küsisin vastu.
„Et ma oskaks end välja rääkida, kui keegi hakkab minu hobiaiandust lähemalt uurima,” naeris Tarvi.
„Vist selleks, et ma ei kannata ebaõiglust. Öeldakse, et inimesed ei tea oma õigusi ja seetõttu lasevad endale pähe sittuda. Ma ei kavatse sellel juhtuda lasta.”
„Oojaa,” tegi Tarvi käega õhus kaare. „Ma läksin arstiks õppima, sest ma tahan inimesi aidata. Ma läksin psühholoogiat õppima, sest ma tahan maailma paremaks muuta. Ja pärast lõpetamist, mõne aasta pärast me näeme, kuidas need arstid meid aitavad. Kui sul raha on. Ja kuidas need psühholoogid meile antidepressante kirjutavad, silmagi pilgutamata.”
Tarvi teadis, millest ta rääkis. Aga need antidepressandid olid teda aidanud. Kuus kuud oli ta neid söönud ja pärast seda kuus kuud kannatanud järelmõjude all. Küll surid tal käed ära, küll käis pea ringi, aga ta oli oma august välja rabelenud ja võis nüüd kogu asjale tagasi vaadata.
„Sa mõtled psühhiaatreid,” pomisesin.
„Pohh. Tee on valmis, jood ka?”
Tarvi mõistis teed keeta. Minu jaoks oli see lihtsalt tass kuuma vee ja mingi puruga. Tema aga silistas ja solistas vett ja kraadis seda ja mida kõike veel, enne kui jook valmis oli. Ma pidin tunnistama, et see oli hea. Parem, kui see vedelik, mida ma mõnikord kiiruga tegin. Jõin ja siis ajasin keelega suus teepuru taga. Lihtsam oleks olnud õlu lahti korkida. Tarvi pidas oma teetseremooniat pühaks ja austusest tema vastu või lihtsalt sõbramehe poolest osalesin ma selles kannatlikult ja nurisemata. Sireliõied köögiakna taga kõikusid soojas tuules. Ma lasin oma tassil jahtuda. Palavaga kuuma juua ma ei suutnud. Tarvi pani mu ette teise tassi.
„Kui sa just pead.”
Ma võtsin oma tee ja valasin selle teise tassi ümber. Siis uuesti tagasi. Siis uuesti teise. Ja nii õige mitu korda, kuniks kuum vedelik enam ei auranud ja kõlbas kulinal ära juua. Suhu jäi mõrkjaskuiv maik. Tarvi mõistis tõesti seda teed keeta.
„Ma peaksin oma ratta su kuuri panema,” ütlesin tassi lauale asetades.
„Mis kuuri?” päris Tarvi.
„No kuskile, kust seda pihta ei panda.”
„Too aga üles, mul ei ole kuuri.”
Ma imestasin. Teadsin, et tal oli kuur olnud, ise veel aitasin eelmisel sügisel sinna puid laduda.
„Kuur põles ära. Mäletad seda sauna seal, keegi küttis korralikult. Ja läks. Kõik.”
„Ei ole,” kargasin ma laua tagant püsti ja pistsin pea avatud aknast välja.
Kuid tõepoolest, kevadel oli saunakorstna süttimisel väljakaranud leek süüdanud ka selle kõrval asunud puukuuri ja nüüd kõõlusid seal hunnikus söestunud lauad. Üks ratas oli sisse põlenud. Must varreta labidaots paistis selle kõrval.
„Sant lugu ju. Kuidas sa siis kütad?” Ma sain aru, et mu küsimus oli väljas hõljuvat kuumust arvesse võttes rumal. „Kuidas sa kevade üle elasid?”
„Radikas oli taga. Nüüd omanik ütles, et tuli on halb variant ja et kütku kõik elektriga. Mida kuradit! Nagu mul oleks raha selle põlevkivienergia eest maksta. Sandorile palgaks. No way!”
„Sandorile läheb see muidugi korda. Sitt lugu. Kuidas sa seda talle ütlesid? Otse näkku või saatsid messi?” itsitasin.
„Ääh! Tead ju küll.” Tarvi luristas oma teed. „Ühesõnaga, ei mingeid kuure. Omanik arvas, et võib-olla paneb sinna hoopis uue maja püsti. Rääkis mingist planeeringust. Aga ma ei usu, et see tal õnnestub. See piirkond siin on ju kaitse all. Või noh … peaks olema miljööväärtuslik, ei ole ikka nii, et paned oma klotsi püsti.”
