lapse, Matildaga umbes 23 nädalat rase olin, osalesin uurimuses, mille käigus tuli lamada magnetresonantstomograafis, sellal kui rühm Londoni Kuningliku seltsi teadlasi loote liigutused videosse salvestas. Kui lint mulle ette mängiti, olin ma hämmastunud, nähes, millist kung-fu’d ta mu kõhus tegi: tõmbas end kössi ja sirutas, hüples siia-sinna, mina aga ei tundnud muud kui juhuslikke põkse. Ta tegi pöidla ja nimetissõrmega koguni näpistamisliigutusi – seda liigutust tegi ta uuesti alles seitsmekuusena. Kui Matilda kõhus juba veidi suurem oli, jagas ta mulle pidevalt matse ja mükse, eriti õhtu hakul pärast seda, kui ma söönud olin. Praegu innukas mudilane, on Matilda üks aktiivsemaid (ja väsitavamaid) lapsi, keda ma tean. Seega on mul huvitav kuulda, et mitu uurimust on loote emakasisese aktiivsuse ja sünnijärgse temperamendi vahel seoseid leidnud. 2002. aastal jälgisid Janet diPietro ja tema kolleegid Johns Hopkinsi ülikoolist raseduse 24., 30. ja 36. nädalal 52 loote pulsisagedust ja liigutusi, seejärel vaatlesid samu lapsi ühe ja kahe aasta vanuses. Nad leidsid, et looteperioodil aktiivsemad lapsed tundusid üheaastaselt olevat vähem häiritud, kui tuju paha oli või vanemad nendega tegeleda ei saanud, ning kaheaastasena huvitusid leludega tegelemisest ja teiste inimestega suhtlemisest rohkem. Ka poiste ja tüdrukute vahel ilmnes erinevus: neist poistest, kes olid 36. rasedusnädalal eriti aktiivsed, said aktiivsemad lapsed, tüdrukute seas aga oli asi vastupidi.
Teises uurimuses palusid Ian St James-Roberts ja Praveen Menon-Johansson Londoni Haridusinstituudist kahekümnel 37. rasedusnädalani jõudnud naisel kolme päeva jooksul igal hommikul ja igal õhtul tunni aja jooksul täheldatud looteliigutused üles kirjutada. Pärast lapse sündimist registreeriti esimesel, kuuendal ja kaheteistkümnendal nädalal tema magamis-, söömis- ja nutmismustrid.
Kuigi kõhutitad tunduvad kõige jõulisemalt liigutavat õhtuti, ei läinud see kokku imiku sünnijärgse aktiivsusega. Kokku sobisid aga hoopis palju väiksemad liigutused, mida ema tundis eelkõige hommikuti. Palju liigutanud kõhutitad kaldusid imikuna rohkem nutma, rahulikumad aga olid ka pärast sündi rahulikumad. Üldjuhul võib öelda, et mida hilisemas rasedusjärgus loodet vaadeldakse, seda rohkem tundub sündimata lapse temperament sobituvat tema hilisema isiksusega. Kuid juba väga varases rasedusjärgus võib siiski aimu saada, mis ees ootamas on. Shimon degani ja tema kolleegid Haifa Bnai Zioni Meditsiinikeskusest iisraelis uurisid 11. ja 14. rasedusnädala vahel ultraheli abil 22 kaksikutepaari aktiivsust ning leidsid, et aktiivsem kaksik kaldus ka pärast sündi olema keerulisem, ettearvamatum, järeleandmatum ja aktiivsem.
35
Kas loode võib tunnetada ema meeleolu?
EMA enesetunne raseduse ajal võib loote liigutusi samuti mõjutada. Paljud lugejad mäletavad „Heliseva muusika” avastseeni, kus Julie Andrews lustakalt alpiaasadel keksleb ja kogu südamest laulda hõiskab. Kazuyuki shinohara ja tema kolleegid näitasid seda meeliülendavat stseeni Jaapanis nagasaki ülikoolis kümnele raseduse viimases kolmandikus olevale naisele, registreerides samal ajal ultraheli abil nende lapse käe-, jala- ja kehaliigutused. Seejärel näidati naistele südantlõhestavat lõiku Franco Zeffirelli klassikalisest poksifilmist „tšempion”. Kummagi filmilõigu vaatamisel kandsid naised kõrvaklappe, nii et kõhutita sai samuti filmiheli kuulata. Kui naised vaatasid õnnelikku filmi, vehkisid kõhutitad käte-jalgadega, kurva filmi vaatamise ajal liigutused vähenesid. Kuigi see uurimus vaatles üksnes väikest naisterühma, annab see siiski vihje, et imik on suuteline ema meeleolu tajuma. See võib toimuda hormoonide, näiteks adrenaliini kaudu, mida organism sünteesib stressi või kurbuse ajal ja mis võib verevoolu emakast eemale juhtida, mõjutades nii loote seisundit.
Ka Janet diPietro uurib, kuidas looted ema emotsionaalsele seisundile reageerivad. Kohtasin teda, kui olin oma esimese lapsega kahekümne kuuendat nädalat rase, ja ta lubas mul osaleda uurimuses, mis tal parajasti käsil oli. Tema teooria järgi kujuneb side ema ja lapse vahel välja juba tükk aega enne sündi, ja selle sideme üks aspekt on lapse häälestumine ema emotsioonidele. Heitsin pikali ja mu kõhu ümber mähiti monitor, et mõõta loote pulssi ja liigutusi. Mu rinnale ja sõrmede külge kinnitati elektroodid, mis registreerisid minu enda pulssi ja muid võimalikke keha reaktsioone, ning seejärel näidati mulle järjest erinevaid videolõike sünnitusest.
