„Nüüd tuleb nutt,” mõtlesin ja vaatasin kiiresti mööda tuba ringi. Kuskilt võiks leida mingi padja või midagi. Sest kui see algab, siis läheb sellega kaua, seda ma teadsin kogemustest. Viskusin näoli diivanile nagu olümpiaujuja. Pingul, valmis. Aga siis jäi mu pilk peatuma asjal, mida Alice’i toas varem ei olnud – kolm suurt ja massiivset seinariiulit, millel oli kokku seitse raamatut.
Osho „Armastamine”.
Kogu Stephenie Meyeri senine „Videviku” saaga, kokku neli raamatut.
Murakami „Kafka mererannas”.
Jane Austeni „Uhkus ja eelarvamus”.
Kingitud, lennujaam, kingitud, lennujaam, otsustasin ma. Alice ei olnud eriline raamatusõber.
Aga seitse raamatut … seitse raamatut. See tähendas, et ma saan kontrolli tagasi. Veel vähemalt kaheks päevaks. Ilmselt kolmeks, võib-olla isegi neljaks, sõltub milliseks ööd kujunevad. Veel 48–96 tundi ilma nutmata ja vajaduseta otsustada, mida edasi teha. Plaanida, kuidas oma elu elada. 96 õndsat tundi täielikku unustust.
Raamatud olid juba ammu minu eelistatuim deliirium. Muidugi olid mul omad lemmikud ja kui sain lugeda puhtast naudingust, ilma kuklasse hingava ahastuse ja meeleheiteta, olin üsna valiv. Aga põhimõtteliselt, kui olukord on kriitiline, pole väga vahet. Ma võisin ennast peaaegu kõigest unustusse lugeda. Ma olin seda korduvalt elus teinud. Ma võisin lugeda nii aplalt ja nii sügavale raamatusse uppudes, et tekkis kahtlus, kas ma üldse tagasitee leian. Lugeda kiiresti ja palju, et mu aju sai ülekoormuse ja kui ma raamatu käest panin, ei muutunud midagi. Leheküljed pöördusid, kirjaread mustasid ja lugu aina keris ja keris edasi. Mingi osa mõistusest surises täisvõimsusel.
Võõrutusnähtude all kannatava junkie elegantsiga tormasin riiuliteni ja silitasin käega üle raamatuselgade. Võtsin nad kõik alla, paitasin nende lehekülgi ja nuusutasin köiteid. Austenit ei olnud keegi vist kunagi lugenud, tema selg oli neitsilikult sirge ja läikiv, ainsagi väärikust lisava kortsuta. Murakami keskel olid kohviringid.
Videviku 2. ja 3. raamatul olid mõned leheküljed lahti. Keegi oli neid ebamugavates tingimustes liiga ahnelt lugenud. Tundus nagu paar pikemat lendu üle ookeani ja tagasi.
Ladusin raamatud kahte pedantsesse riita ja mõtlesin kiiresti. Mina ja nemad, mu unustust lubavad sõbrad, kus oleks meile pesapunumiseks parim paik? Alice tuleb tagasi ja tahab oma magamistoas magada. Samas võib ta tahta ka oma elutuba ja diivanit kasutada. Diivan on vist siiski turvalisem. Siin ta ei maga ja ei taha tuld ära kustutada, siia me mahume mõlemad. Vedasin oma eskapismivirnad diivani juurde ja kerisin ennast õndsalt patjade vahele. Valisin pimesi. Alustasin Murakami alternatiivsete reaalsuste vahel vetruva maailmaga.
Osho jäi viimaseks, möödunud oli kolm päeva, millesse mahtus liitrite kaupa Coke Zerot, Elizabeth Benneti ja Mr Darcy tüütuvõitu teineteiseleidmine, paar pakki penoplasti järele maitsevaid riisivahvleid, mitme telliskivi paksune paljusõnaline Videviku-saaga, üks vann, Murakami nuudlite ja angerja maitseline maailm, kaks lühikest ning ihaldusväärsetest vampiiridest ja kõnelevatest kassidest häiritud uinakut ning viimaks üks Alice’i läkitatud ja kogeleva poisi kohale toodud tomatite ja sibulatega pitsa. Keel kleepus suulakke, silmad olid punased ja juuksed sakris. Olin ennast sügavale kookonisse lugenud. Unenägugi tundus kuidagi kauge ja ebaoluline. Ainult tuimus istus endiselt jäise känkrana hinges. Suurepärane meeleseisund meditatiivse kirjandusega tegelemiseks.
Lugesin köögis baaripukil õõtsudes ja kuivanud pitsat mugides. Lugesin ja tundsin, nagu oleks see väike hindu kolmkümmend aastat tagasi otse minuga rääkinud. Minnalaskmisest ja vabaksandmisest ja tõelisest armastamisest. Lugesin ja tundsin, et just mina olengi suuremeelne. Ühtäkki, täiesti ootamatult, keset suurt ja sügavat rahu hiilis suulakke paks pakitsus ja natuke mõru maitset. Silmanurgast pudenesid esimesed rasvased ja kuumad pisarad. Üks, kaks, kolm. Veel oli neid võimalik kokku lugeda. Varsti tuleb ookean, siis tatiniidid ja valjuhäälne ulgumine, jõudsin õudusega mõelda. Seejärel pisarateta luksumine ja viimaks hääletu ja katkendlik nohisemine. Aga sinna läheb veel aega. Neli, viis, kuus. Seitse, kümme, viisteist, kakskümmend.
