nõnda protesti. Maja oli korras, puudu olid vaid Sandy auto ja käekott, rüselusest ei olnud märki.
Aastaid oli ta otsinud kõikjalt. Katsetanud iga võimalikku lähenemist, levitanud Sandy fotot Interpoli kaudu üle maailma. Ning ta oli külastanud meediume – külastas neid endiselt alati, kui mõnest uuest ja mainekamast kuulis. Kasu ei mingit. Ükski ei tajunud sidet Sandyga. Naine oleks kui maamunalt ära teleporditud. Mitte ainsatki jälge, mitte keegi polnud Sandyt kusagil näinud.
Kuni tänase telefonikõneni.
Dick Pope’ilt. Kes ütles, et nad olid olnud Lesliega ühes Müncheni järveäärses õlleaias ja läinud paadiga sõitma. Seehaus, Englischer Garten. Nad olid paadiga aerutanud ja võinuksid mõlemad vanduda, et nägid Sandyt rahvasummas ühes lauas istumas ja esinevale Baieri ansamblile kaasa laulmas.
Dick jutustas, et nad olid jalamaid kaldale sõudnud ja Sandyt hüüdnud. Dick ronis paadist välja ja jooksis sinnapoole, kuid Sandy oli läinud. Rahvamassi sulanud. Dick ütles, et kindel ei saa muidugi olla. Ei tema ega Leslie olnud sada protsenti kindlad.
Lõppude lõpuks olid nad Sandyt näinud viimati üheksa aasta eest. Ja Münchenis, nagu igal pool mujalgi, liikus suveajal lugematute tosinate kaupa veetlevaid pikkade blondide juustega naisi. Aga Dick oli kinnitanud, et nii tema kui ka Leslie arust oli sarnasus hämmastav. Ja too naine oli neile vastu vaadanud pealtnäha selge äratundmisega. Miks oli ta siis lauast tõusnud ja põgenenud?
Jättes maha suure, kolmveerandtäis õlleklaasi?
Lähedal istunud väitsid, et polnud seda naist iial varem näinud.
Sandy jõi palava ilmaga meeleldi õlut. Üks miljonist, miljardist, triljonist, mustmiljonist asjast, mida Roy Grace temas armastas, oli olnud tema eluisu. Toidu-, veini-, õlleisu. Ja seksiisu. Erinevalt paljudest naistest, kellega Roy oli enne teda käinud, oli Sandy teistsugune. Ta elas täiel rinnal. Grace oli selle alati kandnud tema päritolu arvele, sest ta polnud sada protsenti inglanna. Tema vanaema, kihvt karakter, kellega Grace oli korduvalt – ja rõõmuga – kohtunud, enne kui too suri, oli olnud Saksamaalt. Juudi pagulane, kes 1938. aastal tulema pääses. Nende perekonna kodu oli asunud maal, külakeses Müncheni külje all.
Jeerum. See mõte polnud Grace’ile varem pähe turgatanud.
Kas Sandy võis naasta juurte juurde?
Ta oli sinnasõidust tihti rääkinud. Oli koguni kutsunud vanaema kaasa, et too näitaks, kus nad olid elanud, kuid eaka proua jaoks olid mälestused liiga valusad. Grace oli Sandyle tõotanud, et ühel päeval sõidavad nad kahekesi sinna.
Komissari tõi uuesti olevikku järsk krudin, millele järgnes prõksatus.
Katie Bishopi rinnad olid pahupidi, kõrvalelükatud nahalapid paljastasid ribid, lihased ja kõhukoopa siseelundid. Süda, kopsud, neerud ja maks läikisid märjalt. Kuna süda ei tuksunud enam, nõrgus nõgusale metall-lauale, kus Katie lamas, ainult veniv peenike verenire.
Nadiuska, käes aiakääride moodi riistapuu, hakkas surnud naise ribisid läbi lõikama. Iga tülgastav, luud purustav prõksatus sundis Grace’i ja ruumis viibivad ülejäänud vaatlejad veidras keskendumises vaikima. Ükskõik kui paljudel lahkamistel ei ole sa ka osalenud, mitte miski ei valmistanud sind ette selleks heliks, selleks kohutavaks reaalsuseks. See taandas kunagise elava, hingava ja armastava inimolendi pelgaks rümbaks lihuniku konksu otsas.
Esimest korda karjääri jooksul ei suutnud Grace seda taluda. Sandy tõttu peas tiirlemas kõikehõlmav segadus, taganes ta lauast võimalikult kaugele.
Ta katsus mõtteid koondada. See naine oli tapetud, tõenäoliselt mõrvatud. Mõrvaohver väärib enamat hajevil politseinikust, kelle kinnisideed, ammukadunud kaasat, oli ehk kusagil silmatud. Esialgu peab püüdma Dick Pope’i telefonikõnest sisimas üle olla, et keskenduda siinsamas toimuvale.
Ta mõtles tapetu abikaasale Brianile. Mehe käitumisele tunnistajate küsitlustoas. Too asi polnud õige. Ja siis taipas ta, mille oli väsimusest pudruse peaga täiesti unustanud.
