depressiooni.
Depressiooni tekkemehhanism
Laenumulli lõhkemine on deflatoorne sündmus ja Suure Depressiooni juhtumil oli see tohutult deflatoorne. Et aru saada, kuidas tekib deflatsioon, peate teadma, kuidas sünnib valuuta ja kuidas see ühineb kallite lahkunutega.
Kui me võtame pangast laenu, ei laena pank meile reaalselt panga arvel olevat valuutat. Selle asemel, niipea kui me allkirjastame hüpoteegilepingu, laenudokumendi või krediitkaardi kviitungi, saab pank loa luua need dollarid kirjega pearaamatus. Ehk teisti öeldes: meie loome valuuta. Pank ei tohi seda ilma meie allkirjata teha. Meie loome valuuta ning seejärel saab pank meie loodud valuuta pealt meilt intressi võtta. Sellest meie loodud uhiuuest valuutast saab osa üldisest valuuta hulgast. Enamasti luuakse meie valuutat just sel viisil.
Kuid kui kodu läheb foreclosure’i alla (laenvõtja õigus kinnisvarale peatatakse tema maksejõuetuse tõttu ja kinnisvara pannakse sundmüüki – tõlk.), laen jääb tagasi maksmata või keegi kuulutab välja pankroti, kaob see valuuta lihtsalt tagasi valuuta paradiisi, kust see alguses tuli. Seega, kui laen jääb tasumata, kuivab valuuta hulk kokku ja maad võtab deflatsioon.
Just nii juhtus aastail 1930–1933 ja selle mõju oli hävitav. Kui üle kogu riigi levis sundmüükide ja pankrotilaine, siis kolmandik USA valuuta hulgas lihtsalt haihtus õhku. Järgmisel kolmel aastal langesid palgad ja hinnad kolmandiku võrra.
Jookse, kullake, jookse
Pangajooksud on samuti tohutult deflatoorsed sündmused, sest kui hoiustate panka ühe dollari, on see panga arvepidamises kohustus. Ükskord peab pank selle teile tagasi maksma. Kuid kohustusliku reservmääraga süsteemi puhul on pangal lubatud krediidi ehk laenu kujul luua valuutat koguses, mis on algsest hoiusest mitu korda suurem ja panga arvepidamises vara. Nagu ennist rääkisime, võib ühedollarise kohustuse puhul luua järjekordsed 9 dollarit panga vara.
Üldjuhul ei ole see probleem, kuni panga laenud ei küündi lubatud maksimumini. Ainult väikese „üleliigse” varu puhul suudab pank igapäevased muutused katta, sest suurema osa ajast jäävad sisse- ja väljamaksed peaaegu tasakaalu. Tõsine probleem võib tekkida siis, kui väga palju inimesi tuleb ühel ajal valuutat välja võtma, ilma et sel ajal umbes sama arv inimesi maksaks tasakaaluks valuutat sisse. Kui väljamaksed ületavad sissemakseid, kasutab pank „üleliigset” varu. Kuid kui „üleliigne” varu saab otsa, lülitub kohustusliku reservmääraga pangandus kohutavale tagurpidi käigule. Sellest hetkest alates, et maksta hoiuste kohta üks dollar välja, peab pank likvideerima 9 dollarit laene. Just nii juhtuski 1931. aastal ja see oli üks peamisi tegureid, mis USA valuutavaru kokkuvarisemisele kaas aitas.
Samuti oli enne Föderaalreservi teket iga rahva taskus oleva dollari kohta pangas üks dollar ja pangad hoidsid iga hoiusel oleva 3 dollari kohta väljamakse tegemiseks füüsiliselt ühedollarist varu. Kuid tänu Föderaalreservile oli 1929. aastaks iga rahva taskus oleva dollari kohta pangas 11 dollarit ja pankadel oli iga hoiusel oleva 13 dollari kohta väljamakse tegemiseks füüsiliselt varuks ainult üks dollar. See oli äärmiselt ohtlik olukord. Rahval olid suured hoiused ja väga vähe sularaha, aga pankadel oli väga vähe sularaha, et tagada neid hoiuseid.
1930. aasta novembris ületas ühes kuus maksejõuetuks muutunud pankade arv senist rekordit kahekordselt. Sellel kuul muutus maksejõuetuks rohkem kui 250 panka, mille hoiustel oli kokku rohkem kui 180 miljonit dollarit. Kuid see oli alles algus.
USA ajaloo suurim ühe panga pankrot kuulutati välja 11. detsembril 1930. aastal. 62 harukontoriga Bank of the United States kukkus kokku. See pankrot tõi kaasa doominoefekti, mille tagajärjel tabas pankrot ainuüksi sellel kuul 352 panka, mille hoiustel oli kokku rohkem kui 370 miljonit dollarit. Mis kõige halvem, see juhtus enne hoiusekindlustuse rakendamist. Inimeste eluaegsed säästud haihtusid vaid silmapilguga.
Seejärel kõigele lisaks loobus Suurbritannia 21. septembril 1931. aastal kullastandardist, paisates maailma rahanduslikku kaosesse. Nii välisriikide valitsusi kui ka USA ja kogu maailma äri- ning erainvestoreid haaras hirm, et USA võib järgida eeskuju. Ühtäkki tormati sularaha välja võtma.
