aga samas kindlalt, just nagu oleks see mingi kergesti purunev hinnaline ese. Liigutuste sari oli ühtlasi nii õrn kui ka alistav. Kätega juuste ja näo silitamises oli midagi väga ilusat ja süütut – nii oleks võinud käituda ka ema oma lapsega. Kindel haare, millesse Sanna pea lõpuks jäi, võttis aga tüdrukult kontrolli ning jättis ta täielikult mehe meelevalda. Lisaks mõjus silitus läbi juuste sedavõrd hüpnotiseerivalt, et järgneva suudluse eest põgeneda oli võimatu. Patrik oli oma esimest Rebekaga vahetatud suudlust peaaegu et koomilise üksikasjalikkusega korduvalt analüüsinud. Nüüd aga mängis ta selle esimest korda kolme ja poole aasta järel detailse täpsusega uuesti läbi.
Üksikud möödakäijad vaatasid vargsi silmanurgast murul istuvat ja suudlevat paarikest. Mõni tundis kadedust, mõni jällegi tülgastust, enamikku jättis see imearmas vaatepilt aga kaunikesti külmaks.
Kummalisel kombel ei olnud politsei magajaid seganud ja mõlemad tundsid end küllaltki puhanuna. Päike oli juba üllatavalt kõrgel horisondi kohal, aga selle hommikuselt kahvatud kiired olid alles jahedad. Taevas oli nagu eilegi täiesti pilvitu. Patriku mõtted olid lootusetult sõlmes ja vältimaks piinlikku vaikust, otsustas ta Sannat uuesti suudelda. Paistis, et tüdrukul, kes tundis ehk samasugust kohmetust, ei olnud selle vastu midagi.
Patrik oli mõne koha pealt lausa äärmuslik fatalist. Ta oli alati arvanud, et väikestel asjadel, mida elu juhuslikult teele ette viskab, tuleb lasta vabalt kasvada. Loomulikult avaldas säärane veendumus valusat survet Patriku moraalsele selgroole, mis keeldus paindumast Rebekat petma. Tagajärjeks oli kompromiss, mis ilmnes praktilisel käitumise tasandil põhimõttena „suudle, aga ära kepi”. Olgu samas öeldud, et siiamaani ei olnud kiusatused seda põhimõtet veel tõsiselt proovile pannud, nii et tegelikult oli võimatu ütelda, kuivõrd võis Patriku truudus olla kõigest juhuse puudus.
Tuul ei olnud tugev, aga mõjus jahedana. Sanna ja Patriku huulte vahel oli meeldiv klapp ja peagi tundsid mõlemad, et on piisavalt tuttavad esitlemaks teineteisele oma eesnimesid.
„Mina olen muide Patrik,” tutvustas Patrik end soome keeles.
„Sanna,” vastas lühidalt Sanna.
Pärast nimede vahetamist tundsid mõlemad piinlikkusega, et ei oska rohkem mitte midagi ütelda.
„Kas ma tohiksin äkki hommikusöögi välja teha?” küsis lõpuks Patrik peaga Kappeli poole viidates.
„Miks ka mitte,” vastas Sanna pärast mõnesekundilist kõhklemist.
Ennast püsti ajanud ja suuremad rohukõrred pükstelt ning jakivarrukatelt maha kloppinud, ulatas Patrik Sannale käe aitamaks ka neiul tõusta. Too viisakas žest mõjus pohmelliküllases hommikuses rõskuses kohatult härrasmehelikuna. Sanna haaras kohmetult naeratades pakutud käest ja peagi jalutas Kappeli poole armas, ehk küll pisut räsitud välimusega paarike. Kolmapäev oli sujuvalt käima lükatud ja rusuv hommikune argisus õnnelikult tagasi löödud.
KUI KAKS HULKURI KOMBEL LAGEDA TAEVA ALL ÖÖ VEETNUD ÕNNETUT üheskoos uut päeva alustasid, ei olnud Rebeka veel päriselt uinunud. Ta oli küll juba rahunenud ning lebas suletud silmil voodis, jälgides laisalt läheneva une viirastuslikke kujundeid. Seosetud pildid, ilma mõtte ja tähenduseta, vaheldusid üha kiiremini, sündides küll Rebeka enese meeltest, kuid libisedes kergelt, ilma tüdrukut puudutamata kuhugi kaugustesse, lubades väsinud hingel pehmesse ning tühja olematusesse vajuda.
Karl oli jõudnud koju mitu tundi tagasi, aga tundis ennast niivõrd rahuloleva ja võidukana, et ei raatsinud magama minna. Kuigi see ei olnud tal sugugi esimene kord Rebekaga magada, suutis ta ikkagi oma tegu vallutusena näha. Ta mõtles Patrikule ja tolle Rebeka pärast valutavale südamele ning imestas, kuidas küll alatus ja hea sõbra selgapussitamine võisid säärast rahuldust pakkuda. Karli enesetunne oli tõepoolest ülimalt hea. Ta tundis ennast kõike kontrolliva pahelise armastuse jumalana, kelle käest jooksevad läbi mitme elusaatuse niidid. Ta ei osanud aimatagi, et tema tegelik roll selles mängus, mida ta nii võidukalt nautis, meenutas pigem kõrvalosalise oma draamas, mille tõelisteks peategelasteks olid siiski Patrik ja Rebeka. Möödunud öösel ei olnud too rahulolev viskit lakkuv narr olnud tegelikult midagi enamat kui kõigest käepärane ja odav tööriist, mille abil meeltesegaduses ja hämmingus Rebeka üritas Patriku vastu tuntud tunnetes selgust luua.
