ent muidu laitmatus korras Moskvitš veeres kirjanike maja hoovi nagu keravälk selgest juulitaevast. Nõukogude autotööstuse sõbralike silmadega keskklassi mudel ei saanud oma kuraasis märkamatuks jääda. Esiteks oli sõiduauto 1977. aasta suvel üksikute privilegeeritute mängukann. Teiseks teadsid Harju tänav 1 aadressil paiknevas loomevabrikus kõik kõiki. Ja eriti hästi teadsid kõik kõikide autosid.
Jaan Krossil ja Ellen Niidul oli lumivalge vana Volga, mida tavotistes tunkedes mees nimega Korb kümnendast korterist režiimil 24/7 putitas. Ants Saarel oli sapakas – mitte just kõige glamuursem mudel –, ent Krosside uunikumiga võrreldes kadestusväärse tervise juures. Lastekirjanik Robert Vaidlole kuuluv Moskvitš oli roheline. Võimalik, et õhtuti garaažis kuueteistkandilisest teeklaasist starkat kulistades ning majalastele kõige uskumatumaid kalamehejutte vestes lootis ta oma sõiduki mõttejõul punaseks muuta. Või siniseks. Aga ükskõik kui armutult vaene Robi oma alateadvusega ka tüli ei norinud – tema mosse oli hiljemalt järgmisel hommikul jälle roheline. Koledate esemete saatus on olla kole ning sinna pole midagi parata.
Tundmatu lendava objektina kirjanike maja rahu hetkeks rikkuma asunud kollane Moskvitš oli aga imekaunis. Kummide vilisedes tegi ta groteskse paraadringi hoovi kitsukesel läbisõiduteel ning jäi seejärel veelgi läbitungivamalt rehve kriiksutades prügikastide juures seisma. Kuigi vaevalt Moskvitši kasutusjuhend midagi sellist ette nägi, istus tema tagaistmel neli täismõõdus meest, üks istus ees ja üks rooli taga.
Tol hetkel õues viibivad lapsed olid olukorra tõsidust arvestades masinale ehk liigagi lähedale hiilinud. Eerik Niiles Kross, kellest sai mõnikümmend aastat hiljem Eesti juhtiv salaluuraja, seisis ähvardavale objektile kõige lähemal. Mõni aasta noorem Märten varjas end ettevaatlikult venna selja taha. Kirjanike Liidu autojuhi Volli ainus poeg Hannes kükitas Märteni kõrval ja mulle tundub, et Indrek ja Kaarel Tarand olid juba siis liiga coolid, et ülejäänud lambakarja kombel tundmatut autot uudistama liduda. Igatahes seisid nad ükskõiksust teeseldes mõnikümmend meetrit ülejäänud kambast eemal.
Kõigist võimalikest autoustest avanes bravuurse laksuga eesistuja oma. Sellest väljus üüratu mees, kes oli sama monumentaalne nagu Aasias paiknev mäestik, millest kõneles tema kuum raadiohitt neil päevil. See oli Mati Nuude. Pöörase keha kohta harukordselt tömpide näppude otsas hoidis ta seitset tühja klaaspudelit. Ajaloolist hetke detailse täpsusega fikseerida püüdes lugesin ma need kiiruga uuesti üle. Jah, neid oli tõesti seitse.
Pisut vaaruval kõnnakul eemaldus Nuude ülejäänud Apelsini liikmetega täidetud masinast prügikastide suunas. Mulle tundus, et need sammud olid väikesed ühe mehe, ent hiiglaslikud terve inimkonna jaoks. Gravitatsiooni rõõmsalt trotsides jõudis ta prügikastini ning lasi pudelitel klirisedes vastu kõledat malmi kildudeks kukkuda. Siis pööras ta kummastavalt looritatud silmad hetkeks meie poole, muigas imelikult ja tuikus tagasi auto juurde. Tolmu tagumiste ratastega tornaadoks keerutades sööstis Moskvitš paigalt ning kihutas sinna, kust oli tulnud.
Sel hetkel teadsin ma esimest korda elus, et minust peab saama rockstaar. Ma tahtsin Školniku jalgratta, mille isa sporditarvete kaupluse Dünamo laomehi “Naksitrallide” autorieksemplaridega ära ostes hankinud oli, sinnasamasse pikali tõugata ning autole järele tormata. Miski ei piinanud mind rohkem kui soov koos tolle saladusliku mustlaslaagriga otse taevasse põrutada. Aga ma tundsin, et koht selles tõllas on vaja välja teenida. Minu aeg veel tuleb.
Eesti oli sel mälestusväärselt kuumal suvel muidugi hoopis teistsugune koht kui praegu. Ühest küljest oli seis kahtlemata hapu – elementaarse inimvabaduse füüsilist kehastust ehk Kellogsi maisihelbeid nägi vagur kodanik vaid Soome televisioonist ja sedagi pelgalt Põhja-Eestis. Saksa DV-sse pääses ta üksnes siis, kui rõugearmiline tšekist Pagari tänaval lahkes tujus sattus olema. Ning rohkem kui võõrvägede viibimine annekteeritud kodumaa pinnal käis tõsisele Eesti mehele närvidele reegel, mille kohaselt tuli tal restorani pääsemiseks ukse vahel kõõluvale livrees paksmaole viis rubla anda.