Ja siis … kõik. Kakskümmend pisarat. Löristasin üllatunult nina. Ootasin natuke, kompasin kuskilt kõrgelt allakukkunud inimese kombel end üle, et teada saada, kui suured kahjustused on. Süda lõi, kopsud hingasid sisse ja välja. Ja tuimusekraater mu südames oli läinud.
„Niisiis, Erik,” mõtlesin ma pisut õelalt (näis, et Osho ei olnud mulle siiski piisavalt sügavat jälge jätnud), „sinu ja su kolme aasta väljutamiseks kulus 20 pisarat.” Olin liiga üllatunud, et ennast liigutada.
Pragunemine
Istusin taksos ja püüdsin lõhnakuuskede ja ihumahlade läppunud haisus mitte minestada. Antud hetkel olid sellel võikal olfaktoorsel keskkonnal ka omad eelised, nimelt hoidis akuutne ebamugavustunne, mille nätskete lainetena mulle näkku plaksuv lehk kaasa tõi, paanikahoo eemal ja mind enam-vähem reaalsuses. Sõitsin Eriku juurde. Üsna vähe oli jäänud. Olin peale talle määratud 20 pisara väljutamist ja nende nappusest tulenevast šokist ülesaamist ennast veel pisut kogunud ja otsustanud, et nüüd on sama hea aeg kui hiljem. Ja mul oli vaja rohkem riideid, kui ma kavatsesin kunagi Alice’i korterist ka välja astuda. Väljaastumine osutub ilmselt lähiajal vajalikuks, sest ma teadsin varasemast kogemusest, et minu ja Alice’i kooseksisteerimisel on üsna ranged ajapiirangud. Harmooniat ja ligimesearmastust jätkub meil tavaliselt maksimaalselt kaheks nädalaks. Enamasti üheks. Ja praeguseks olin ma juba viis päeva tema territooriumil vegeteerinud. Tõsi küll, teda ennast enamasti ei olnud ja seega ei lähe need viis päeva päris viie päevana arvesse, aga see muudab üldist olukorda vähe. Fakt oli, et ma pidin sealt varsti jalga laskma ja mul ei olnud udust aimugi, kuhu ma peaksin minema või mida tegema.
„Sina, Maya, ei ole üks neist inimestest, kes peab enda pead plaanimisega vaevama,” osatasin mõttes Erikut. Niipalju siis tema prohvetlikest sõnadest. Hoolimata mu kannatlikkusest ei olnud mulle ühtegi geniaalset lahendust sülle kukkunud, ehkki Erik näis millegipärast olevat täiesti kindel, et nii läheb. Rumal mees, ilmselt tahtis ta lihtsalt iseennast rahustada, et minu peale mõtlemine ei tumestaks tema ja ta väikese läbipaistva hiirekese mesinädalaid. Olin ebaratsionaalselt tige ja ennast täis, aga sellega rahul. Viha on märksa parem emotsioon kui kurbus. Vihas on pauerit, vihas on särtsu. Kurbuses on ainult otsatuse ja ääretuse ähvardus.
Hammustasin sõrmenukke. Nahk naksus. Oli valus. Olime kohal ja ma olin taksohaisu, oma vihapurske ja valutavate sõrmenukkide tulemusena uksele koputamiseks enam-vähem valmis. Meeleseisundis, mis aitab mul Erikule rahulikult ja vaoshoitult öelda, et ehkki ta ei peaks oma päevatööd veel ennustamise vastu välja vahetama, olen ma ometigi seal, et oma asjad kokku panna, sest ma ei taha, et minu kola nende idülli kuidagi kahandaks. Norale ei kavatsenud ma midagi öelda ja loodetavasti on tal arukest endiselt kuskil vaikselt nurgas istuda ja mööblit silitada. Või äkki teda pole üldse seal. Võib-olla ta käib kuskil tööl, enamik inimesi ju teeb seda. Või koolis.
Muutusin rõõmsamaks. Ulatasin taksojuhile rahatähed, vältides hoolikalt seda, et ükski üleliigne osa temast või tema haisvast taksost mind puudutaks ja ukerdasin välja. Lumehanged olid muutunud betoonikarva kõvadeks vaaludeks ja rööbasteks.
Hingasin sügavamalt sisse ja klohmisin uksele.
Õhk visises abitu susinaga minust välja, kui Nora ukse lahti tegi. Ta paistis väike ja hele nagu portselannukk.
„Tere, Maya,” ütles ta sõbralikult. „Erik arvaski, et sa varsti tuled.”
Seisin selle korteri uksel, mida olin kolm aastat oma koduks nimetanud, ja kohmitsesin nagu vampiir, kellel on sisseastumiseks luba vaja.
„Astu edasi, Erik maalib.”
Ahah, sellest siis Nora. Et Erik võiks nii taktitundetu olla ja oma haldja ust avama saata, see ei tulnud mulle pähegi, aga muidugi, ega ta ei saanud ju päevade viisi oodata, millal ma lõpuks näole annan. Ja kui ta teeb tööd, siis see on ainult hea.
Imbusin esikusse ja võtsin saapad ära.
„Me pakkisime su raamatud kastidesse ja Erik lasi need hoiule panna. Ta arvas,