see põhiliselt söe transportimist. See siin ei ole aga tavaline söevedamise rong. See on üks paljudest Kapitooliumi kiirrongidest, mis sõidab keskmiselt üle neljasaja kilomeetri tunnis. Reis Kapitooliumi kestab vähem kui päeva.
Koolis õpetatakse meile, et Kapitoolium ehitati paika, kus kunagi asus Kaljumäestik. 12. ringkond paikneb piirkonnas, mida tunti Apalatšide nime all. Isegi sada aastat tagasi kaevandati siin sütt. Sellepärast peavadki meie kaevurid nii sügavalt kaevama.
Koolis jõutakse millegipärast alati söekaevandamiseni välja. Enamik meie õppetundidest on ühel või teisel viisil söega seotud, kui välja arvata lugemine, matemaatika ja iganädalane loeng Panemi ajaloost. Põhiliselt on see lihtsalt loba selle kohta, mis me kõik Kapitooliumile võlgu oleme. Ma tean, et meile ei räägita paljusid asju sellest, mis ülestõusu ajal tegelikult juhtus või kuidas see toimus. Aga ma ei raiska sellele mõtlemisele aega. Olgu tõde mis tahes, toitu see mul lauale tuua ei aita.
Tribuutide rong on uhkemgi kui kohtuhoone tuba. Igaüks saab eraldi ruumid, kus on magamistuba, riietumisnurk ning vannituba kuuma ja külma kraaniveega. Meil kodus kuuma vett ei ole, kui me just ei keeda.
Sahtlid on uhkeid riideid täis ja Effie Trinket ütleb, et ma võin teha, mida tahan, ning kanda, mida tahan, kõik on minu käsutuses – olgu ma ainult tunni aja pärast õhtusöögiks valmis. Koorin ema sinise kleidi seljast ja lähen kuuma duši alla. Ma ei ole kunagi varem duši all käinud. Nagu seisaks suvise vihma käes, ainult soojem on. Panen selga tumerohelise pluusi ja püksid.
Viimasel minutil tuleb mul meelde Madge'i väike kuldnõel. Vaatan seda esimest korda pisut lähemalt. Tundub, nagu oleks keegi vorminud väikese kuldse linnu ja pärast pannud selle ümber rõnga. Lind kinnitub rõnga külge ainult tiivaotstega. Korraga tunnen ta ära. Pilapasknäär.
Väga naljakad linnud ja Kapitooliumile paras ninanips. Ülestõusu ajal aretas Kapitoolium terve hulga geneetiliselt muundatud loomi ja kasutas neid relvadena. Neid nimetati mutantideks. Üks neist oli vadistav pasknäär, kes suutis meelde jätta ja korrata pikki inimestevahelisi vestlusi. Need olid linnud, kes pöördusid alati ise koju tagasi, eranditult isased, ja neid lasti lahti piirkondadesse, kus Kapitooliumi vaenlased end peitsid. Kui linnud olid jutu kokku kogunud, lendasid nad tagasi keskustesse, kus jutt linti võeti. Inimestel läks päris kaua aega, enne kui nad taipasid, mis ringkondades toimub ja kuidas eraviisilisi jutuajamisi edasi toimetatakse. Siis hakkasid ülestõusnud Kapitooliumile muidugi lõputuid valesid saatma ja sellega sai palju nalja. Keskused pandi kinni ja linnud jäeti maha, metsikusse loodusesse välja surema.
Ainult et nad ei surnud välja. Selle asemel paaritusid vadistavad pasknäärid emaste taidur-pilalindudega ning tekkis täiesti uus liik, linnud, kellel ei ole enam võimet sõnu hääldada, kuid kes suudavad siiski matkida suurt hulka inimeste hääli, laste kõrgekõlalisest lõõritamisest meeste madalate toonideni välja. Ja nad oskavad laule järele vilistada, kui jagub vaid piisavalt kannatust neile ette laulda ja kui laulja hääl neile meeldib.
Isale meeldisid pilapasknäärid eriti. Kui me jahil käisime, vilistas või laulis ta neile keerulisi lugusid ja pärast viisakat pausi laulsid linnud alati järele ka. Mitte igaüks ei saa sellise au osaliseks. Aga kui minu isa laulma hakkas, jäid kõik ümbruskonna linnud alati vait ja kuulasid. Isa hääl oli nii ilus, nii kõrge ja puhas, nii elujõuline, et see pani samal ajal naerma ja nutma. Mina niimoodi ei suutnud.
Selles väikeses linnus on midagi lohutavat. Nagu oleks tükike isast minuga kaasas, kaitseks mind. Kinnitan nõela oma pluusi külge ning tumerohelise riide taustal kangastub mulle, kuidas pilapasknäär puude vahel lendab.
Effie Trinket tuleb mind õhtusöögile viima. Järgnen talle mööda kitsast kõikuvat koridori poleeritud seinaplaatidega söögisaali. Saalis on laud, millel on hulk kergesti purunevaid nõusid. Peeta Mellark istub ja ootab meid, tool tema kõrval on tühi.
"Kus Haymitch on?" küsib Effie Trinket rõõmsalt.
"Kui ma teda viimati nägin, ütles ta, et läheb teeb väikese uinaku," vastab Peeta.
"Eks ole olnud ka väsitav päev," sõnab Effie Trinket. Minu arvates tunneb ta Haymitchi puudumise üle ainult kergendust, ja kes võiks seda talle ette heita.
