Nägu kirtsutades sirutas ta käed, et silmi hõõruda, ent teda tabas iiveldus, mis pani kogu toa pöörlema. Seejärel meenusid Thomasele Teresa hirmsad sõnad ja lühike unenägu, ning teda haaras kurvastus. Kes need inimesed olid? Kas see oli tõeline? Mida nad mõtlesid, kui neid hirmsaid asju tema ajust rääkisid?
„Tore näha, et sa oskad endiselt korralikult tukastada.”
Thomas pilutas silmi ja nägi Newti enda voodi kõrval seismas ja talle ülevalt alla otsa vaatamas.
„Kui kaua ma magasin?” küsis Thomas. Ta sundis mõtted Teresast ja unenäost – mälestusest? – enda meelte pimedatele äärealadele, et nende käes hiljem piinelda.
Newt vaatas käekella. „Paar tundi. Kui teised märkasid, et sa heitsid pikali, rahustas see kõik maha. Me ei saa muud teha, kui passida ja oodata, et midagi juhtuks. Siit pole ühtki väljapääsu.”
Thomas üritas mitte oiata, ajades end istukile, selg vastu voodi peatsit. „Kas meil üldse midagi süüa pole?”
„Ei. Aga ma olen üsna kindel, et need inimesed ei näeks nii palju vaeva meie siiatoomisega ja hanekstõmbamisega, või ükskõik mis nad ka tegid, et lasta meil siis niisama paganama surnuks nälgida. Midagi juhtub. See tuletab meelde aega, mil meie esimene rühm Glade’i saadeti. Esialgne, see, kus olime mina, Alby, Minho ja veel mõned. Algsed välujad.” Ta ütles viimase lause mitte just kuigi hästi varjatud sarkasmiga.
Thomases äratas see huvi ja teda üllatas, et ta polnud kunagi varem uurinud, kuidas see oli olnud. „Kuidas praegune sulle seda meenutab?”
Newti pilk oli keskendunud lähima akna kiviseinale. „Ärkasime kõik keset päeva, lebades karbi uste kõrval maas. Uksed olid suletud ja meie mälu oli kustutatud, täpselt nagu sinulgi, kui tulid. Sind üllataks, kui kiiresti me end kokku võtsime ja paanitsemise jätsime. Meid oli umbes kolmkümmend. Loomulikult polnud kellelgi paganama aimugi, mis oli juhtunud, kuidas me sinna sattusime või mida peaksime tegema. Ja me tundsime surmahirmu, olime segaduses. Aga kuna olime kõik ühes ja samas sitas olukorras, võtsime ennast kokku ja õppisime seda kohta tundma. Farm tegutses juba mõne päeva pärast, igaühel oma töö.”
Thomas tundis kergendust, sest peavalu oli kadunud. Ja talle pakkus huvi kuulda Glade’i algusaegadest – juhuslikud pusletükid, mida muutumine meelde tuletas, polnud kaugeltki piisavad, et tekiksid korralikud mälestused. „Kas loojatel oli kõik juba seal? Vili, loomad, kõik see?”
Newt noogutas, põrnitsedes ikka kinnimüüritud akent. „Jep, aga selleks kulus meeletu hulk tööd, et kõik toimiks kenasti ja sujuvalt. Palju katsetamist, enne kui midagi saavutasime.”
„Noh … aga kuidas praegune sulle seda meelde tuletab?” küsis Thomas uuesti.
Lõpuks vaatas Newt talle otsa. „Küllap oli meil usku, et sel oli ilmselgelt eesmärk, miks meid sinna saadeti. Kui keegi oleks tahtnud meid tappa, siis miks nad seda kohe ei teinud? Miks nad saatsid meid hiiglaslikku kohta, kus on maja ja küün ja loomad? Ja kuna meil polnud muud valikut, leppisime olukorraga ja asusime tööle ja kõike läbi vaatama.”
„Aga me oleme siin juba kõik läbi vaadanud,” vaidles Thomas. „Ei loomi, ei sööki, ei labürinti.”
„Jep, aga ole nüüd. Idee on sama. Oleme siin ilmselgelt mingil paganama eesmärgil. Lõpuks saame sellest teada.”
„Kui me enne nälga ei sure.”
Newt viipas vannitoa suunas. „Meil on piisavalt vett, nii et läheb vähemalt paar päeva, enne kui surnult maha kukume. Midagi juhtub.”
Sügaval sisimas uskus seda ka Thomas ning vaidles vastu vaid selleks, et see kõik ta peas pisutki taheneks. „Aga kõik need surnud, keda nägime? Võib-olla nad päästsid meid päriselt ära, said surma ja nüüd oleme omadega pekkis. Võib-olla pidime meie midagi tegema, aga nüüd on kõik nässus ja meid jäeti siia surema.”
