üle järele mõtlema justkui nurka pandud lapsed. Meie koolis ei lubata lapsi nurka panna, kuid olen vanaemalt kuulnud, et vanasti selline komme oli. Siin paistab see edasi kehtivat. Tullakse, mõeldakse, peetakse plaani ja joonistatakse muster. Just sellega nad seal teisel pool aeda tegelema pidavatki.
Ka too blond prints, keda esimesel päeval kohtasin, väidab sama. Ta käib mind vahel vaatamas, kuigi vaikib enamjaolt. Miks ta seda teeb, ma ei teagi, ma ei ole tema pärast seni veel ühtki merekarbikest visanud, kuid ühel päeval teen seda kindlasti. Ta meeldib mulle – ja seetõttu usun tema vähest juttu isegi meelsamini kui Taaveti oma.
„Kas see on siis nii, et minu mustrisse on joonistatud see autoavarii ja siiasattumine? Kas minu ema tuleb ja joonistab ikka sama mustri: surnud laps?” pinnin jonnakalt edasi. „Miks?”
„Seda ei saa mina teada,” nendib Taavet. „See on tema muster. Aga kuni ta muudkui üht ja sama mustrit joonistab, pole ta järelikult eelmistest kordadest õppust võtnud. Ja kuni ta õppust võtnud pole, jääb see muster korduma.”
„See on siis nagu koolis istuma jäämine?” jõuan võiduka tõdemuseni. „Kent pidi koolis kaks aastat täpselt samu asju õppima. Enne teda järgmisesse klassi ei lubatud.”
„Õige, Lauren!” tunnustab Taavet ja ma tunnen ennast korraks täpselt nagu koolis, kui olen lahendatud matemaatikaülesande õpetajale esimesena üle andnud.
Minu ema ülesanne on aga tunduvalt raskem pähkel kui lihtne algkoolimatemaatika. Mina, nagu selgub, olen lihtsalt üks järjekordne tehe selles.
Nüüd, kus ma olen seitsmene ja samal ajal täiskasvanu, olen tasapisi jälile saanud sellelegi, et vanemad ei ole mulle paljusid asju rääkinud. Nad on mind, pesamuna, meeleheitlikult eemal hoidnud kõigest kurvast ja hirmutavast. Nad jagavad raskusi üksnes teineteisega, mis neid omakorda tugevamalt kokku liidab. Tajun, et see kõik on kohe vankuma löömas, ja see teeb mind ärevaks.
„Kas sa näed sama, mida mina?” pöördun Taaveti poole, teades samas, et oleme niikuinii mõtet pidi ühenduses. „Kas sa käid ka teda vaatamas … emmet?”
„Vahel. Aga ma ei saa sekkuda, isegi siis, kui väga tahan. See pole lubatud, sest ta ei palu abi.”
„Aga mina?”
„Võibolla. Sa oled seal vahepeal. Võibolla sa kuidagi ulatud nendeni.”
„Küsi!” ütleme (või õigupoolest mõtleme) Taavetiga täpselt korraga ning ma poetan käe merekarbikeste võrku.
***
Täna on see päev. Egert avab kriiksuva aiavärava kaks poolt, sõidab sisse ja pargib auto maja kõrvale. Seda garaaži ajada pole mõtet, kuna ta väljub peagi niikuinii uuesti.
Nende paari asja tegemiseks, mille pärast ta koju on tulnud, on hetk ideaalne: Madleen jõuab täna tantsustuudiost tagasi alles pärast kaheksat. Keidi koolipäev lõpeb kolmest, aga kojusõit võtab tal sõltuvalt ühistranspordist kolmveerand tundi või veidi rohkem. Kent … kes teda teab, kuid kodu on üsna viimane koht, kuhu ta tuleb. Selle peale võib kihla vedada.
Egerti enda pärastlõuna on ikka veel harjumatult tühi. Firmaomanikuna on ta endal reedeti lubanud kontorist varem lahkuda. Kui varem oli selle põhjuseks Laureni ujumistrenni sõidutamine, siis nüüd … nüüd põhjust polegi.
Egert patsutab hajameelselt uksele vastu tõtanud koera, kes teda innukalt tähelepanu otsides koonuga nügib, ja astub tuppa. Ehkki aprillilõpp, pole ilmad veel kuigi soojad. Ta peab kaminahju tule tegema. Halge ahju sättides töötab ta Hardi tänase telefonikõne peas veel kord läbi.
„Kuule, me saime ta kätte nüüd.”
Egert on seda kõnet oodanud rohkem kui nädala. Päevast, mil Laureniga see juhtus. Ta on alati vältinud teistelt millegi palumist, õigupoolest pole selleks eriti vajadust olnudki, kuid võimalust, et ta tütre mõrtsukas (peaaegu nii võib ju öelda) tabamata jääb, ei saa lasta tekkida. Seetõttu on ta pöördunud Hardi, kunagise naabripoisi, praeguse politseijaoskonna ülema poole isiklikult.