Lugupeetuimad ja kardetuimad ühiskonna liikmed olid neil päevil šveitserid, kellest kõige jälgim töötas Viru Grilli nimelises söögikohas Tallinna parima hotelli esimesel korrusel. Selle türapea kuulsaim töövõte oli kokkukägardatud viiekas vastu võtta ja seejärel nägu teha, et midagi pole juhtunud. Järgmise viiekaga läks täpselt samuti. Alles kolmas võis osutuda piletiks lina imiteeriva kuivatuspaberiga kaetud lauda, kuhu punaste vestide ja hülgevuntsidega mehed riigi maitsvaimat grillkana serveerisid. Aga võis ka mitte. Ma olen endale vähemalt tosin korda lubanud, et kägistan selle värdja ühel imelisel päeval tema perekonna silme all surnuks, urgitsen seejärel ta punnis silmad taskunoaga kolba küljest lahti ning topin need talle ükshaaval urruauku. Või teen seda kõike pisut teistsuguses järjekorras.
Samas võib neid halle päevi, mille anonüümses üksluisuses sajad tuhanded inimesed oma rõõmutute elude lõppakordi ootasid, Eesti kuldajaks nimetada. Sest erinevalt tänasest, mil isegi inglise proled ei viitsi siin enam varsi tühjendamas käia, oli Eesti tol ajal kõige šikim koht maailmas. Eestis elasid Nõukogude Liidu kõige läänelikumad inimesed. Kõige nõukogulikumad lääne inimesed said neist alles mõnikümmend aastat hiljem.
Eestlane kõndis Leningradi tänavail kuldsetes saabastes, tühjendas Jerevani veinikeldrite aardeid hõbedasest peekrist ning ööbis Batumis peatudes Inturisti hotellis. Talle vaadati alt üles, sest ta oli peaaegu välismaalane. Küsimusele “Atkuda võ?” vastas ta enesekindlalt naeratades: “Iz Viljandi!”. Lootuses, et loll pärismaalane kuuleb äkki valesti – “Iz Finlandij” – ning suhtub temasse veel piirituma alandlikkusega. Ja kui kuuliski õigesti, polnud eestlane ju valetanud. Sest mingis mõttes oleme me kõik Viljandist pärit.
Eesti riigipiir oli küll okastraadist ja paekivist, kuid jabur maailmakorraldus võimaldas siin sündida tegudel, müütidel ning unistustel, mille sarnaseid ei suudetud mujal isegi ette kujutada.
Ja mis kõige olulisem – Eestis olid universumi vingeimad staarid: näitlejad, lauljad, luuletajad, trummarid, kirjanikud, kitarristid, kunstnikud ja kõik teised, kes ärkasid siis, kui üle- jäänud inimesed magama läksid. Ning öist linna täitis üksikute rikkis valgusreklaamide korratu rütm. Mõnikord näidati staare televiisoris, kuid päris kindlasti näidati neid seal aasta viimasel päeval. Siis mängisid nad pilli ja laulsid, tegid nalja ning peitsid ridade vahele midagi, mis KGB meestele unetuid öid põhjustas.
Ja võib-olla just KGB meeste kiusuks hoidis ühiskond neid nagu sitta pilpa peal, kuigi midagi käegakatsutavat polnud neil ühiskonnale vastu anda. Nad olid vabad ja väljakutsuvad. Täpselt nagu neli näomaalingutes neoonvärvilist jumalat ansambli Kiss plaadi “Destroyer” esikaanel, mida klassivend Auris Rätsep oli mulle 7. keskkooli poiste WC-s hõlma alt näidanud. Nad olid teistsugused. Ja taevas teab, et Eestis oli teistsugune olemine kõike muud kui lihtne.
Kusagil hubaselt liberaalses lääneriigis pole midagi turvalisemat kui ühiskäimlas George Michaeli kombel hästihoolitsetud põskhabemega politseiohvitserile suhu lõpetada. Või rahvusvahelises lennujaamas sind pildistanud turistile peksa anda. Need on armsad ja toredad rituaalid, mis kuuluvad väärika popstaari arsenali täpselt sama iseenesestmõistetavalt nagu piiramatu krediidiga American Express või persetäis sohilapsi Ohios.
Eesti NSV-s – nagu kogu ülejäänud Nõukogude Liidus – pandi sitaaugu rüütlid aga pikemalt targutamata kinni ning lennujaamas turisti rünnanud Björk lakuks siiani mõnes Kesk- Aasia raskestikasvatatavate tütarlaste eriinternaatkoolis õpetajatädi ebasümmeetrilist tutti.
Eestis nalja ei mõistetud ning just see muutis kehtivate normidega maadlemise, mis kusagil snobistlikus Londonis oli parimal juhul teetöölise pühapäevahobi, tõsiseks väljakutseks. Kes selles mängus ellu jäi, istus õhtusöögilauas vanajumala paremal käel. Või istus vanajumal tema paremal käel.
“Isa, kas sulle ei tundu, et sa vajad midagi?”
Ma pöörasin silmad rõhutatud intensiivsusega baarikapi suunas ning kartes, et minu vihje võis talle ebaselgeks jääda, astusin igaks juhuks mõned sammud kapile lähemale, avasin ukse ning tõstsin välja pudeli Belõi Aisti. See oli Peredelkino- perioodi ametlik stardipauk.
Peredelkino