Newt hakkas naerma. „Sa oled üks masendav purtsutükk, tohlapea. Eip, kõik need maagiliselt haihtunud laibad ja telliskivimüürid, minu arvates on see pigem midagi labürindi sarnast. Imelik ja võimatu selgitada. Uusim ja suurim mõistatus. Võibolla meie järgmine test, kes teab. Mis iganes ka toimub, meil on võimalus, täpselt nagu selles neetud labürindis. Ma luban seda.”
„Jep,” sosistas Thomas, mõeldes, kas peaks Newtiga oma unenägu jagama. Otsustanud selle hilisemaks jätta, ütles ta: „Loodetavasti on sul õigus. Niipea kui painajad juhuslikult välja ei ilmu, on kõik hästi.”
Newt raputas juba enne pead, kui Thomas jõudis lause lõpetada. „Palun, vennas. Ole ettevaatlik, mida, paganama päralt, loodad. Võib-olla saadavad nad midagi hullemat.”
Kujutluspilt Teresast ilmus just tol hetkel Thomase silme ette ja tal polnud enam jututuju. „Kes nüüd rõõmsameelne on?” sundis ta end ütlema.
„Sain aru,” vastas Newt ja tõusis siis püsti. „Lähen vist ja tülitan kedagi teist, kuni algab põnevam osa ja juhtugu see parem varsti, pagan võtku. Mul on nälg.”
„Ole ettevaatlik sellega, mida sa ise soovid.”
„Hästi.”
Newt lahkus ja Thomas vajus selili, põrnitsedes pea kohal oleva nari põhja. Ta sulges mõne aja pärast silmad, aga nähes mõtete pimeduses Teresa nägu, avas need otsemaid. Kui Thomas kavatses selle üle elada, pidi ta üritama tüdrukut praeguseks unustada.
Nälg.
See on nagu sinusse vangistatud loom, mõtles Thomas. Pärast kolme söömata päeva tundus, nagu üritaks mõni vihane, näriv, küünistav loom end tema kõhust välja kraapida. Ta tundis seda iga sekund, iga minut, iga tund. Ta jõi vannitoa kraanidest nii tihti vett kui võimalik, aga see ei aidanud, et elukat minema peletada. See tundus hoopis loomale jõudu andvat, et siis seespool suuremat kahju tekitada.
Ka teised tundsid nälga, olgugi et enamik hoidis kaebused endale. Thomas jälgis neid ringi uitamas, pead norus, lõuad pooleldi ammuli, justkui põletaks iga samm tuhatkond kalorit. Kõik limpsisid sageli huuli. Nad haarasid vahetevahel kõhust, vajutasid sellele, justkui üritaksid närivat elukat rahustada. Kui nad just ei läinud vannituppa vett jooma, ei liigutanud välujad end üldse. Nagu Thomas, lebasid nad lihtsalt naridel, loiult. Kahvatud, silmad auku vajunud.
Thomasele tundus see kõik nagu põletikuline haigus ning teiste nägemine tegi seda ainult hullemaks, tuletades pidevalt meelde, et olukorda ei saa lihtsalt eirata. Kõik oli tõeline ja surm ootas nurga taga.
Rahutu uni. Vannituba. Vesi. Rühkimine voodisse. Rahutu uni – ei ühtki mälestus-unenägu enam. Sellest sai õõvastav nõiaring, mida katkestasid vaid mõtted Teresast, tüdruku karmid sõnad talle, ainus, mis tegi surmale mõtlemise kergemaks, isegi kui ainult pisut. Teresa oli ainus, kes talle pärast labürinti ja Chucki surma lohutust pakkus. Ja nüüd teda polnud enam, polnud süüa ja möödunud oli kolm pikka päeva.
Nälg. Viletsus.
Thomas ei vaevunud enam käekella vaatama – see vaid venitas aega ja tuletas tema kehale meelde, kui kaua see oli söögita olnud –, aga ta uskus olevat kolmanda päeva pärastlõuna, kui korraga hakkas ühisruumist kostma ümisevat heli.
Thomas põrnitses sinna viivat ust, teades, et peaks tõusma ja asja uurima. Aga tema mõistus oli triivimas järjekordsesse hägusasse poolunne, maailm ümberringi udune.
Võib-olla oli ta seda ette kujutanud. Aga siis kostis heli uuesti.
Ta käskis endal püsti tõusta.
Ent jäi hoopis magama.
„Thomas.”
See oli Minho hääl. Nõrk, aga tugevam kui viimasel korral.
„Thomas. Kutt, ärka üles.”
Thomas avas silmad, tundes hämmastust, et oli elanud üle järjekordse uinaku ja ikka veel elus. Kõik oli hetkeks hägune ja esmalt ei suutnud ta uskuda, et see, mida ta arvas enda näost vaid mõne sentimeetri kaugusel nägevat, oli tõeline. Aga siis läks pilt selgemaks, ning miski ümmargune ja punane, läikival