taas ellu äratada elu tule, mida ta oli tundnud enne, kui advokaaditöö temalt hinge röövis; siin on varjupaik, kus tema murdunud vaim võib taas kosuma hakata. Niimoodi algaski Juliani elu Sivana tarkade seas; elu täis lihtsust, meelerahu ja harmooniat. Parim aga ootas teda veel ees.
VIIES PEATÜKK
Tarkade vaimne õpilane
Suurte unistajate unistused ei teostu kunagi, need asenduvad veelgi suuremate unistustega.
Kell oli kaheksa õhtul ja pidin valmistuma järgmise päeva kohtuistungiks. Samal ajal köitis mind väga selle endise kohtuvõitleja kogemus, kes oli oma elu pöördeliselt ümber kujundanud pärast kohtumist suurepäraste India tarkadega ja õppimist nende käe all. “Kui imekspandav,” mõtlesin, “ning missugune erakordne muundumine!” Endamisi arutasin, kas saladused, mille jälile Julian tolles kauges mägises peidupaigas jõudis, parandaksid ka minu elu kvaliteeti ja täiustaksid minu tunnetust meie maailma imelisusest. Mida kauem Juliani kuulasin, seda enam mõistsin, et ka minu vaim on roostes. Mis oli juhtunud selle ebatavalise kirega, millega asusin kõige kallale, kui olin noorem? Siis täitsid isegi kõige lihtsamad asjad mind rõõmuga. Võibolla oli kätte jõudnud aeg, mil pidin taasavastama oma saatuse.
Adudes mu huvi tema odüsseia vastu ja innukust õppida valgustatud elu põhimõtteid, mille targad olid talle edasi andnud, tõstis Julian oma lugu jätkates tempot. Ta rääkis mulle, kuidas tema teadmisjanu koos terava mõistusega, mida olid ihunud paljude aastate kohtusaalivõitlused, olid teinud temast Sivana kogukonna armastatud liikme. Kiindumuse märgiks tegid mungad temast lõpuks oma rühma auliikme ja kohtlesid teda kui suure perekonna lahutamatut osa.
Täis indu saada teadmisi selle kohta, kuidas toimivad mõistus, keha ja hing, ning saavutada isiklik meisterlikkus, veetis Julian sõna otseses mõttes kogu ärkvel oldud aja Yogi Ramani seltsis. Tark oli Julianile pigem isaks kui õpetajaks, ehkki ealiselt lahutas neid vaid paar aastat. Oli selge, et see mees oli oma tarkuse kogunud paljude elude jooksul ning ta oli rõõmuga valmis seda Julianiga jagama.
Alustades päeva juba enne päikesetõusu, istus Yogi Raman koos innuka õpilasega ning täitis tema meeli arusaamadega elu mõttest ja vähetuntud tehnikatest, mis ta oli põhjalikult omandanud, et elada suurema elujõu, loovuse ja rahuloluga. Ta õpetas Julianile iidseid põhimõtteid, mida tema sõnul võis kasutada ükskõik kes, et elada kauem, püsida noorena ja saada palju õnnelikumaks. Julian õppis ka seda, kuidas enesekontroll ja vastutustunne kaitsevad teda tagasipöördumise eest kaosesse, millesse tema elu läänes oli sattunud. Nädalatest said kuud ning ta mõistis, missugune aardelaegas on tema enda meeltes peidus, oodates, et teda äratataks ja kõrgemate eesmärkide hüveks kasutataks. Mõnikord õpilane ja õpetaja lihtsalt istusid ja vaatasid lõõskavat India päikest tõusmas sügavroheliste aasade kohale kaugel all. Mõnikord lõõgastusid nad tasases meditatsioonis, nautides vaikuse ande. Mõnikord jalutasid nad kahekesi männimetsas, vesteldes filosoofilistel teemadel ja tundes mõnu teineteise seltskonnast.
Julian ütles, et esimesed märgid tema isiklikust kasvust ilmutasid end juba kolmenädalase Sivanas viibimise järel. Ta hakkas märkama kõige tavalisemate asjade ilu. Oli see tähise öö lummus või ämblikuvõrgu sära pärast vihma, Julian ammutas kõik endasse. Ta ütles ka, et tema uus eluviis ja sellega kaasnevad uued harjumused hakkasid avaldama sügavamat mõju tema sisemaailmale. Rakendanud tarkade põhimõtteid ja oskusi vaevalt kuu aega, oli temas ta enda sõnul hakanud kasvama sügava rahu ja seesmise kirkuse tunnetus, mis oli end tema eest peitnud kõik läänes elatud aastad. Ta muutus rõõmsamaks ja sundimatumaks, iga päevaga oli ta üha energilisem ja loovam.
Muutustele Juliani maailmatunnetuses järgnesid füüsiline elujõud ja hingeline tugevus. Tema varem ülekaaluline keha muutus tugevamaks ja saledamaks ning näol püsinud haiglane kahvatus asendus suurepärase terve õhetusega. Tegelikult tundus talle, nagu suudaks ta kõike: olla kes tahes ning avada see lõputu arenguvaru, mis, nagu ta teada oli saanud, peitus igaühes meist. Ta hakkas elu kõrgelt hindama ning nägema jumalikkust selle igas ilmingus. Salapärase munkaderühma iidne tarkus oli hakanud imesid tegema.
