NNE RÖÖVI, kevadel 2010 istub seemnefirma müügimees August Tillo oma kontoris ja vaatab aknast välja.
Ilm on ilus, päike sulatab, okstelt variseb lund. Jõuludest saadik on olnud ühtlaselt külm, ei sula, ei vihmasadu. Nüüd murrab märts jõuliselt sisse.
August viskab pilgu kellale, võtab telefoni ja valib numbri.
„No tere, Kalev!.. Jajah, sellepärast helistangi, ei kannata enam passida nelja seina vahel… Muide, kas sa tead, mis oli 2009. aastal ameeriklaste hulgas turismimaa number kaks?.. Vale! Liibanon!.. Just! Ma poleks ka arvanud, ükspäev googeldasin – iidne idamaade arhitektuur, mäed… Ja veinid pidid neil täitsa joodavad olema… Just minu mõte! Jalgratastega… Ei, muidugi ei otsusta me seda telefoni otsas…“
Mürtsti kukub katuselt lumelatakas, autoalarm hakkab maja ees tööle. Vana hea maastikuratas, millega August on pool Eestit läbi matkanud, ootab keldris, igati tipp-topp, pumpa ainult kummid täis ja hüppa sadulasse.
NÄDAL ENNE RÖÖVI, 15.3.2011 sirutab kesköö ennast üle tuledesäras Beiruti. Äärelinnahotelli kiilaspäine peremees Ricky (“Nagu Ricky Martin!”) jagab seitsmele eestlasele toavõtmed kätte.
Ricky on elanud 17 aastat Ameerika linnas Bostonis – selle erakordse asjaolu toob ära isegi üle maailma levitatav Liibanoni reisijuht. Nagu ka selle, et hotellikülastaja käsutuses on satelliittelevisioon, föön ja vast remonditud vannitoad.
Ricky tõmbab traati naabrimehest kohvikupidajale siinsamas nurga taga. See on oma söögikoha küll juba kinni pannud, aga ajab ennast jalule, organiseerib veinid, söögid, mitut sorti lihakraami, leivad, kastmed, snäkid.
Esimest korda on jalgrattaseltskond ühise laua taga koos.
PRIIT RAISTIK(snd 1973) tuli Pariisi kaudu Amsterdamist, kus ta on tegutsenud juba aastaid ehituse ja renoveerimise alal. Kooliajal (Treffneri gümnaasium) käis Priit hoolega ujumas; nüüd liigutab vaid siis, kui aega on, aga kellel seda aega tänapäeval ikka on! Reisinädalatelt ootab, et saaks tunda ürgvana araabia õhustikku, rattasõit polegi siinjuures ehk see kõige esimene rõõm. Aga kui mõne kilo maha saaks, oleks see muidugi vägagi positiivne!
Ostis Amsterdamist hirmkalli ratta, mis erineb teiste poiste ratastest nagu Rolls Royce Volgast. Pariisi lennujaamast võttis ta kaasa viski single malt.
„Millal te viimati sellist asja saite?“
KALEV KÄOSAAR(snd 1974), Priidu pinginaaber ja sõber Treffneri aegadest, on Tartu ülikoolis õppinud juristiks ja praktiseerib patendivolinikuna. Tema oskab neid tammiseid ja täidlasi järelmaitseid hinnata, kuigi veinidest teab ta isegi rohkem.
Ostis uued bootsid, jope ja telefoni. Vaatas, et eelarve läheb juba lõhki, ja rattakotid laenas Veikko Täärilt.
MADIS PALUOJA(snd 1970), Kaleviga koos Tartu ülikoolis juurat õppinud (varem lõpetanud ka kehakultuuriteaduskonna), ärikonsultant. Otsustas viimasel minutil, et ikka tuleb. Äsja oli perre laps sündinud, aga naine ajas peale, et mine ja tuuluta ennast.
JAAN JAGOMÄGI(snd 1975), Tartu ülikooli majandusteaduskonna lõpetanud, aga kaartide keskel üles kasvanud, Regio tootejuht, laotab kaardid laua peale laiali.
Jaan on google maps’is nii palju Liibanoni kohal edasi-tagasi tiirutanud, et siinsed mäed on tal silma ees nagu Tähtvere park või Kassitoome nõlvad. Jaan tutvustab marsruuti, mille ta kokku pani, ja lubab, et liiga raskeks matk ei kujune, kiirust taga ei aeta, ja viimasel päeval peaks olema mahti Beiruti turult kohalikku eksootikat kaasa varuda.
AUGUST TILLO (snd 1970), selle grupi ehk pühendunuim jalgrattur, ütleb, et jalgrattasõit ja autosõit erinevad teineteisest nagu 3D-film tavalisest filmist. Pluss veel lõhnad, mida kinos ei tunne. Augustiga pole lihtne sammu pidada, õhtuks on silme ees must, kui päevakese temaga koos maha väntad, räägivad need, kellel see kogemus olemas on.
