Reeli Reinaus

Must vares


Скачать книгу

kindel, kas see oli hea plaan. Kell polnud tegelikult veel palju. Ema ja isa on nagunii üleval ja märkavad, et ta käitub kummaliselt. Tal polnud vähimatki tahtmist neile toimuvast rääkida. Veel vähem mingit loengut kuulata ja… Huvitav, mis sellele järgnekski? Koduarest? Internetikeeld? Ta oli kindel, et ta isa lõikaks enne tervel majal netijuhtme läbi, kui et ta laseks purjuspäi koju tulnud tütrel järgmised paar nädalat internetis käia. Ja neile ei loeks see, et kas oli üks klaas või mitu ja kui ta räägikski joogi hulka pandud rohust, siis läheksid nad puhta pöördesse. Ei, ta ei tahtnud seda stsenaariumit isegi mitte rohkem edasi mõelda.

      „Ma ei saa veel koju minna,” sõnas ta mornilt. „Ma ei seisa praegu ilmselt püstigi. Ja kui nüüd aus olla, siis ma näen ikka ilgelt vaeva, et normaalselt käituda ja mõelda,” tunnistas ta.

      Seth naeratas. „Mida sa siis parema meelega teeksid?” küsis ta.

      Liis kehitas õlgu. „Ma ei tea, midagi pöörast.”

      „Mhm, äkki ma peaksin sind siis ikkagi nende juurde tagasi saatma?” arvas Seth.

      Liis vaatas talle jahmunult otsa. „Sa ei mõtle seda ju ometi tõsiselt?” küsis ta hetke pärast.

      „Ei mõtle. Lihtsalt… Noh, see oli halb nali. Aga kui sa tahad midagi pöörast teha, siis tule kaasa. Ma mõtlen midagi välja.” Seth tõusis ja ulatas tüdrukule käe.

      Liis ei tõrkunud.

      „Kuhu me läheme?” küsis tüdruk, kui nad juba mõnda aega mööda tänavaid kõndinud olid.

      „Surnuaeda.”

      „Mida? Nüüd öösel?” hüüatas tüdruk.

      Seth vaatas ringi. „Ära karju. Ise sa tahtsid midagi pöörast teha.”

      „Jaa, aga miks just see?” protesteeris tüdruk.

      „Miks mitte? Ma mõtlesin, et sa võiksid vaimudega tuttavaks saada.”

      „Vaimudega?” Liis jäi seisma ja jõllitas poisile otsa.

      „Ma tegin nalja,” naeris Seth. „Tule, lähme!” Ta tõmbas tüdrukut käest ja nad astusid üle väikese kraavi surnuaia müüri äärde. „Siin pole tegelikult üldse hirmus, pigem hea rahulik. Ma käin siin sageli.”

      „Aga mitte öösel?”

      „Vahel ka öösel,” sõnas poiss ja ronis müürile. Seejärel ulatas ta Liisile käe ja vinnas ta samuti üles.

      „Miks sa siin käid?” küsis Liis, kui nad olid mõnda aega vaikides haudade vahel jalutanud. Tüdruk oli algul iga väiksemagi krõpsu peale pead pööranud ja Sethil väriseva südamega käest haaranud, kuid viimaks olukorraga harjunud. Kui asja mõistusega võtta, siis ei saanud siin midagi hirmsat olla. Varjud, mida kuu heitis, olid tontlikud sellepärast, et ta ise neis tonte nägi. Kriuksatused, mida ta kuulis, olid vaid puude oksad, mis tuulega üksteise vastu hõõrdusid. Kõigele oli seletus.

      „Sellepärast,” sõnas korraga Seth ja jäi ühe haua juures seisma.

      „See on keegi…” alustas tüdruk.

      „Jah,” sõnas poiss. „See on mu ema haud.”

      „Sinu ema?” hüüatas tüdruk. „Aga su ema…?”

      „Polegi joodik, kellelt on vanemlikud õigused ära võetud?” lõpetas Seth Liisi eest lause. „Või polegi teadmata kadunud?” jätkas poiss.

      „Ee…” pomises tüdruk punastades. „Ma tegelikult ei arvanud midagi. Ma olen lihtsalt kuulnud mitmeid lugusid.”

      „Sellest pole midagi,” sõnas Seth tüdruku kimbatust nähes. „Vahel ma mõtlen, et oleks parem, kui mu ema olekski joodik. Vähemalt oleks ta siis elus.”

      Tüdruk vaatas aastaarve kivil ja püüdis kiiresti arvutada. Poiss oli siis umbes kolme-nelja aastane, kui ta ema suri. Ta ilmselt vaevu mäletas teda. „Mida sa oma emast mäletad?” küsis ta.

      „Eriti midagi,” tunnistas poiss. „Mul on temast mõned pildid ja… Siis ma mäletan üht päeva, kui me käisime loomaaias. Tal oli seljas valge kleit ja me läksime pärast kohvikusse. Ja seal ostis ema mulle nii suure jäätise, kui ma ise tahtsin.” Ta jäi vait.

      Ka Liis ei osanud tükk aega midagi ütelda. Ta ei teadnud, kas ta peaks Sethi kuidagi lohutama ja kui, siis kuidas?