Pärast pausi, mis otsekui väljendas uskumatust tema enese loosse, muutus Julian filosoofiliseks. “Olen saanud aru millestki väga tähtsast, John. Maailm, sealhulgas minu sisemaailm, on väga eriline koht. Olen ka mõistnud, et väline edukus ei ole seesmise edukuseta midagi väärt. Heaolu ja heal järjel olemine on kaks täiesti ise asja. Kui olin veel tippjurist, naersin nende üle, kes tegid tööd oma sisemise ja välise elu parandamise nimel. “Hakake elama!” mõtlesin siis. Kuid olen õppinud, et isiklik meisterlikkus ning pidev enda mõistuse, keha ja hinge eest hoolt kandmine on kõrgema mina leidmiseks ja unistuste elu elamiseks esmatähtsad. Kuidas saad hoolitseda teiste eest, kui ei suuda isegi enda eest hoolt kanda? Kuidas saad teha head, kui ise tunned end halvasti? Ma ei suuda armastada teist inimest, kui ei suuda armastada iseennast,” rääkis ta.
Ootamatult muutus Julian ärevaks ja pisut närviliseks. “Ma ei ole oma südant varem kellelegi sellisel moel avanud. Palun vabandust, John. Ma lihtsalt kogesin seal mägedes sellist hingepuhastuselamust, seesugust vaimset ärkamist kõiksuse jõududele, et mul on tunne, nagu peaksin teistelegi edasi andma kõik, mida ise õppisin.”
Märganud hilist kellaaega, teatas Julian kiirustades, et lahkub, ning jättis hüvasti.
“Sa ei tohi praegu minna, Julian. Ma tõesti ei suuda oodata, millal kuulen tarkusest, mida Himaalajas õppisid, ning sõnumit, mille sa õpetajatele antud lubaduse kohaselt pidid läände kaasa tooma. Sa ei tohi mind niimoodi teadmatusse jätta – tead ju küll, et ma ei kannata seda välja.”
“Ma tulen tagasi, ole rahulik, sõber. Sa ju tunned mind, kui juba hakkan mõnd head lugu jutustama, siis enam pidama ei saa. Aga sul on vaja tööd teha ning mulgi tuleb mõned isiklikud asjad korda ajada.”
“Ütle mulle vähemalt üht asja. Kas need meetodid, mis Sivanas õppisid, toimivad ka minu puhul?”
“Kui õpilane on valmis, saabub ka õpetaja,” tuli kiire vastus. “Sina, nagu paljud teisedki meie ühiskonnas, oled valmis selle tarkuse jaoks, mida mul on au endas kanda. Me kõik peaksime tundma tarkade filosoofiat. Meil kõigil võib sellest kasu olla. Me kõik peame teada saama sellest täiuslikkusest, mis on nende jaoks loomulik olek. Luban sulle, et jagan sinuga nende iidseid teadmisi. Kannatust. Kohtun sinuga taas homme õhtul samal ajal sinu juures kodus. Siis räägin kõik, mida sul on vaja teada, et oma ellu tunduvalt rohkem elu tuua. Kas nii sobib?”
“Nojah, kui ma juba kõik need aastad olen ilma läbi ajanud, siis ei tapa mind ka see kakskümmend neli tundi ootamist,” vastasin hapult.
Ning nende sõnade juures oli meisterprotsessijast ida valgustatud joogiks muutunud mees läinud, jättes mind maha, pea tulvil vastamata küsimusi ja poolikuid mõtteid.
Vaikselt oma kabinetis istudes mõistsin, kui väike on tegelikult meie maailm. Mõtlesin hiiglaslikule teadmistekogumile, millele ma polnud veel pilkugi heitnud. Mõtlesin sellele, mis tunne oleks tagasi saada eluind ning noorusaja uudishimu. Tõepoolest tahtsin end elusamana tunda ning päevadesse taltsutamatut energiat tuua. Võib-olla jätan ka mina juristiameti. Võib-olla on ka minu jaoks olemas kõrgem ülesanne. Nende raskete mõtetega kustutasin tuled, lukustasin kabineti ukse ja kõndisin välja suveõhtu lämmatavasse soojusse.
KUUES PEATÜKK
Isikliku muutumise tarkus
Olen elukunstnik – minu kunstiteoseks on mu elu.
Sõna pidades saabus Julian järgmisel õhtul minu juurde koju. Kella veerand kaheksa paiku kuulsin nelja kiiret koputust välisuksele; maja cape cod’i stiilis1 jubedate roosade aknaluukidega, mis minu naise meelest muutsid selle Architectural Digesti2 hoonete sarnaseks. Julian ise oli eelmisel päeval nähtust silmatorkavalt erinev. Ta oli endiselt särava tervise kehastus ja kiirgas imelist rahu.