ANDRE PUKK (snd 1977), Tartu ülikoolis õppinud, võib viskidest pikalt rääkida, või konjakitest. Aga ainult juhul, kui ta enne sõrme jao on ära joonud, muidu see mees palju ei räägi. Kui aga Andre ratta selga saab, siis vajutab seitsmest kõige valusamalt.
MARTIN METSPALU (snd 1977), Tartu ülikooli lõpetanud hambaarst, kunagine viievõistleja. Geenivaramu eestvedaja Andres Metspalu poeg. Ainuke, kellega kõik poisid veel tuttavad ei ole, ja kohtub paljudega esimest korda alles lennuväljal. Aga kujuneb mõnusaks kambameheks, kellel on nii hea jutt, et naera puruks.
Veinid on head, maitsekalt vürtsitatud toores liha lavaši sees suurepärane, ja Priidu viski muidugi ka, õhtu on meeleolukas, tundub, et kokku on saanud hea punt.
Kohe järgmisel päeval sõidetakse mööda Vahemere rannikut põhja poole, külastades vanimat püsivalt asustatud linna maailmas (Byblos) ja uhke vanalinnaga Tripolit.
Kolmandal päeval ületatakse Süüria piir, käiakse Krac de Chevaliers’is, sadamalinnas Tartusis, Hamāh`s ja Damaskuses. Ja siis tagasi Liibanoni.
MÕNI TUND ENNE RÖÖVI 23.3.2011 lõuna paiku puhub Damaskuse-Liibanoni teel nii metsik vastutuul, et seitsmemeheline rivi venib paar kilomeetrit pikaks. Ees rühivad Andre ja August. Vahepeal teevad pausi ja ootavad teisi järele.
Tõus saab võetud, algab laskumine, aga kergemaks see jalgratturite elu ei tee. Vastutuul on nii kõva, et oja erisuunaliste teede vahel voolaks justkui mäest üles otse vastu.
„See on rõve!“ Priidul on võhm väljas. „Mäest sain üles, ja mäest alla enam vändata ei jõua“. Aga kui jalgadest pole abi, aitab pea. Priit seisab, ratas käekõrval, hääletab mööduvatele veoautodele – ja säilitab kokkuvõttes kaaslastega võrdse tempo, kui ta autokastist lehvitades rõõmsalt mööda sõidab.
Kaleviga oli ju enne juttu, et teeme mõnusa rattasõidu, vaatame ringi, väiksed õlled, särgid-värgid… See siin on aga nagu koondise treeningkogunemine!
MÕNI MINUT ENNE RÖÖVI, 23.3.2011 KELL 16.25
möödub poisterivist veoauto – kohutav rüsa. Tee on kitsas, keegi tuleb vastu, rüsa paneb pidurit, rattad tõmbavad blokki.
Klirinal lendab jalgrataste kõrvale asfaldile pudel. Läheb Jaani rataste alt läbi, mingit viga tegemata, kumme lõhkumata.
Oli see ikka pudel?
Viskamist ei näinud keegi, aga klaasikillud on fakt, nagu ka see, et auto poolt ta tuli.
Või oli see mööduva veoauto esitule klaas? Priidule tundub, et pidurdamise ajal lendas esituli lihtsalt eest ära. Olgu pudel või esituli, peaasi, et mööda läks.
Kurjakuulutav on see Liibanon. Süürias olid tee ääres naeratavad näod, hüüti You welcome! Welcome! Welcome!, kutsuti maasikaid sööma ja teed jooma, siin ohustab su tervist mingi kummaline autologu…
Sõidetakse veel kilomeetrit paar.
RÖÖV TOIMUB 23.2.2011 kell 16.30.
Selja tagant tuleb must Mercedes, möödub Augustist, Priidust, Madisest ja Jaanist. Tõmbab paremale ja sõidab Kalevile ja Martinile riivamisi tagumisse rattasse.
Kalev paiskub koos rattaga kõrgele õhku ja maandub, selg ees, sügaval kraavis. Martin sirutab käe ette ja kukub ühekorraga kuklale, õlale ja käele.
Andre saab löögi autouksega. Esimesest korrast ei piisa, teine tou viib Andre tasakaalust välja ja ta lendab kraavi.
Tagumised poisid Jaan, Madis ja Priit pidurdavad, hüppavad ratastelt, kukuvad samuti.
Mercedes peatub poolviltu teepeenral. Uksed paiskuvad lahti, „Allahu akbar“ karjudes kargab välja kuus maskides meest, kalašnikovid laskevalmis.
„Down, down!“
Poisid viskuvad kraavikaldale kõhuli. August jääb püsti, arvates, et maas lamades pole enam võimalust dialoogiks.
„Äkki ajavad meid kellegagi segi?“ jõuab ta mõelda.
Täriseb automaat, kuulid puurivad maad jalge ees ja August viskub pikali.
„Siinsamas lasevadki maha!“ vilksab Kalevil läbi pea.
„Joodikud!“