„Nii. Räägi,” ütleb ta Hardi kauaoodatud teate peale lihtsalt.
Egert on valmis minema vastamisi endasuuruse jõmmiga. Ta näeb vaimusilmas kahemeetrist kõhukat ja kiilakat dressides jorssi – mehetüüpi, milliseid temavanuste hulgas rohkelt eksisteerib. Ja mille esindajad on kogu oma ärplemise juures just piisavalt argpükslikud, et esimese klassi tüdruk otse koolimaja ees alla ajada ning siis põgeneda. Silm ka ei pilguks sellist maha lastes! Seetõttu on Hardi sõnad talle mõningaseks üllatuseks.
„Seitsmeteistaastane tattnokk. Ilma lubadeta. Joogine ka veel. Tulid teiste kuttidega hommikul otse peolt, võtsid ilma ütlemata isalt auto, et lõbusõitu teha, ja kaugemale ei jõudnudki.”
„Ta on teil kinni nüüd?”
Egerti süda taob ähvardavalt kiiresti.
„Võtsime talt tunnistuse, teistelt poistelt ka, aga kinni ei jätnud. Elukohast lahkumise keeld lihtsalt.”
Seda parem, mõtleb Egert.
„Ütle mulle nimi.”
„Kuule? Sa ei tee mingeid lollusi ju?”
„Miks lollusi,” üritab Egert veenev tunduda, „ma tahaksin tüübiga rääkida lihtsalt.”
Hardi näib aru pidavat. Ta teab Egertit kui rahumeelset, tasakaalukat ja usaldusväärset meest. See on pluss, mõlema seisukohalt.
„Okei. Aga lubad, et mingit jama ei tule? Mingit lõuksiandmist või muud omakohut?”
„Ei. Te tegelete temaga ise edasi ju. Anna nimi ja aadress.”
„Aadressi ma pean siis uuesti otsima hakkama. Põhimõtteliselt elab ta sealsamas koolimaja juures, kaks tänavat edasi. Must Toyota.”
„Okei, ütle nimi.”
Hardi hingab paar korda sügavalt sisse-välja. On aru saada, et ta kõhkleb ikkagi.
„Krusten. See on perekonnanimi. Eesnimi on Karl-Henri.”
„Kuule, ole tänatud,” lausub Egert nii rahulikult, et isegi uskuma jääb, ning lõpetab kõne, enne kui Hardi talle uuesti õpetussõnu lugema hakata jõuab.
Egert on terve kojusõidu seda nime korranud, et mitte unustada.
„Karl-Henri Krusten,” lausub ta nüüdki veel kord mõttes, kontrollib, et halud ahjus põleksid, tõstab sülearvuti elutoa lauale ja lülitab selle sisse. Nendel päevadel on isegi otsimootori kasutamine talle vastumeelt. Viimaste otsisõnade alt leiab väljendeid nagu „komatoosne seisund”, „vegetatiivne seisund”, „coma patient” … Kogu see uurimistöö on siiski viinud ainsa järelduseni – ja sedasama on Laureni arst neile juba öelnud: mida kauem patsient koomas viibib, seda väiksem on tema paranemislootus. Tõsi, on juhtunud ka imesid, ja nende külge Egert sünnipärase optimistina praegu klammerdubki.
Laureni õnnetusest on nüüd üheksa päeva. Lõpmatu aeg, kui pead vaatama oma tütart lamamas, lugematu hulk monitore ja aparaate elutegevust mõõtmas, toru kõrist välja jooksmas, voolik haprasse käsivarde kinnitatud. Muidu on Lauren nagu Lauren ikka. Pisike püstine ninaotsake, pikad mustad ripsmed, täiuslik punane suu, mida Egert esimesena märkas, kui tütar verest ja lootevõidest puhtaks pestuna ning beebibodisse riietatuna talle esimest korda sülle asetati, imepisike võrkmüts peas.
Tema vanemad, vana kooli inimesed, olid arvanud, et ta on tütre sünni pärast pettunud. Et õige mees tahab esmalt ikka poega. Enam kaugemal ei saaks tõest olla! Lauren on imekaunis nagu lill. Teda pole häbi kallistada ja sülle või kaissu võtta, nagu ilmselt juhtuks poisslapse puhul. Ainult enam pole Laurenil neid toredaid patsikesi, mille punumise pärast iga kord kisa taevani tõusis. Kord, kui Madleen kursustel oli, pidi Egert neid ise punuma – ega saanud kuidagi hakkama!
„Kõik elutähtsad organid peale aju töötavad hästi,” on arst öelnud. „Ootame, vaatame. Te võite proovida temaga rääkida ja teda puudutada. Mõne arvamuse kohaselt saavad koomapatsiendid sellest aru.”
Dr