>
Täisväärtuslikuks eksistentsiks vajab üks korralik rahvus referendumil heakskiidetud põhiseadust. Ta vajab vähemalt viit erinevat juustusorti lähimas Selveris ja iga kuu elukaaslast vahetavat allilma autoriteeti klantsajakirjade esikaantel. Ning ükskõik kuivõrd too täisväärtuslikult eksisteeriv rahvus seda ka tunnis- tada ei taha, vajab ta müüte ning legende alkoholiprobleemidest räsitud, elu ja surma piiril pendeldavatest popstaaridest, kes ühel päeval staadionitäie publikut psühhoosi äärele tõukavad ning järgmisel juua täis peaga toidupoest autoga koju sõites mentidele vahele jäävad.Kunsti ei defineeri mitte niivõrd värvid ja toonid, sõnad ja laused, pausid ja misanstseenid, noodid ja viiulivõtmed, kui räpased ja nilbed seosed, võikad ja verised assotsiatsioonid, iiveldamaajavad paralleelid ning fantastilised müüdid nende loojatest, mis kunstile tegeliku tähenduse annavad.
Kas biitlite “Helter Skelter” oleks ikka see laul, kui kurikuulus Charles Manson võimsate riffide vahelt kodeeritud sõnumit poleks leidnud ning saadud inspiratsioonipuhangus Roman Polanski imekauni naise brutaalselt mõrvamata oleks jätnud? Kas Ozzy Osbourne’i “Suicide Solution” kõlaks tänase päevani nii verd tarretama panevalt, kui nooruke John McCollum seda kuulates endale kuuli pähe poleks kihutanud? Eesti popajalugu on sarnaseid seoseid triiki täis. Võib-olla mitte nii veriseid, ent kindlasti mitte vähem märgilisi.
Mul on Eno Raua poja ning Singer Vingeri kitarristina harukordne võimalus olnud kõrvalt vaadata, kuidas siinsed popjumalad otse Olümpose mäe tippu marssisid. Mind õnnistati väheste privileegiga paljude Eesti popmüütide sündi oma isiklike silmadega tunnistada. See raamat siin püüab neid tagantjärele peaaegu monumentaalsetena tunduvaid hetki ausalt ning avameelselt sõnastada, kuigi mõlemad mõisted – aus ja avameelne – on aastate jooksul suurema osa oma väärtusest kaotanud.
Kui sa mäletad kas või midagi kuuekümnendatest aastatest, siis polnud sind järelikult sel ajal olemas. Nii ütles Jefferson Airplane’i looja Paul Kantner psühhedeelsuse kõrgaegu meenutades.
Eesti popkultuuri kontekstis kehtib sama lause kaheksakümnendate kohta. Selle raamatu lehekülgede sajad ja sajad tegelased liuglesid läbi terve dekaadi peaaegu katkematus mäluaugus. Ja ometi leidsid nad keset surmatrotsivat elupõletamist endas jõudu ning viitsimist luua kõige imelisemad laulud, mida selle hävimisele määratud rahva esindajad iial loonud on.
Jutud selles raamatus pole just alati kõige süütumad.
Nii mõnedki siin figureerivatest kangelastest on kõike muudkui armastusväärsed. Kuid loodetavasti paistab nende galloneid viina hävitanud ning sadu naisi (ja mehi) seksuaalselt väärkohelnud heeroste fassaadide tagant midagi, mis tänapäeval raadiot lahti keerates aitab meil aru saada, miks on asjad just täpselt nii, nagu need on. Ja mitte kuidagi teistmoodi. Sest mõist- mata, kust me tuleme, on meil võimatu aru saada, kus me praegusel hetkel oleme. Sellest, kuhu tee meid edasi viib, rääkimata.
Tänud
Isegi mõnesajaleheküljeline rockibiograafia ei sünni välise abita. Ma tänan Juhan Ulfsakit, kes esimese inimesena arvas, et ma oleksin ehk võimeline millekski enamaks kui populaarsel talendikonkursil mitte milleski süüdi olevate laste peale röökimine.
Arbo Tammiksaart, kes ühel imelisel päeval küsis, miks käbi kännust nii kuradi kaugele kukkus ja miks ma isa kombel raamatuid ei kirjuta, vaid populaarsel talendikonkursil mitte milleski süüdi olevate laste peale röögin.
Tuuli Roosmad, kes mulle iga päev helistas ja uuris, kas ma olen juba kirjutama hakanud või kavatsen elu lõpuni populaarsel talendikonkursil mitte milleski süüdi olevate laste peale röökida.
Oma toonast abikaasat Pärlet, kes mu egomaniakaalseid mäejutlusi ning obsessiiv-kompulsiivset käitumist kõik need rasked kuud pidi taluma, minu kuue kilomeetri pikkused laused kolme kilomeetri pikkusteks lühendas ja mõiste “putsi läinud abordi resultaat” asemel midagi pehmemat, näiteks “türaimeja” kasutada soovitas.
