olin suhteturul korralik kaup ja mul oli mitu austajat nii kodus kui ka välismaal. Mulle pakuti maju, autosid; kui oleksin tahtnud, oleksin võinud välismaa miljonäriga abielluda. Ikka pole see, olin kindel. Nüüd saan aru, et kogu meie enesetunne sõltub meist endast, ja ma olen endale väga tänulik, et ma jaksasin ära oodata, kuigi mul kannatus katkes lõpmatu arv kordi. Õnneks ei kaotanud ma lootust.
Siis juhtus midagi, mille pärast on kirjutatud kogu see raamat. Võtsin vastu otsuse, et mulle nii enam ei sobi ja tahan muud. Tahan seda armastust, millest muinasjuttudes räägitakse või olen elu lõpuni üksi. Tahan kogu paketti ja mitte grammigi vähem. Tahan isegi rohkem, kui ma välja mõelda oskaksin.
Tahaksin väga öelda, et see tähtis sündmus juhtus mõnes looduskaunis või romantilises paigas, kuid tegelikult toimus kõik ühes baaris pärast tülgastavat tööpäeva. Olin nii murtud ja katki, et istusin üksinda baarileti taga, pea leti peale kätele toetatud, nägu vastu lauda. Ma olin täiesti tühi. Olin just alustamas ühte suhet, mis tegelikult alatagi ei tahtnud, ja sain aru, et midagi on ikkagi väga valesti. See suhe oli täiesti vastupidine mu unistuste suhetele ja kogu olukord tundus külm nagu tapamaja külmikus.
Tagantjärgi olen väga tänulik sellele inimesele, kes näitas mulle, kui kaugele ma armastusest eksinud olin. Nagu külm– soe mängus. Taipasin, et nii enam edasi ei saa ja pean sellised suhted lõpetama. Kellelegi ei pea aru andma. Kahjuks ei oska me teha selliseid otsuseid enne, kui nina juba vastu hallitanud keldriseina on.
Otsustasin, et nüüdsest alates kuulan oma südant, kuigi mul polnud õrna aimugi, mis täpselt juhtuma peaks. Kuid mu otsus oli täielik ja lõplik. Mu otsus teistmoodi elada oli nii kindlameelne, et olin valmis algosadeks lahustuma. Tookord tundus, nagu ma oleks kaljult alla hüpanud lootuses, et ma oskan lennata, või vähemalt on all vesi ja ma teen ühe vägeva sukeldumise ja oskan hoopis vee all hingata. Olin valmis kõigeks, mis iganes tulemas on ja ma teadsin, et see mis iganes on midagi uut ja ägedat. Samas oleksin ka otsusest üksikuks jääda kinni pidanud, kui poleks juhtunud seda, mis siis juhtus.
Tõstsin pea ja seal ta oligi! Maailma kõige ilusam mees, keda ma kunagi näinud olin! Ma tundsin ta ära. Ma teadsin, et ma tean teda. Et ta on mu tulevaste laste isa, ja et tean kõike, mida on võimalik teada, aga ei saa sõnadesse panna. See oligi see naeratus, mida ma nii kaua oodanud olin! Ma olin tema nägu mehi isegi joonistanud! Olen kindel, et olime temaga ka varem samas ruumis viibinud, sest meil oli ühiseid tuttavaid, aga ma ei olnud teda märganud, nagu poleks meid olemaski olnud.
Ülevalt langes tema peale valgus. Hiljem tundus see küll kummaline, kuid sellel hetkel täiesti loomulik. Selline konkreetne valgusvihk, nagu ta esineks üksi laval. See oli tõepoolest kummaline ja ega ma ei julgenud sellest kellelegi rääkidagi. Hiljem kuulsin, et üks naine on veel sellist valgusvihku ühe mehe kohal näinud. Igatahes seal ta oli ja samal hetkel teadsin, et ei pea enam kunagi suhete pärast kannatama ega väänlema. Nüüd on see igaveseks läbi ja ees ootab midagi täiesti uut ja samas täiesti tuttavat. See oli kojujõudmise ja rahutunne, sõnadega kirjeldamatu. Olin teda nii kaua oodanud ja seal ta siis oligi! See tunne kestab siiani, kuigi oleme 16 aastat koos olnud. Tol ajal ma veel ei teadnud, kuidas sekundi murdosasse nii palju mahub, kuid sinna mahtus terve igavik ja kogu universum.
See on minu lugu. Kõigil juhtub see omamoodi. Ärge lööge kunagi käega, me kõik oleme väärt armastust tundma. Ja avatud olles teame ka, kui oleme kohale jõudnud.
Hiljem, kui hakkasin tegelema esoteerikaga, kuulsin palju soovitusi, kuidas ligi tõmmata armastust ja harmoonilist suhet. Alles siis hakkasin meenutama, et mida mina tegin enne seda, et armastus ära tunda.
Miks me lähisuhet vajame?
Lähedane suhe on üks kõige kummalisemaid ja vastuolulisemaid kogemusi, mida meil on võimalik oma elus kogeda. Intiimsed suhted toovad meile kõige suuremaid kannatusi ja hingepiinu, mida me oskame ette kujutada, aga ka suurimat rõõmu ja ekstaasi ning koosloomise erilisi kogemusi. Erinevad kogemused ongi need, mille järgi me siia ilma tuleme, ning lähedane suhe annab vaimseks kasvamiseks erakordselt palju võimalusi.