Esmalt vaatasin rõõmsat filmi, kus vastsed emad oma sünnituskogemustest rääkisid. Tundsin soojust ja põnevust iseenda lähenevast sünnitusest ja lapsest, keda ma peagi kohtan. Siis film muutus, näidates raskeid sünnitusi läbi elavaid naisi ja keisrilõikeid kujutavaid stseene, mis tekitasid tahtmise pilk ekraanilt ära pöörata.
Huvitav on aga see, kuidas neile stseenidele tundus reageerivat mu sündimata laps. Kui ma hiljem tema liigutuste diagrammi nägin, ilmnes ta käitumises õõvastava filmi ajal selge muutus: esmalt lakkas ta liigutamast, nagu jälgiks või kuulataks hoolikalt, mis mu kehas toimub, siis aga hakkas ägedalt vingerdama. DiPietro tegeleb praegu veel selle uurimuse tulemuste analüüsiga, et näha, kas tema teooria peab paika, kuid varasem uurimus näitas, et loote reaktsioon ema emotsioonidele on seotud sellega, milline on laps pärast sündimist. Sünnitusvideote vaatamise ajal loote pulss üldiselt aeglustus ja liigutused vähenesid, kuigi paljude loodete pulss kiirenes, kui emale näidati sünnitussteeni, mis neid ärevile ajas. Need looted, kes olid kõige rohkem ema emotsioonidele häälestunud, tundusid olevat kuus nädalat pärast sünnitust kergemini ärrituvad.
Huvitaval kombel võib see seos toimida mõlemas suunas, nii et loote liigutused avaldavad alateadlikku mõju ka emale – ilmselt tema harjutamiseks oma lapse vajaduste suhtes ergas olema ning lapse tegevusmustritega kohanema. DiPietro leidis, et iga kord, kui loode liigutab, kiireneb ema pulss veidi ning organismis vallandub „võitle või põgene” reaktsioon, isegi kui ta ise loote liigutustest teadlik ei ole. Kuigi selle avastuse tähtsuse mõistmiseks on vaja korraldada lisauurimusi, on diPietrol selle kohta oma arvamus. „Kuni viimase ajani oletati, et ema ja loote vaheline side on ühesuunaline, kuid see uurimus näitab, et tegemist on kahesuunalise suhtega,” ütleb ta. „Ema keha mõjutab loodet, kuid loode mõjutab ka ema. Minu arvates valmistab see naisi ette oma imikule tähelepanu pöörama.”
36
Mida titad kõhus elamise ajal õpivad?
VASTSÜNDINU pigistatakse ema kehast välja, üleni lootevõidega koos, pilk ähmane ja teadvus nagu valge leht, millele nüüd hakatakse kandma tema elu ja kogemusi. Kui arvad, et niimoodi sünnihetk välja näebki, siis sa eksid. Äsja sündinud inimene on emakas veedetud aja jooksul jõudnud tunda saada juba tervet hulka aistinguid ja kogemusi.
Kaks kuud enne sündimist käitub kõhutita juba üpriski samamoodi nagu pärast siia maailma jõudmist. Kuigi umbes 90 % ajast möödub tal magades, jaguneb see aeg REM-uneks, mille jooksul silmad laugude all liiguvad, ning süvauneks. Kui tal silmad lahti on, võib ta näha (sest emakasse jõuab läbi kudede veidi valgust, nii et laps kümbleb punakas kumas) ning juba mitu kuud on ta olnud võimeline ka kuulma. Maitsmismeel ja kompimismeel on samuti tegevust saanud, sest sündimata laps tunneb ema menüü kaudu tervet maitsete kokteili ning kompab ärkveloleku ajal oma keha ja end ümbritseva emaka siseseinu.
Koos nende aistingutega tekib võime mäletada, näiteks helisid meelde jätta. Alates 22. või 24. rasedusnädalast on loote kõrvad piisavalt arenenud, et ta suudaks kuulda välismaailma helisid, ning mõnikord võib ta eriti tugeva heli peale võpatada. Kuigi ema koed ja lootevedelik summutavad paljud neist helidest, kostab sagedusvahemik 125–250Hz – inimhääle peamine sagedus – lootele üsna selgelt, mis tähendab, et sündimata laps võib häälestuda ema häälele, aga ka muudele ümbritsevast keskkonnast kostvatele helidele. Mitme uurimuse käigus on raseda emakasse sisestatud tilluke mikrofon, seega on teada, et loote maailm ei ole sugugi nii vaikne. Seal on ema südamelöökide katkematu rütm ning tema artereid läbiva vere kohin. Seal on ema seedeelundite kurinad ja vulinad ning moonutatud helid välismaailmast. Ema enda hääl on kõige valjem, sest see levib luustiku kaudu otse emakasse. Uurimused on leidnud sedagi, et ema rääkimise ajal loote pulss aeglustub, näidates, et loode tunneb ema hääle ära ja see rahustab teda.
See näitab ka, et sündimata lapsed suudavad helisid meeles pidada. Lootel on leitud olevat mitut tüüpi mälu, alates põhiliste keskkonnahelidega kohanemisest (kus inimene õpib välja sõeluma tähtsusetuid helisid, nagu näiteks töötava nõudepesumasina