vastas, kuna rühmakaaslased talitavad niimoodi ja ta ei julge eemale jääda. Grupisurve ei luba, kuigi päris ei meeldi. Pärast seda väikest ebameeldivat etendust ilmuvad tema kompanii kolmanda suve alamkapralid lapsikult ülemeelikute juurde:
– Rohkem ei maksa jätkata. Pole mõtet pilli lõhki ajada. Ta on oma karistuse saanud. Enam kui küllalt.
Ettevaatlik Eerik kampaaniast rohkem osa ei võta. Teised istuvad küll jõllitades veel õhtusöögil ja isegi esmaspäeval. Kui demonstratsioon hasardis käima lükatud, siis ei suuda noorem aastakäik seda järsku pidurdada. Pühapäevaõhtul marsib kamp poisse, peaasjalikult Eeriku rühmast, vahtkonnavahetust vaatama koos improviseeritud orkestriga, mis muusikat ei mängi. Rattapump pillina kaasas naljaorkestri instrumentide kirjus koosseisus. Nad vahivad hoovil vahtkonnavahetust, samal ajal teeseldes täiesti loomulikku igapäevast ajateenijate käitumist. Pingule kruvitud närvidega korrapidajaleitnant silmab otsekohe seda jamaorkestrit, võtab vihaselt provokatsiooni vastu, astub suurte sammudega kasarmuõuele ja annab karmi käsu:
– Paremale ja vasakule pööre, marss!
Poisid naeravad ja plaksutavad vastu, aga paigalt ei liigu.
Enesekontrolli kaotanud leitnant röögib üle hoovi:
– Lahkuge jalamaid siit kasarmu piirkonnast!
Julge ajateenija küsib trotslikult vastu:
– Kas me ei viibi siis vabaaja veetmise alal?
– Mina kui korrapidajaohvitser piiran vabaaja veetmise piirkonda!
Närviline leitnant laseb poiste nimed üles kirjutada. Kutsub erikorras välja nende koolituskompanii ülema, pika, sihvaka, mõistva, kogenud pilgu ning väikese suuga kapten Åke Hedmani, kes kamandab „muusikud“ majja sisse korrapidajaleitnandi ruumis aru andma oma rumalatest tegudest. Õiendamine jätkub seal kitsamas ringis. Väljas pealtvaatajaid kakssada uudishimulikku. Naerda võib ikka.
Sellel kolmanda juuli pühapäevaõhtul hiilib Eerik varakult üksinda Saga kinno, kella seitsmesele seansile. Nii jääb tal kogu see kasarmuetendus nägemata. Parem ongi. Pole enam tema asi. Istub päris üksinda tagumisel parketil ja vahib leitnandi asemel Ameerika filmi „Pühak paneb pihta“. Ei olegi viga, kaks punkti saab. Eerik veedab kogu selle õhtuse demonstratsiooniaja linna peal, et jalust ära olla. Uurib telefonikataloogist Karina aadressi ja kirjutab talle, et kahjuks pole võimalik kolmapäeval tulla Pionjärholmeni tantsulavale ringi keerutama ja head juttu ajama.
Esmaspäeva, neljanda juuli hommikul hoiatab tumeda seitelloki, veidi traatpingul näojoonte ja hästi treenitud kehaga rühmaülem seersant Erik Åman poisse ning päeva jooksul algavad põhjalikumad ülekuulamised rügemendiülema juures. Õhtul ilmub ühes Rootsi kahest suurimast õhtulehest, Expressenis, kõmuartikkel nende „vägeva mässu“ kohta. Üleriigiline suveuudis! „„Närvisõda“ korrapidajaohvitseri vastuT3-s.“ Ajakirjanikel pole nähtavasti põuaga muud kirjutada ja leheküljed tuleb igal juhul täita. Tumedaid päikeseprille kanda armastava ninaka ja lõuaka Bergmani hammas saab nüüd kuulsaks üle terve kuningriigi. Enda jutu järele olevat ta hamba äratuse ajal ehmatusega katki hammustanud. Ta on vana lõuapoolik, suitsetab ja armastab lugusid vesta. Lehejutt tundub küll kahtlasem kui Bergmanil. Leheneegri udune tõde paistab päris ähmane. Kapten Ivan Dahlberg ütleb Expressenile antud intervjuus:
– Olen saanud raporti. Selgitav juurdlus käib. Ajateenijad liialdavad. Tegemist on lapsikustega. Initsiaatorid on ajateenijad arstid, nähtavasti mingisugune meditsiinihuumor. Korrapidajaohvitseri kohus on kontrollida sõdurite magalaid. Vormiriietust, antud juhul mütse, ei tohi muuta ükskõik kuidas. Naljaorkester ei kuulu meie meelest hea tava juurde. Oleme loomulikult kohustatud peatama sellised demonstratsioonid.
Teisipäeval, viiendal juulil kirjutab Sollefteå Västernorrlands Allehanda omakorda leitnandiloost kohalikumas vaimus. „T3-s uuritakse jandilugu. Korrapidajat leitnanti peetakse üheks rügemendi vahvamaks ohvitseriks. Leitnant leidvat, et kogu lugu on tema jaoks bagatell. Ajateenijate seast väidavad mõned, et ohvitseril oli õigus, barakk nägi välja kui sealaut. Teised aga, et ta on rumal, toores ja väärt „välja jõllitada“. Asetäitja rügemendiülem kolonelleitnant Fischer on alustanud juurdlust ega kommenteeri enne, kui tulemused käes, aga arvab, et kogu lugu paistab noorte üliõpilasjandina.“
Eeriku kompanii poisid sõidavad samal päeval jalgratastega Bönhamni, trambivad üheksakümmend pingutavat kilomeetrit ja jäävad sinna kümneks päevaks. Kaovad avalikkuse paljastavast valgusest. Võtavad kaasa rügemendi värsked mured ja peavalu. Hiigelleitnant võib nüüd nende selja taga hinge tõmmates maha rahuneda. Kunagi saab temast kolonelleitnant, sest kaitseväe jumalikud teed ning tahtmised on kummalised.
