Mõistatus lossivaremetes. Reeli Reinaus

ukse ja lahkusid.

      „Kui kaugel varemed on?” küsis Tanel väljas Martenilt, kes tähelepanelikult oma kaarti uuris.

      „Kolm-nelisada meetrit umbes. Siit peaks ju kuskilt rada minema, kui ma õigesti arvan.”

      „Lähebki, vaadake sealt.” Laura viipas maja taga heina sees olevale rajale, mis viis metsa poole.

      „Okei, vaatame, kuhu see läheb,” arvas Tanel.

      9. Uued avastused

      Nad liikusid piki rada metsa poole.

      „Siin on korduvalt käidud. Vaadake, kui sisse tallatud see tee on,” sõnas Tanel.

      Teised noogutasid. Kui nad jõudsid mööda rada metsa alla, kus hein asendus korraga kõva kuuseokkaid täistipitud pinnasega, siis äkki jalgrada kadus.

      „Siia ei saagi ju jälgi jääda,” sõnas Marten teiste rahustamiseks.

      „Midagi peaks jääma,” lausus Tanel. „Siin poleks nagu keegi ammu käinud.”

      „Kas see on siis võimalik, et nad ikkagi ei läinud lossi juurde?” küsis tüdruk.

      „Ei ole ju! Miks neil siis see kaart oli?” hüüdis Marten. „Aga midagi veidrat on selles ometi,” tõdes ta hetke pärast. „Kus see rada täpsemalt lõppeski?”

      „No vist umbes seal kivikangru juures,” vastas Tanel. „Ma ei vaadanud enam hoolega rada, sest mets oli nii lähedal.”

      „Mina ka ei vaadanud,” tunnistas Laura.

      „Kivikangur.” Marten lausus seda mõtlikult. „Mida nad kivikangrust tahta võisid?”

      „Ei tea,” kehitas Tanel õlgu.

      „Juba paistab,” ütles äkki Laura ja näitas näpuga kaugusesse, kust paistsid lagendik ja selle keskel mustavad müürid. Nüüd, päikesevalguses ei olnud need üldsegi enam nii sünged kui öösel. Laurale tundus see peaaegu unenäona, et nad olid vähem kui kakskümmend neli tundi tagasi siitsamast ummisjalu põgenenud.

      Varemete juurde jõudnud, muutus esialgne ebalus kiiresti uudishimuks. Marten kadus lossi lõunatiiba uurima, kus üks tornidest oli suures osas säilinud. Tanel ja Laura siirdusid trepist alla keldrisse. Kelder ei olnud sugugi pime, sest mitmest kohast müüride vahelt paistis sinna valgust. Nad uurisid ümbrust, kuid mõnda aega ei leidnud mitte midagi tähelepanuväärset.

      „Ma leidsin mingi luugi moodi asja!” hüüdis äkki Laura.

      „Kas see on lahti?” päris Tanel, kes uuris tüdrukust mõni meeter eemal süvenenult üht seinaorva.

      „Ma ei tea. Ma ei prooviks seda igaks juhuks üksi. Mul pole tahtmist koletist vabastada.” Laurale tundus, et ta tegi nalja ja samas ei teinud ka.

      „No proovime siis koos,” sõnas Tanel, silmitsedes tähelepanelikult luuki. See oli metallist, kuid käepide oli ära tulnud – oli näha vaid koht, kus see varem oli olnud.

      „Seda pole ju millegagi avada,” ütles ta viimaks pettunult.

      „Pole jah,” sõnas Laura. „Ma ei pannud üldse tähele. Aga see on ju ometi luuk, mis viib salakäiku, on ju?” ta vaatas anuvalt Tanelile otsa.

      „Täiesti võimalik,” arvas poiss. „Igal juhul viib see omakorda keldrist veel sügavamale maa alla. Aga sellisel juhul saab seda avada ainult seestpoolt.”

      „Mille seestpoolt?” päris Marten, kes oli nendega liitunud.

      „Näe, Laura leidis mingi luugi, mis võib salakäiku viia, aga lahti seda ei saa,” seletas Tanel.

      „Lükkame,” tegi Marten ettepaneku. Nad lükkasid mitu sekundit täiest jõust, kuid luuk ei liikunud paigast.

      „Kuulge!” hüüatas äkki Laura. „See luuk!”

      „Mis?” Poisid vaatasid talle äraootavalt otsa.

      „Kas te siis ei taipa?” Laura vaatas neid rõõmsa muigega.

      „Räägi nüüd siis!” nõudis Tanel. „Kaua sa oma võiduhetke ikka naudid?”

      „See luuk, mida saab avada ainult seestpoolt… see avaneski eile öösel selle hirmsa kääksatusega.”

      „Siit läheb siis tõesti käik,” märkis Tanel. „Lahe!”

      „Kivikangru juurde?” Marten vaatas neile uskmatu näoga otsa. „Kas on võimalik, et need inimesed, kes seal talus ööbisid, tulid siitkaudu eile öösel, et kaevata ja aaret otsida?”

      „Ei ole reaalne. Mina arvan, et see oli kummitus,” ütles Laura tõsiselt.

      „Ära tee nalja!” hüüdis Marten. „Mis variante veel saab olla? Siia tulid salakäiku mööda need tüübid, kes talus ööbisid.”

      „No et kummitus, kuulsid ju?” sõnas Tanel naeru kihistades.

      „Millal see täiskuuöö siis nüüd tulebki?” küsis äkki Laura.

      „Sel neljapäeval,” sõnas Marten.

      „Hea küll. Tuleme siis vaatama. Äkki see kummitus annab meile midagi ikkagi teada,” ütles Tanel. „No juhul muidugi, kui varandus üldse siin veel on. Juhul kui see varandus üldse olemas oli,” lisas ta kiiresti. „Sest samahästi võisid nad ju selle täna öösel üles leida.”

      „Jah, aga kust?” nõudis Marten. „Ma vaatasin siin igal pool ringi, kuid minu meelest pole siin kusagil kaevatud.”

      „Äkki nad tõstsid ainult kive?” pakkus Laura. „Arvestades seda, kui palju siin varisenud on, võib ju oletada, et enne kui maapinda kaevata, peab kivid ära tõstma.”

      Marten noogutas nõusolevalt.

      „Aga mis paneb teid arvama, et see aare asub lossis?” küsis äkki Tanel. „Kes peidaks aarde enda juurde koju? See ju on ometi olnud nende mõisnike kodu!”

      „Mh,” noogutas Marten. „Sul võib õigus olla.”

      „Seega me peame tulema ikka seda kummitust vaatama,” sõnas Laura. Ta oli juba peaaegu unustanud selle, kuidas ta siit öösel ummisjalu ära jooksis.

      Poisid noogutasid.

      „Miks need kaevajad ikkagi nii palju vaeva nägid, et läbi metsa tulemise asemel salakäiku kasutasid?” Tüdruk vaatas küsivalt poistele otsa.

      „Äkki on aare käigus?” pakkus Tanel. „Ja pealegi,” sõnas ta iga sõna rõhutades, „ei jääks metsa alla erilist rada, kui siin just laulupeo rongkäiku ei korraldataks.”