VAATAMATA VARASELE KELLAAJALE EI OLNUD PATRIK JA SANNA KAPPELIS sugugi esimesed külalised. Terrassil, kuhu juba ka hommikused päikesekiired ulatusid, istusid kohvi ja croissant’i nautiv pensioniealine turistipaarike ning jõuk siidrit lakkuvaid noori. Ebamugav kohmetus, mida oli õnnestunud murul lebades suudlustega tõrjuda, naasis kohvikus endisest häirivamana ning sünnitas Patriku peas kiire ja paanilise mõtete voolu, millest ometigi midagi välja noppida ja vaimukateks sõnadeks valada ei õnnestunud. Selleks ajaks, kui Patrik ja Sanna kohmakaid ja sisutühje fraase vahetades kohvikuruumist saiakeste ja kohvitassidega terrassile suundusid, oli päike ka juba õrnalt soojendama hakanud ja paistis näoga Kauppatori poole istuvale Patrikule silma nii otse kui ka metalse lauaplaadi peegeldusest. Esplanaad oli tasapisi inimestega täitunud ja Patrik tundis vaatamata kohmetusele ähmast heameelt selle üle, et kõik need tundmatud nägid teda istumas niivõrd ilusa tüdruku seltsis.
Ja mida teeb praegu Rebeka? Kas ta selleks siin tolle blondi tüdruku seltsis istuski, et võiks seda enda käest ilma armukadeduse varjundita küsida? Mida teeb Rebeka, kui tema siin tundmatu kaunitariga hommikust sööb? Tal oli täiesti ükskõik ning see oli vabastav tunne. Aga juba jälle oli möödunud mitu pikka minutit, ilma et kumbki oleks sõnagi ütelnud. Lisaks mõistis Patrik, et tärkav pohmell vajaks kiiret ja korralikku peaparandamist. Kui aga Sanna lõpuks piinlikult pikale veninud vaikuse katkestas, oli Patrikul põhjust üllatuda.
„Kuidas siis selle intervjuuga jääb?” viskas tüdruk ootamatu küsimuse.
„Intervjuuga?” kergitas mees üllatunult kulmu.
„Sa rääkisid eile oma sõbraga midagi literistide intervjueerimisest. Mina olengi literist. Minu intervjueerimine olekski literisti intervjueerimine,” selgitas tüdruk korrektse deduktsiooni vormis, ise seejuures veetlevalt naeratades.
„Aga mitte literistide,” vastas üllatusest juhmistatud Patrik hajameelselt.
Sanna turtsatas naerda. „Lähme, ma võin viia su ühte kohta, kus meid rohkem on,” ütles ta mehe laual lebavaid käsi oma pihku haarates. Saanud jaatava vastuse küsimusele, kas seal ka viina müüakse, Patrik nõustus.
Aeg oli läinud üllatavalt kiiresti ja kell lähenes kaheteistkümnele. Kuigi too üks paljudest literistide mitteametlikest pesadest, kuhu Sanna Patriku viia oli lubanud, ei asunud kaugel, kahetses mees, et ei olnud enne Kappelist lahkumist vähemalt ühte õlutki teinud. Patrik, kelle jaoks oli oma meeleolu valitsemine pingutust nõudev väljakutse olnud nii kaugele, kui ta mäletas, kadestas kõiki, kelle stabiilselt hea psüühiline vorm võimaldas ühtlaselt kõrgetasemelisi sotsiaalseid sooritusi. Patrik ise oli selles osas justkui kapriisne sprinter, kes oli küll võimeline lühiajalisteks spurtideks, suutes jätta endast niiviisi seltskonnas sageli unustamatu mulje, aga kes väsis kiiresti ega võinud kunagi enne välja minemist kindel olla, kas täna ikka oli tema päev. Pikemal distantsil vajas ta suhtlemiseks dopinguna alkoholi – eriti just uute naissoost tuttavatega. Sanna oli meeldiv ja ülimalt ligitõmbav, aga temaga suhelda ei olnud lihtne. Vestlust katkestasid sagedased ebamugavad pausid, mille murdmise jättis tütarlaps muretult Patriku ülesandeks.
Patrik kõndis Sannaga kõrvuti, lastes hajameelsel pilgul laisalt mööda tänavasillutist ekselda. Tüdruk hoidis end mehe lähedusse ja riivas aeg-ajalt õlaga tolle käsivart. Senatintoril Aleksanterinkatut ületades võttis ta Patrikul käe alt kinni ja see puudutus sööstis läbi mehe südame, täites selle valusmagusa elektriga. „Kurat, ta laseks mind oma voodisse,” mõtles Patrik silmi sulgedes, „ja mina läheksin.”
Justkui oleks tolle veel tegemata patu vari sööstnud valguse kiirusel piki kivisillutisega kaetud tänavaid ühte pisikesse Kruununhaka korterisse, helises samal hetkel Patriku taskus telefon. Esimest korda elus jättis Patrik Rebeka kõnele vastamata.
REBEKA OOTAS, KUNI TELEFON KUTSUMISE LÕPETAS. TA EI OLNUD sugugi mures, vaid lihtsalt ülimalt erutatud, mõeldes sellest,