Mõned head aastad tagasi oli lähedusse aga üks modernsem kuup ilmunud. See linnaosa vaevles samade haiguste käes nagu kõik teisedki vähegi ilusamad ja arhailisemad kohad. Ikka leidus mõni totakas, kel raha oli, aga ei olnud nõnda palju, et endale arukaid arhitekte palgata. Odavus üle kõige. See paistis kaugelt silma. Mulle meeldisid siinsed vanad puitelamud, mõnel veel puuseppade nikerdatud kaunistused säilinud. Mõned olid korda tehtud. Maitsekalt. Aga mõned nägid oma plastakende ja moodsate tule- ja vargakindlate ustega välja, nagu oleks neid tasuta jagatud. Koos ettepanekuga. Sellisele jamale raha kulutada tundus meile mõlemale mõttetu. Seda enam, et rikuti mõnusat agulimiljööd.
Tarvi aknad olid vanad. Tarvi oli need sisse kolides värvist puhtaks teinud ja siis puidukaitsega üle võõbanud. Nüüd elasid need oma uut elu. Ukski oli vana. Seest kaetud helikindla kunstnahast vooderdusega, nagu neid ikka tehti. Või oli see soojustuseks mõeldud. Või mõlemaks. Aga kõik oli ehe. Vanad asjad meeldisid mulle. Ja osalt ka seetõttu ei otsinud ma omale korterit uutes linnaosades, vaid neis, kus ajalugu sinuga iga päev kaasas käis. Läksime Pirosse.
„No sa vaata näiteks seda näitsi seal,” Tarvi näitas näpuga kaugenevale neiule. „Nägu oli tal ju kena, eks, aga mis värk on sellega seal allpool?” Tarvi muheles. „Õlad, okei, siis tuleb üks kõige kitsam rinnakorv, mida ma näinud olen. Tema ümbert võiks peoga kinni võtta. Mõne naise kintsud on paksemad kui selle neiu rinnakorv. Ja edasi – mis moodustis see seal on? Ei, need ei ole puusad. Puusad, vaata, need on hoopis allpool, seal, kus püksid algavad. Aga mis see seal vahel on? Seal särgi ja püksiserva vahel. Mis kuradi pragu see on ja miks see nii välja peab paistma?”
„Käi kanni, kurat,” itsitasin mina. „Aga mida sa mölised, mis asi see sul seal endal püksivärvli juurest välja tolkneb?”
„Mis asi?” tegi Tarvi naeru tagasi hoides imestusest pikaks veninud grimassi.
„No kui sa ise ka ei tea, siis on tegu juba anomaaliaga. See rasvavolt on sul sinna kahtlemata ühe ööga tekkinud.”
„Hommikul igatahes seda ei olnud,” muheles Tarvi.
„Ah, mine kah. A mis siis, kui ta rase on?”
„Kuule, kõht kasvab neil ikka ette, mitte külgedele,” naeris Tarvi.
„Ei tea, ei saa ikka välimuse järgi niimoodi öelda …”
„Mida ma öelnud olen? Ma ei öelnud midagi, ma juhtisin tähelepanu,” segas Tarvi vahele.
„Nojah, aga see, kuidas sa tähelepanu juhtisid. Pisut halvustav, eks? Anyway, võib-olla on tal mingi haigus, võib-olla on ta lihtsalt heal toidul ja ta ei hinda inimeses välimust, vaid hingelist ilu,” jätkasin.
„Nojah, ega vist see kõige õigem ei ole, niiviisi välimuse järgi paika panna, mul on isa paras paks. Oih. Noh, selline suure kondiga, öelgem siis nii. Tead, aga maalt tulnud inimesed söövadki rohkem, teevad kõvasti tööd ja siis söövad ka mitme eest. Ja kui linna ära tulevad, siis jääb ju rabelemist vähemaks, söömisharjumused on aga ikka samad.”
„Nüüd ajad sa ikka jama juba,” lõin ma käega.
„Aga tegelikult, niimoodi kaugelt vaadates, ega tal ju viga ei ole?” poetas Tarvi lõpetuseks.
Ma ümisesin nõusolevalt.
„Ja niimoodi pimedas, kui valgust pole …”
Lõin teda naerdes vastu õlga: „Idioot!”
„Ma olen esteet jah, mulle meeldib ilu, aga tõsi – ka barokis on omad võlud. Ilu on väga mitmepalgeline. Üksnes välimuse järgi võiks ju näiteks prostituute hinnata. Aga mine sa kurat tea, mõni jälle tahab vaid juttu ajada ja muret kurta. Siis ei saa päris lollile ka ju rääkida.”
Tarvi vaatas unelevalt kaugenevat tüdrukut.
„Ja mitu aastat sa siis ise siin tänaval töötanud oled?” pahvatasin.
Tarvi irvitas vastu.
„Ei. No on ju nii. Nii nad räägivad. Mingites saadetes ja dokkides.”
Tarvi sobras seljakotis ja võttis sealt kaks purki Alexandrit. Püüdsin mulle visatud õlle ja avasin selle. Tänasesse kuuma ilma sobis see suurepäraselt. Õlu pressis end väikesest avast välja ja voolas vahutades