      „Aga su isa?” uuris tüdruk viimaks. Ta tundis, et ei peaks seda küsimust esitama, ilmselt teeb sellele vastamine poisile veel rohkem haiget. Ta oli kuulnud lugusid Eestisse saadetud merekooli kursantidest, kes mõnele eesti tüdrukule lapse tegid ja pärast seda uttu tõmbasid. Ta oleks tahtnud seda küsimust tagasi võtta, kuid juba oli liiga hilja.

      Seth ei paistnud tüdruku kergenduseks ebamugavust tundvat, kuid ta ei pööranud ka Liisi küsimusele tähelepanu. Ta lihtsalt vaikis mõnda aega. „Ma pean su nüüd koju saatma,” ütles ta mõne aja pärast. „Sest kui nad lastekodu uksed kinni panevad, siis pean ma öösel ilmselt mõnes trepikojas magama. Usu mind, see pole sellise ilmaga väga lõbus.”

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

/9j/4AAQSkZJRgABAQEASABIAAD/2wBDAAIBAQIBAQICAgICAgICAwUDAwMDAwYEBAMFBwYHBwcGBwcICQsJCAgKCAcHCg0KCgsMDAwMBwkODw0MDgsMDAz/2wBDAQICAgMDAwYDAwYMCAcIDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAz/wAARCAMgAh0DAREAAhEBAxEB/8QAHgABAAEDBQEAAAAAAAAAAAAAAAgFBwkBAgMEBgr/xABTEAABAwMDAgUCAwUEBwYDAg8BAgMEBQYRAAcSCCEJEyIxQRRRMmFxChUjQoEWUpGhFyQzYnKCwRhDU7HR8HOS4RklNGOD8RomJ6I1NlRVhMLS/8QAHAEBAAIDAQEBAAAAAAAAAAAAAAQFAgMGAQcI/8QAShEAAQMCAwUEBwUHAgQHAAIDAAECAwQRBRIhEyIxQVEGMmFxFCNCgZGhsTNSwdHwBxUkNGJy4aLxFkOCkiU1U2OywtJUc5Oz4v/aAAwDAQACEQMRAD8Awytp5OtccJSgBI7n8P8AT/z1Rr3d47xne9WcDLnmSnvUtvKxjkOxH4c9vj/pqS9uSJppa/O9x24OWWy15iFKaUpBCBhHc4yc4PfGdQZsubdJkLt0qUWOhyOpA48AkZAXkHtjkBn+mq+SV2bMT44m5cpUKbFUnBSpWeycYwOw7YGq+pmJ9PDYq4x8apV4lxlsa68A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0Bt4DnnHf76yuoOvUmUKZ5LAx7AkfOpdM92bdItQxuXeKMmOUyFFKgBxKgfk4+QR99XOfdRvMpnxuzL0Kb5Sex4cmyClGexyexJxjI+NT89m5XLrzIWW+81unI6jjJbfcSzxC+WVlIzy/M9vf31ZRzTZdy6p1vYrl2bXLmsiqt7HKptDGHW+CQAeIz+I/YEnOMDWhuZd13I3KjUdmbzOoyn/WMAZW2D3P55JT3/U+2t79GkdmrvEqLEYFIUtCVEBXLkcczn5IGD2OP+uoU0jkJ8UbSqxWW0+WFJALg7ciAfcjOP/TVRIr1LaNrEKpBynCvxFWe/t2/9nVTO+5aQodzUIlDQDQDQDQDQDQG5XlfTjHPzuRye3HjgYx85znWQNusQNANANANANANANANANANAaKT7d85Gsga6xA0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0A0B16hgxyDyzjOAMnHz21Jp+8aZ+6U6RHVkkkK5DGVDBIx3/AE/XGrRkpWviudB5QZjpS2PMQ4eJIPqbPY9vzz31MYzO5XOILn5Gta3VCmOFvmebRQT3HHBB+57985zqzbJlS2YqpE3uBop5LikpBdcIBwr4Pz379/b76zRHJfNzPVe1cuXkh16e4t5tQe9KF54EkHJH5Agd/wBNbJ8u65pqpkcubMVVhstfhCWh3ScN+nJ75yR8arnrmLNjbN3Srx46vpQpXdWfdXc9s9/vqolfvZS0YxuUqUdwOJBx2OO/5/8As6rJSwh7pzajkgaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaA4pWFJCScfI747+/wAakRuNMqFNlJ/jAlakJV7jAI7g+/zqxZ3SC/vFOkPcuAKUJUtRJHuAokkEH7kD31Yp7UhWKu61vmUaoLkqkn6VSUEABwZKe/xjt7f+mraFm6hUVD99Te4lCVJVwLbRykJHvknIPznP2wNeJmVuUyfo7N8jip7oeUStK0JBwTk9u5IGM/bHbW+oysamU002Zb5itQWg5HSnlxUjGeROcA5A+O/5HVHUK5HZi8gTOzK7QqsFLfE49SVHsMHAJ9/c/Oqyoc5XFlCjcpUmx6R2T7dzj5/LVY9dSxYlmobtazMaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaAaA2uICk4Psf8dZtdYKmY6TiUvZSQcp7j9AfbONTWvVO6QXsaveKbMjpeeUpsobUjKSF5H559xj31awSWblc