USA pankadel lõppesid kuldmündid otsa ja samal ajal algas Föderaalreservi hoidlatest tohutu kulla väljavool kaugetesse maadesse. Kulla vahetusstandardi püramiidskeem hakkas kokku varisema. Et väljavoolu peatada, enam kui kahekordistas Föderaalreserv USA-s valuuta hinda, tõstes vahetuskursi ühe nädalaga 1,5 %-lt 3,5 %-le.
Selle tulemusena peatasid 1931. aasta augustist kuni 1932. aasta jaanuarini oma tegevuse 1860 panka, mille hoiustel oli kokku 1,4 miljonit dollarit.
Aga 1932 oli valimiste aasta. Pärast kolme rasket depressiooniaastat ihkas rahvas meeleheitlikult muutust, ja novembris valiti presidendiks Franlik Delano Roosevelt. Ehkki tema ametisse pühitsemine pidi toimuma alles märtsis, läksid liikvele kuuldused, et ta devalveerib dollari. Jällegi voolas kuld hoidlatest välja, kui välisvalitsuste, välisinvestorite ja Ameerika elanikkonna usk dollarisse kahanes veelgi ning algas Ameerika ajaloo hävitavaim pangajooks. Kuid seekord ei lasknud Ameerika avalikkus ennast lollitada.
Finantsajaleht Barron’s kirjutas 27. märtsil 1933 ilmunud numbris: „Nagu väga tabavalt on täheldatud, on alates 1929. aastast deflatsooni etapid järgmised: kõigepealt põgeneti varalt (peamiselt väärtpaberites) pangahoiustele, edasi põgeneti pangahoiustelt valuutale ja lõpuks põgeneti valuutalt kullale.”
Tundub küll uskumatuna, aga USA valuutavaru kahanes sedavõrd kiiresti, et sama tempoga jätkates oleks aasta pärast järel olnud veel ainult 22 %. USA majanduse tulevik paistis tume ja tundus, et dollar vajub unustusehõlma.
Valitsuse määrus
4. märtsil 1933. aastal pühitseti Roosevelt ametisse ja mõne päeva pärast allkirjastas ta valitsuse otsuse, mille alusel suleti kõik pangad n-ö pangapühadeks, külmutati välisvaluuta vahetus ja keelati pankadel pärast taasavamist sooritada väljamakseid kuldmüntides. Kuu aega hiljem allkirjastas ta valitsuse määruse, mis käskis USA kodanikel eraomanduses vara (kulla) Föderaalreservile selle pangasedelite vastu üle anda.
20. aprillil allkirjastas ta järjekordse määruse, mis keelas USA kodanikel välisvaluutat omada või sellega tehinguid teha ja/või kanda valuutat välisriigis asuvale kontole. Samal päeval saadeti kongressile põhiseaduse parandusettepanek (Thomas Amendment), mis andis presidendile õiguse oma äranägemise järgi vähendada dollari kullasisaldust kuni 50 % endisest massist. Seadus jõustati 12. mail ning seejärel täiendati seda, et anda Föderaalreservi pangasedelitele seadusliku raha staatus.
Kuid tuli ületada veel üks oluline takistus, enne kui Roosevelt sai dollari devalveerida: kuulus kullaklausel.
Kodusõja ajal oli president Abraham Lincoln sunnitud leidma viisi, kuidas sõjaväele maksta ja ta emiteeris riigis teise puhtalt fiatvaluuta, greenback– ehk rohelise dollari, mida ei taganud kuld. Alguses oli greenback’i väärtus sama mis kullakviitungil ehk kullaga tagatud dollaril. Kuid kodusõja lõpuks oli nende väärtus kahanenud kolmandikule kullaga tagatud dollari omast. Paljud inimesed, kes olid enne sõda sõlminud lepingud või võtnud laenu kullaga tagatud dollarites, tasusid oma võla odavnenud greenback-dollarites. Enesestki mõista oli tegu võlausaldajate petmisega ning esitati hulganisti kohtuhagisid.
Kodusõja lõpus sisaldas enamik lepinguid kullaklauslit, et kaitsta võlausaldajaid ja teisi valuuta odavnemise vastu. Kullaklausel nõudis tagasimakset kullas või valuuta hulgas, mille väärtus kullas oli sama mis lepingu sõlmimise hetkel. Roosevelti suur probleem seisnes selles, et enamikku valitsuse lepingutesse ja kohustustesse oli samuti vastav klausel sisse kirjutatud. Seega oleks dollari devalveerimine suurendanud samal määral ka valitsuse kohustusi.
Niisiis võttis kongress 5. juunil president Roosevelti käsul vastu tagasi- ja edasiulatuva mõjuga ühisotsuse, mis keelas kullaklausli kasutamise kõikides, nii era- kui ka riiklikes lepingutes. Põhimõtteliselt ütles valitsus Ameerika kodanikele ja ettevõtetele lihtsalt: „Me ei pea teile maksma.” Solvatud valitsusepoolsest ameeriklaste õiguste jultunud eiramisest, kurtis senati rahanduskomisjoni esimees senaator Carter Glass: „See on teotus, söör. See võimas valitsus,