Hiljuti oli ta teada saanud midagi, mis selgitab väga veenvalt, kas Brian Bishop oli tõtt kõnelnud või mitte.
22
Sophie tuli Brightoni jaamas rongist maha ja kõndis mööda perrooni. Väravas oma hooajapiletit kasutanud, väljus ta poleeritud põrandaga ootesaali. Kõrgel pea kohal tohutu klaaskatuse all lendles üksik tuvi. Hoones kaikus kõlaritest teadaanne, väsinud mehehääl loendas kohti, kus mingi rong pidi peatuma.
Sophie higistas lämbes, umbses kuumuses tugevasti, tal oli janu. Ta seisatas ajaleheputka juures ja ostis purgi kokat, kaksas lahti ja jõi kahe sõõmuga tühjaks. Ta igatses meeleheitlikult, tõesti meeleheitlikult Brianit näha.
Siis märkas ta otse nina ees valget Arguse reklaamtahvlit karjuva musta kirjaga: NAINE LEITI MILJONÄRI KODUST SURNUNA.
Ta viskas tühja purgi prügikasti ja krabas letilt virnast ajalehe.
Samade sõnadega pealkirja all oli värvifoto aukartustäratavast Tudori stiili jäljendavast majast, sissesõidutee ja majaesine tänav politseilindiga suletud ja tuubil täis autosid, mille hulgas oli kaks eraldusmärkidega patrullautot, mitu kaubikut ja suur kandiline kohmakas juurdlusbuss. Artikli kõrval kujutas palju väiksem mustvalge foto õhtuülikonnas Brian Bishopit ja elegantse sasisoenguga võluvat naisterahvast.
Uudises seisis:
Dyke Road Avenuel, häärberis, kus elavad jõukas ärimees Brian Bishop (41) ja tema naine Katie (35), leiti täna hommikul naisterahva surnukeha. Kohale kutsuti riiklik patoloog ja hiljem toimetati surnu sündmuspaigalt minema.
Sussexi politsei on algatanud juurdluse, mida juhib Sussexi kriminaalpolitsei komissar Roy Grace.
Brightonis sündinud Bishopilt, tegevdirektorilt, kelle firma International Rostering Solutions PLC oli tänavu Sunday Timesi saja kõige kiiremini kasvava ettevõtte pingereas, ei õnnestunud kommentaare saada. Tema naine on Brightonis tegutseva lastele suunatud heategevusorganisatsiooni Kiikhobu juhatuses ja on aidanud koguda raha kohaliku elu edendamiseks.
Lahkamine on kavas täna pärastlõunal.
Kõhus kerkimas iiveldus, vahtis Sophie ajalehte. Ta ei olnud kunagi varem Katie Bishopi pilti näinud, tal polnud aimugi, milline Katie välja näeb. Heldeke, see naine oli ju kaunitar. Hoopis veetlevam, kui Sophie eales olla võiks. Ta paistis nii šikk, nii õnnelik, nii …
Ta asetas lehe tagasi virna, nüüd veel rohkem häiritud. Brianit oli alati olnud keeruline oma naisest rääkima panna. Ja kuigi Sophiet pooleldi põletas uudishimu sellest naisest lähemalt teada saada, oli teine pool temast püüdnud Katie olemasolu eitada. Tal polnud varem iial abielumehega armulugu olnud, ta polnud seda tahtnudki – oli alati üritanud elada lihtsa moraali järgi. Ära tee teistele seda, mida sa ei taha iseendale.
Brianiga tutvudes oli see kõik üle parda lennanud. Mees lõi tal sõna tõsises mõttes jalad alt. Lausa hüpnotiseeris. Ehkki see oli alanud süütu sõprusena. Ja nüüd heitis ta esimest korda pilgu oma rivaalile. Katie polnud üldse niisugune, nagu ta oli mõelnud. Mitte et ta oleks midagi arvata osanud, Brian ei teinud ju Katiest eriti juttu. Vaimusilmas oli ta kujutlenud hapu näoga ja krunnis juustega moori. Vastikut vanapiigat, kes oli Briani armastuseta abiellu kavaldanud. Mitte seda võluvat, sädelevat ja õnneliku ilmega iludust.
Ühtäkki tundis ta, et on lootusetult eksinud. Imestas, mis asja ta siin praegu teeb. Arglikult õngitses ta käekotist mobiiltelefoni – odavast sidrunkollasest puldankotist, mille oli suvehakul ostnud, sest see oli moes, kuid mis nüüd jättis piinlikult loppis mulje. Täpselt nagu ta isegi, taipas ta, kui märkas fotokabiini peeglis ennast ja oma kortsus tööriideid.
Tuleb koju minna, riided vahetada ja end värskendada. Brianile meeldis, kui ta nägi hea välja. Sophiele meenus mehe pahane käitumine tol korral, kui ta oli kontoris hilja peale jäänud ja ilmunud peenesse restorani mehega kohtuma, ilma et oleks riideid vahetanud.
Viivu kõhelnud, helistas ta Briani numbril ja surus telefoni ärevalt keskendudes kõrva äärde, aimamata ikka veel kapuutsiga meest, kes seisis temast vaid mõne jala