Sõda nähtamatu vaenlasega: Eesti Tšernobõli katastroofis. Helle Tiikmaa

mööda oli seal juba Tšernobõl kirjas,” ütleb Toomas Roosileht, tookord ajakirjanik, poliitosakonna juhataja ja partorg Rahva Hääle toimetuses, seega justkui puutumatute seltskonna liige. „Mul oli võimalus nii-öelda ära hiilida, aga arutasime seda peatoimetajaga, Henno Tominguga ja ma arvasin, et võiks paar nädalat olla ning lehele loo ka kirjutada. Kuna kellelgi polnud tugeva radiatsiooniga otseseid kokkupuuteid olnud, siis ei osanud ka eriti karta. Kohale jõudes selgus aga, et meid võib seal seaduslikult hoida kuni 6 kuud.

      Meid, kahe bussi jagu mehi, viidi Tallinnast Kohtla-Järvele tsiviilkaitsepolgu kogunemispunkti, kus määrati ära iga mehe koht ja amet Tšernobõli ümbruses paiknevates väeosades. Mind määrati pataljoniülema asetäitjaks poliitalal. Ajakirjanikule üsna loogiline amet.”

      „Mina olen andnud vaikimisvande Nõukogude Liidu armeele, aga ma arvan, et kuna seda riiki enam ei eksisteeri, siis pole ma kohustatud vannet pidama ja kuna ma tean, et meie polgukomandör ja staabiülem on surnud ja mõned kõvad mehed eest on surnud, siis neid võib ka nimetada,” alustab oma, eelnevatest sootuks teistsugust lugu Jüri Viidebaum, kes avarii ajal oli 29-aastane ja meditsiinis edukat karjääri tegemas.Temagi sai Tšernobõliga ähvardava kutse juunikuus. „Mina olin sel ajal ühe Pärnu sanatooriumi kardioloogiaosakonna juhataja. See oli üleliidulise alluvusega ettevõte, Eestil selle juhtimisel suurt sõnaõigust ei olnud. Sanatooriumi juhtivatel kohtadel olnud inimestel tekkis korruptsioonisüüdistuse oht. Mulle tehti ettepanek selle asutuse juhi kohale astuda. Noorele mehele oli see väljakutse ja ma olin nõus, aga see tekitas teatavat elevust Pärnu juhtkonnas. Mulle tehti ettepanek enne koha vastuvõtmist abikaasaga puhkusele sõita, et nad saaksid asjade üleandmist ette valmistada.