Paljaste valgete ülakehadega sõdurpoisid seavad väikese järve ääres teokiirusega üles ümmargusi telke ülemuste poolt kätte näidatud heinakärbistega heinamaal. Talumehele toob kaitseväe makstav tasu vajalikku lisasissetulekut, sest muidu ta neid siia mängima ei lubaks. Kõiksugu sõjavarustus, tumerohelised tabalukkudega puitkastid on armee kaitsevärvi veoautodelt ja traktorikärudelt maha laiali tõstetud. Töö venib haigutama panevalt laisalt kauni Bönhamni lõõmavas juulipäikeses, kuigi õhtuks on kõigil magamiseks peavarju tarvis, kui ööjahedus neid kaisutab nagu põhjamaine neitsi. Kõrval talumehe vana küün, järve ääres kükitavad põõsad ja ringutavad kased ning nende taga loksub sinetav vesi. Puhtaks pühitud taevas mitte ühtegi pilveraasu. Teisel pool paistab kaljune mäetipp – kinnituseks, et viibivad põhjas ja mere ääres. Poistel on aega maailm, sest vabadel tundidel pole siin kuskile paha peale minna.
Neljapäeval, seitsmendal juulil, kui viienda rühma poisid on heinamaal ometi laagri üles löönud, joonistab Eerik tušiga pildi Bönhamnist, vaate Mjösjöni põhjaotsast üle järve kuuseparukaga mägedele, all üksikud talumajad, põllud ja heinamaad, mõned lehtpuud kalda ääres, kus külitab väike saun ja kasvab pilliroog. Kõige alla lisab kaks ujuvat poissi paljaste ülakehadega. Võib-olla üks neist ongi unistav Eerik.
Poisid harjutavad heinamaal päikesepaistelise selge taeva all pikas reas kahekaupa kanderaame kokku panema. Punase risti käesidemed ümber vasaku varruka ja vööl paremal riidekotis joogiveeplasku janu kustutamiseks. Heledapäine, nägu peidetud torbikmütsi laia noka varju ja suviselt pluusi väel, korrektselt nõelaga kinnitatud lipsuga nooremseersant Karl Albertsson laseb kolmel poisil neljanda horisontaalselt sirgena sülle võtta, üles tõsta ja ettevaatlikult nagu päris haavatu kanderaamile asetada. Sõjaolukorras nii luksuslikult asju kindlasti ei aeta, kui üldse. Kõrval ootab sanitarirolli mängija, õlal punase ristiga meditsiinipaun, ja ümberringi vahivad teised poisid hajameelsetena pealt. Kõrval vana tava kohaselt meelega viltu laotud roigasaed ja ümber tume mets. Kõrged kuused on neid etendusi näinud igal suvel. Kui rahuajal ei harjuta, siis sõjaajal ei oska, seletavad oma arust kogenud ohvitserid ja allohvitserid. Neil endil lahingukogemusi pole. Rootsi on olnud rahuriik juba sada kolmkümmend kuus aastat. Kõik relvaga võidelnud on ammu maetud. Millal siis peaks tulema järgmine sõda? Eesti jaoks on juba hiljaks jäänud, kuigi oleks hädasti tarvis.
Samal päeval teeb Eerik ajaviiteks veel teise tušijoonistuse siin Bönhamni kuulsas looduses. Tagaplaanil kuusemets ja kaks puumaja, vist taluhooned või sinnapoole. Sõjaväebuss konutab samas nende kõrval. Aega küllalt. Ees kolm suurt ja ümmargust sõjaväetelki, plekk-korstnate otsad keskelt taeva poole välja sirutatud. Sõõriküljel maasse taotud tugipostid jaotavad ühtlaselt elamisruumi suvemagalasse suvitama komandeeritud kuuenda kompanii ajateenijatele selles Nordingrå laagris, kus iga telgi ees seisab puutoigas teadetetahvliga. Et kes ja kus. Kõrval veel rohkem telke. Magamisaluseks raiutud kuuseoksad trügivad telgiäärte alt välja. Ees prillide ja laia sirmiga suusamütsi moodi suvetorbikus rühmakaaslase Anders Arturssoni poolik pea, sest rohkem ei mahu paberile. Mütsi kummalgi poolel kaks väikest tuulutusauku, millest paistavad vaid kaks, aga pea võtab higistama kroonu ametlik peakate sellegipoolest. Eerik poisi nime joonistusele juurde ei kirjuta. Enne palava suvepäeva õhtut jõuab ta ka kolmanda tušijoonistusega valmis. Kolme „sõjakaaslase“ äratuntavad peakujud, kaks profiilis ja ühe büst tagantpoolt vaadatuna, samasuguste kõrgete sirmimütsidega, seljas heledad pudrukuued. Veel skitseerib ta samale pildile söögikateloki, rahva keeles „räpapurgi“,