Õhtusöök on mitmekäiguline. Paks porgandisupp, roheline salat, lambaliha ja kartulipuder, juust ja puuviljad, šokolaadikook. Terve õhtusöögi vältel tuletab Effie Trinket meile meelde, et jätaksime järgmise käigu jaoks ka ruumi. Aga mina topin end kõriauguni täis, sest ma ei ole kunagi sellist toitu saanud, nii head ja nii palju, ja ilmselt ei ole mul mängudeni jääva ajaga midagi paremat peale hakata kui mõned kilod juurde võtta.
"Vähemalt teil kahel on korralikud kombed," lausub Effie Trinket, kui hakkame põhiroaga lõpule jõudma. "Eelmisel aastal sõid mõlemad kõike kätega nagu metsalised. See ajab mul seedimise täiesti korrast ära."
Eelmisel aastal olid mõlemad väljavalitud Servalt – lapsed, kes polnud oma elu ühelgi päeval piisavalt söönud. Ja kui neil õnnestus toitu saada, ei olnud lauakombed kindlasti esimene asi, mida meeles pidada. Peeta on pagari poeg. Minu ema õpetas mind ja Primi korralikult sööma. Sellepärast, jah, oskan ma noa ja kahvliga ümber käia. Aga Effie Trinketi kommentaar ajab mind nii marru, et otsustan ülejäänud söögi tema kiuste kätega suhu toppida. Seejärel pühin käed laudlinasse puhtaks. Selle peale surub naine oma huuled kõvasti kokku.
Nüüd, kui õhtusöök on läbi, näen kõvasti vaeva, et toit sees püsiks. Peetagi paistab näost pisut rohekas. Kummagi kõht ei ole nii rikkaliku toiduga harjunud. Aga kui ma suudan Greasy Sae hiirelihast, seajäätmetest ja puukoorest kokkukeedetud toidu – talvise eriroa – endal sees hoida, ei loobu ma ka sellest siin.
Läheme teise vagunisse ja vaatame lõikuspäeva ülekannet, mida nähakse kogu Panemis. Nad üritavad eri ringkondade valimistseremooniaid terve päeva peale laiali pillutada, et inimesed saaksid kõike mugavalt otseülekandes vaadata. Aga tegelikult saavad seda teha ainult Kapitooliumi inimesed, sest neist ei pea keegi lõikuspäeval ise osalema.
Näeme ükshaaval teisi lõikuspäevi: loetakse ette nimesid, vabatahtlikud astuvad ette – see viimane juhtub siiski harva. Uurime oma vastaste nägusid. Mõned jäävad mulle meelde. Koletu poiss, kes 2. ringkonnas vabatahtlikuna ette tormab. Rebasenäo ja siledate punaste juustega tüdruk 5. ringkonnast. Vigase jalaga poiss 10. ringkonnast. Ja kõige enam jääb kummitama kaheteistaastane tüdruk 11. ringkonnast. Tal on tumepruun nahk ja tumedad silmad, aga muidu on ta kasvu ja käitumise poolest väga Primi moodi. Ainult et kui tema lavale astub ja küsitakse, kas vabatahtlikke on, ulub ümbritsevate igerike hoonete vahel vaid tuul. Keegi ei taha tema asemele minna.
Kõige lõpuks näidatakse uuesti 12. ringkonda. Loetakse ette Primi nimi, mina jooksen vabatahtlikuna ette. Võimatu on mitte kuulda meeleheidet minu hääles, kui ma Primi oma selja taha lükkan, nagu kardaksin, et keegi ei kuule mind ja nad viivad ta minema. Aga loomulikult kuulevad nad mind. Näen, kuidas Gale Primi minu küljest lahti rebib ja ma lavale astun. Kommentaatorid ei tea täpselt, mida öelda, kui pealtvaatajad aplausist keelduvad. Vaikne auandmine. Üks ütleb, et 12. ringkond ei ole kunagi olnud väga kõrgelt arenenud, aga kohalikud tavad võivad mõnikord olla päris võluvad. Nagu märguande peale kukub Haymitch lavalt alla ja kommentaatorid oigavad naljakalt. Loosirattast tõmmatakse Peeta nimi ja ta võtab kiiresti oma koha sisse. Me surume teineteise kätt. Vahepealne osa jäetakse jälle vahele, siis lastakse hümni ja saade ongi läbi.
Effie Trinket on pahur oma paruka pärast. "Teie juhendajal on enda esitlemise kohta veel väga palju õppida. Ja seda, kuidas teleülekande puhul käituda."
Peeta hakkab ootamatult naerma. "Ta oli väga purjus," lausub ta. "Ta on igal aastal purjus."
"Iga päev," lisan mina. Ma ei suuda kuidagi kerget muiet maha suruda. Effie Trinketit kuulates tundub, nagu oleks Haymitchil ainult mõned tahumatud kombed, mida saaks paari väikese näpunäite abil siluda.
"Jah," pahvatab Effie Trinket. "Imelik, et see teile nalja teeb. Te teate, et nendel mängudel on teie tee tagasi elavate maailma teie juhendaja käes. Tema on see, kes annab teile nõu, otsib teile toetajaid ja dikteerib kõikide kingituste saatmist. Haymitch võib olla ainus inimene teie elu ja surma vahel!"
Just