Ja loomulikult oma kallist poega Kaarel Eno Rauda, kelle peale ma iga sõna arvutisse tagudes mõtlesin. Armastava isana loodan kogu südamest, et ta millegi nii jõledaga, nagu selles raamatus kirjeldatud sündmused, iial kokku ei pea puutuma. Lojaalse sõbrana soovitan ma tal aga põleda täpselt nii suure leegiga kui ta ise vajalikuks peab. Mina ei kahetse tagantjärele küll midagi. Peaaegu mitte midagi.
T õ lla ees meil tormab neli tori t ä kku, tagumiku alt meil l ä bi lendab maa. Kabjad l öö vad meile musta pori n ä kku, aga tee ei l õ pe, otsa s õ it ei saa.
Esimene
“Noh, Raud, kas teeme süstid ära?” Doktor Anti Liiv tõstis kitsehabemega lõua ning suunas oma kõiketeadva pilgu laual vedelevalt paberilt ukseavas värisevale patsiendile. Ma ei talu, kui mind perekonnanime pidi kutsutakse. Ning see imal familiaarsus, mille eesmärk on patroneerivalt semutsedes end vestluspartnerist peajagu kõrgemale asetada, oli mulle juba tuttav.
Mõned aastad varem märkas rühm patrullivaid miilitsad mind Raekoja platsi sajandeid näinud munakive embamas ning et nende töökirjeldusse kuulus minusuguste vendade üleskorjamine, toppisid nad mu koos mingite Mähe pättidega “sidrunisse” ning sõidutasid Pärnu maantee alguses asuvasse kainestusmajja. Järgmisel hommikul joodikuid ükshaaval kongist välja kirjutanud korrapidaja vaatas mind umbes samasuguse ära-oled-oma-elu-rikkunud-pilguga ning teatas peaaegu kahjurõõmsalt: “Ah et sina, Raud, oled siis nüüd ka napsimeheks hakanud!” Ma nägin seda lontrust elus esimest korda.
“Kuidas siis jääb?” Doktor Liivil oli ilmselt kiire. Olulistel meestel on alati kiire. Eriti siis, kui sul nende abi kõige rohkem vaja läheb. Enne Riigikokku kandideerimist ning seejärel tähelepanuväärse kiirusega musta teadmatusse kadumist oli Anti Liiv hinnatumaid siinseid narkolooge. Tema eriline huviobjekt oli joomahulluse raudses haardes visklev loovintelligents. Ilmselt tõid deliiriumis lõdisevad kirjanikud ning tsükli kuuekümne kolmandal päeval verd köhivad viiuldajad teretulnud vaheldust Kaubahalli taga tühjade õllekastide all hinge vaakuvate parmudega täidetud tööpäeva. Ma olin neid – nii kunstnikke kui padujoodikuid – doktor Liivi Wismari tänava kabinetis korra juba näinud.
Mõned kuud tagasi oli mu isa helistanud Ruja toonasele klahvpillimängijale Igor Garšnekile. Igor oli legend. Ta oli kogu aeg täis, vähemalt nii palju kui mina tema klaasistunud silmi Moskva kohviku esimese korruse baaris Vana Tallinna pudelit jõllitamas olin näinud. Ent isa jaoks seisnes tema väärtus milleski muus. Nimelt oli Garšnek Wismari tänaval vana kunde ja võis mu hea õnne korral niiöelda tagaukse kaudu sisse toimetada.
“Meil on siin probleem,” sosistas Eno Raud telefonitorusse, mis oli talle pärast halvatuks jäämist olnud peaaegu ainus lüli tema ning ümbritseva maailma vahel. “Mihkel on nädal aega tsüklis olnud ja lõppu ei paista kusagil.”
Poole tunni pärast oli Garšnek ukse taga.
“Lähme,” ütles ta vastuvaidlemist mittetaluval toonil. “Mul ei ole palju aega.”
Üle Harju mäe kunagise Mitšurini tänava suunas tuikudes kuulsin ma Igori käest, et painavast tsüklist väljumiseks on moodne meditsiin pakkumas mõnevõrra humanistlikumaid viise kui surmava pohmelli paratamatusega leppimine.
“Nad teevad sulle kõigepealt magneesiumisüsti, mis puhastab vere alkoholist. Seejärel saad tõsise rahustidoosi ja ilmselt mingeid vitamiine. Saa tuttavaks – see on Anti Liiv,” teatas ta piduliku häälega mind tillukesse halvasti valgustatud kabinetti tõugates. Eelmine patsient istus veel tohtrihärra vastuvõtutoolil.
“Vaata, et sa siis kurat täna rohkem peale ei võta,” käratas kiitsakas narkoloog lõvi keha ning opossumi lõhnaga mehele, kes – nagu hiljem selgus – oli eelmisel õhtul pärast süstikuuri lähima parfümeeriapoe juures kohe uuesti elumerre sukeldunud.
“Mis te oma juustega teinud olete?” pöördus Liiv seejärel ilmse huviga minu poole.
“Mul sai neist lihtsalt kõrini,” ei osanud ma midagi targemat vastata. Midagi targemat polnudki. Üle-eelmisel öösel olin ma majapidamiskääridega