Me muutume kogu aeg, areneme ja kasvame vaimsete olenditena. Ning ka partneritena me kas kasvame koos või mitte, me kas julgeme muutuda või mitte. Me püüdleme tingimusteta armastust läbi kõikide elude, mida elame. Me teeme seda läbi paljude erinevate võimaluste ja lähedane suhe on alati üks võimalusterohkemaid. Eriti agaralt kasutavad lähisuhetes peituvate keeruliste nüansside uurimist vanad kogenud hinged, vanad maakad või maalased, nagu mina neid nimetan.
Meil ei pea olema lähisuhteid. Me loome neid vabatahtlikult. Vaba tahe on absoluutne. Me ei saa sundida kedagi meile midagi andma või tegema, mida nad ei taha anda või teha. Seetõttu peaksime alati, kui laine üle pea kokku lööb, meenutama seda lihtsat tõde ja tunnetama oma vaba tahet. Me tahame lähisuhet ja enamasti ka püüame seda luua. Miks küll? Paljudele valmistab see kogemus palju tuska, kannatusi, segadust ja lausa meeleheidet. Ometi valime me jälle ja jälle need kannatused. Enamasti ei taju me kogu oma elu ning raskusi ja läbielamisi sugugi vabatahtliku valikuna. Kõik oleme seda kogenud ja usun, et paljudele valmistab jutt vabast valikust ikka veel viha ja nördimust.
Me vajame ja loome lähisuhteid, et kasvada. Partneri tagasipeegeldusest saame kõige kiiremini aimu, kus maal me oma tegemistega oleme. Kas müterdame mudas või joome juba puhtast mägiojast. Pole midagi olulisemat vabadusest. Armastus ei nõua kompromisse ega tõestust. Armastus on kerge ja lihtne. Armastavas suhtes tunneme ennast alati täielikult iseendana ja meil on vabadus valida ning me saamegi olla armastavad, hellad, rõõmsad, õnnelikud, ulakad ja seiklushimulised. Siit algab suurim seiklus.
Meis kõigis on nii mees- kui ka naisenergiat. Enamasti pole need tasakaalus ja mõnes inimeses on vastassoo energiat isegi rohkem. Nii mõnigi naine peab mehe eest väljas olema ja paljud mehed ei leia üles enda mehelikkust. Siia ilma sündimine on raske ja me oleme šokis, et oleme sündinud ühesoolisena. Tundub, nagu oleks ühele poole kiivas. Oma pärisolemuses, hingekodus oleme terviklikud ja täiuslikud. Hingekoduks nimetan ma seda kohta, kust tegelikult pärit oleme, aga enamik meist ei mäleta, kuigi kõik on võimelised tundma kodutunnet. Nii otsime terve elu seda teist kaduma jäänud poolt, kuni leiame selle enda seest üles ja tunneme end jälle tervikuna. Meil on vaja, et mees- ja naisenergia oleksid mõlemad aktiivsed. Kuid kõige olulisem on kogeda just selle sugupoole energiat, millisesse kehasse me sündinud oleme. Naisena naisenergiat ja mehena meesenergiat iseendas. Jällegi vabatahtlik valik ja sõltub sellest, mida soovime kogeda, aga minu arusaamist järgi oleks nii kergem.
Kasvada ja õppida on võimalik ka üksinda, lähisuhtes olemata, kuid lähisuhted aitavad kiiremini ja kergemini kasvada, sest mehe-naise suhtel on oma roll täita. Kui me laseme sellel rollil oma loomulikul viisil toimida, läbime oma õppetunnid kiiremini ja taipamised on kergemad tulema. Suhte roll on anda meile tagasisidet, kui palju me oleme mina ise, kui lähedal oleme enda tunnetamisele ja enda olemuse mõistmisele. Harmooniline suhe on meie arenguga kaasnev loomulik olek, see pole eesmärk.
Lähisuhetes on äärmiselt oluline, et oleksime täiesti ausad. Paljud väidavad, et nad ongi, aga tegelikkuses on see palju raskem, kui me arvame. Aus on vaja olla eelkõige suurtes ja olemuslikes asjades, elus pöörame aga tähelepanu rohkem pisiasjadele ja proovime sellega partneri ja enda tähelepanu ära trikitada. Proovime väikestes asjades aus olles ära osta suure vale. Lähisuhe on sügav alles siis, kui lõpetame teisest lähtumise ja võtame ise vastutuse oma õnne eest. Hoiak, et tee sina mind õnnelikuks, siis teen mina sind, ei toimi ja pole tegelikult kunagi toiminud. Me saame aidata teist inimest selles, mida ta teeb, aga me ei saa muuta tema elu ilma ta enda osaluseta, ilma et ta enda vaba tahet ei kasutaks.
On vaja, et kogu meie energeetiline olek oleks ausalt laual ja teised saaksid valida, mis neile sobib ja mis mitte. Iseenda puhul ju küll soovime, et meil oleks võimalik teistest kohe aru saada, kellega on tegu ja millised on ta ambitsioonid ja soovid. Ometi ei taha me teistele pakkuda sama. Proovime olla paremad ja targemad, sest me ei usu, et oleme ise piisavalt ilusad ja huvitavad. Kuid kui me ei usu, et inimene, kes mind armastab, näeb mind alati kauni, targa ja jumalikuna, kuidas me saame siis ise ennast niimoodi tunda? Varjame ennast maailma eest ja nii varjab maailm end ka meie eest, teised soovivad meie silmis näida samuti paremad. Ja kui me arvame, et me pole