IX sajandi ladina allikad ja kelle kohta skandinaavlased kasutasid väljendit kurir, elasid Läänemere ja Riia lahe vahele jääval poolsaarel, kõnelesid läti keele sugulaskeelt, kuid olid segunenud soome-ugri hõimudega ja kohati viimastelt kombeid üle võtnud.
Need suuremad rühmad kujutasid endast tegelikult väiksemate rühmade kooslust, mida me võime nimetada hõimudeks. Viimased olid eelajaloolise aja lõpuni põhilised poliitilised üksused. Hõimu võis mobiliseerida sõjaväena (karja preisi, karias leedu keeles), seda sai kutsuda üldkogule (wayde), sellel olid oma pelgupaik-linnused ja see kandis kollektiivset vastutust oma piiride kaitsmisel. Mõned hõimud olid kahtlemata väga vanad (Ptolemaios mainib kaht edelapoolsemat preisi hõimu, galinde ja sudoove, juba II sajandil ning nad olid olemas veel ka XIII sajandil), kuid ilmselgelt ei olnud neil kõigil võrdseid võimalusi oma autonoomiat säilitada juba inimressursside erinevuse tõttu. Mõnel hõimuväel olid suuremad linnused ja edukamad väejuhid kui teistel. Mõned vahel liitusid, näiteks žemaidid ja aukštaidid, kes panid aluse leedu rahvusele. Mõned laienesid naabrite arvel, teised aga kaotasid valdusi väljastpoolt tulijatele. Näiteks tõrjus Poola Preisi pomesaanid ja pogesaanid enne 1200. aastat Vislalt minema, Jersika lätlased aga alistusid venelastele. Hõimud võisid küll sõjakäiguks liituda, kuid pole mingeid tõendeid, et terve hõimude grupp, mida me võiksime nimetada rahvuseks, oleks enne XII sajandit toiminud ühise eesmärgi nimel. Preisi hõimud ei käitunud kunagi ühtsena, mille põhjuseks võib olla ka see, et enne ristisõdu suutsid nad kõik üksi või halvimal juhul vaid ühe muu hõimuga koostööd tehes välisele agressioonile vastu seista. Leedulased sulandas ühtsemaks alles tarmukas valitsejadünastia, mis tõusis võimule XIII sajandi algul. Varem oli «rahvuslik» identiteet tuginenud ennekõike suhteliselt ühetaolisele asustusalale, sarnasele keelele ja ühistele usukommetele. Ajavahemikul 1000–1200 aset leidnud sotsiaalsed muudatused – militariseerumine, ülikute esilekerkimine, klassivahede teke, päriliku rikkuse akumuleerumine – ei tähendanud sugugi vältimatult hõimude suuremat sidusust või solidaarsust. Nii oli näiteks viie «jurisdiktsiooni» asemel, mis kuralastel olevat olnud IX sajandil, XIII sajandil juba kaheksa linnuskonda ja leedulastel olnud veel 1219. aastal viis suuremat ja kuusteist alamat valitsejat.
Nagu slaavlased, olid ka balti hõimud maaharijad, kes metsa langetades ja alet tehes maad puhastasid, seda puust või raudotsikuga adraga harisid ning kahe- või kolmeväljasüsteemis vilja kasvatasid – peamiselt kehva kvaliteediga nisu (speltanisu), rukist ja hirssi, kuigi tunti ka kaunvilju, kaera ja otra. Vilja lõigati nii sirbi kui ka vikatiga, kasvatati veiseid ja hobuseid. Levinud oli lina, millest kooti riiet. Nad olid selles piirkonnas elanud juba nii kaua, et tundsid kõiki selle võimalusi ja oskasid ära kasutada kõike, mida ümbritsev mets ja meri pakkuda suutsid: mesi, vaha ja nahad ning merest ennekõike merevaik, kivistunud kuusevaik, mida lained Preisimaal Sambimaa rannale uhtusid. Juba neoliitikumi aegadest oli merevaiku Lõuna-Euroopasse eksporditud ning seal muude lõunamaiste väärtkaupade vastu vahetatud. Merevaik oli pikki sajandeid balti hõimude kõige väärtuslikum eksportkaup. Kui ammendusid selle leiukohad Jüütimaa lääneranniku jõgedes, saavutas Preisimaa monopoli. Skandinaavia kaupmehed, kes lisaks merevaigule tundsid huvi karusnahkade ja orjade vastu, asusid ajavahemikus 700–900 isegi preislaste alale elama, näiteks Truso ja Wiskiauteni sadamasse. Sel ajal oli viikingitel ilmselt teatud ülemvõim vähemalt osa preislaste üle, kuid selle kohta on vähe andmeid. Kuningas Alfredi teavitaja Wulfstan nimetas preislasi tugevaks ja iseseisvaks rahvaks. Kuralased võisid IX sajandil olla Rootsi sõltlased, kuid juba hulk aega enne 1100. aastat olid nii nemad kui ka preislased kardetud meresõitjad, kes ajasid äri ja võtsid täiesti omal käel ette rüüsteretki viikingilaevadele üsna sarnastel alustel.
Rannabaltlaste juhid olid küll orienteeritud merele, kuid igal juhul tugevdasid kõik balti hõimud oma kaitset, püstitades võimsaid tugevate puitmüüride ja – tornidega muldlinnuseid ning alludes sõjapealike võimule. Juhid, keda välismaised allikad nimetavad kuningateks, pealikeks ja hertsogiteks, olid hõimuaristokraatia aktiivseim osa – sõdalased, kes suutsid hankida endale hobuse ja relvad või vähemalt tulid nende käsitsemisega väga hästi toime. Hiljemalt enne 1200. aastat kuulusid nende hulka hõimu tugevaimad ja mõjukaimad esindajad, sealhulgas kindlasti ka väikemaaharijad, keda taanlaste ja slaavlaste seas oleks peetud mittevabadeks või mittesõjaväelisteks talupoegade kihi liikmeteks. Nad läksid sõjaretkele linastes ja villastes rõivastes, kaitseks kilbid ja kiivrid, ning tundsid nii jaluste kui ka kannuste kasutamist. Juhid ehtisid end uhke varustusega ning tugevdasid oma positsiooni sõjasaagi ja orjadega. Siiski näib, et aastaks 1200 ei olnud suured eramaavaldused veel kuigi levinud. Wulfstani järgi võistlesid tollased baltlased surnu vara pärast hobuste võiduajamistel. XIII sajandiks kuulus maaomand rohkem suurperedele kui üksikisikutele.
Kõige tähtsam jõukuse eristamise mõõdupuu oli tõenäoliselt orjade ja hõbekangide arv. Võib-olla mängis teatud osa ka see, mitut naist mees ülal pidas. Kuralaste vanemate elujärg tundub arheoloogia andmetel sarnane muude kaasaegsete Põhjala sotsiaalsete rühmadega: rauda, väärismetalle, kalliskive, naisi ja sõltlasi oli nende käsutuses kindlasti võrdselt Skandinaavia sõjapealikega, keda nad aeg-ajalt röövisid ja kellega nad ühtlasi ka kauplesid. Nende sõjalisele võimsusele osutavad muuhulgas võimsad Impiltise (viis hektarit) ja Apuolë linnused. Selle jõukuse hinda said kõige enam tunda Rootsi ja Kuramaa talupojad, kes ründeretkede ja vangipõlve hirmus ei julgenud elada viljakatel rannikualadel, samuti sõjavangid, keda Kuramaa pealikud hankisid lunaraha, sunnitöö või kaubanduse huvides.
Läti vanemate võim Väina orus tugines samalaadsetele võimsatele linnustele, mis olid nii asulakohad kui ka kaubanduskeskused. Selliste linnuste jälgi leidub nii Lielupe ääres, Tçrvetes, Daugmales, Jersikas kui ka mujal. Nad olid hiljaaegu õppinud kütet säästma lahtiste kollete asemel kivi- või saviahje kasutades, Väina aga tõi nende juurde pidevalt nii nende oma kaupade tarbijaid kui ka vahetuskaubana hõbedat, kangaid ja relvi. Jersikas ja Kokneses paiknesid venelaste eelpostid, kuid lätlased ei olnud kindlasti kuigi tugevalt Vene mõju all ja üldjuhul pidasid end kõigi saabujate suhtes sõltumatult ülal. Nende kohta võib kasutada samu sõnu, mida pruukis Bartholomäus Anglicus 1230. aastatel leedulaste kohta:
nad olid vaprad mehed, tugevad ja tarmukad sõdalased. Maa … kannab palju teravilja ja viljapuid ja paljudes kohtades on soid ja rabasid ja palju metsi, jõgesid ja järvi ja metsloomi ja kodustatud loomi ja seal on võimsad metsad ja sood ja rabad ja vähe muud võimsat kui needsamused metsad, sood ja rabad. Sellepärast ei saa seda maad rünnata suvel, vaid ainult talvel, kui järved ja jõed on kinni külmunud.19
Oskus kuhugi tabamatusse kohta tõmbuda, kättemaksuretki korraldada ja nii rikkusi kokku ajada ei muutnud baltlasi kindlasti kristlikele maadele südamelähedasemaks ega meelitanud sugugi misjonäre kohale. Poola kuningas Bolesław Hirmus oli saatnud Praha Püha Adalberdi 997. aastal preislaste juurde, kus too oli leidnud märtrisuma. Taani Svend II mainis Bremeni Adamile, et kuralastel pidi olema kirik, aga sellest pole rohkem midagi kuulda. Pühade paikade, taimede ja loomade, surnute (veles) ning jumalate kultus oli oluline perekonna, küla ja hõimu tervise, turvalisuse, edu ja identiteedi tagamiseks ning tarku, kes tundsid riitusi, koheldi ülima austusega. Viljakuspidustused ja matused, kus ohverdati hobuseid ja inimesigi, olid aasta kõrghetked. Väiksemad kodused rituaalid säilisid kohati isegi XVIII sajandini. Nii kuidas lääneslaavlaste paganlus jõudu kogus välisrünnakute surve all, paistab ka balti hõimude paganlus märgatavalt arenema hakkavat kõikjal, kus see oli suutnud püsima jääda pärast esimest kokkupuudet kristliku kiriku sõjalise palgega. Ohvrituleasemega ja neljaharulise piilariga Riia toomkiriku kalmistu juures polnud asi veel kaugeltki lõppenud.
Väina jõest põhja pool maastik muutub. Kõigepealt on seal Eesti soised ja künklikud alad ning kivised rannad, kus tammed, saarepuud ja jalakad enam maastikul ei domineeri ning männid on kõrgemad kui lõuna pool. «Sealkandi maapind kannab vähem teravilja,» kirjutas Bartholomäus. «See maa on üle külvatud järvede ja allikatega. Seal on küllaldaselt kala meres ja järvedes ja allikates ja palju igat liiki metsloomi.» Peipsi järvest, kus võib veel näha luiki pesitsemas, laiuvad ida ja põhja pool võimsad okaspuumetsad, mida Loode-Venemaal läbivad laiad jõed ning Soomes laiub soode, järvede ja jõekeste keerukas muster. Siin jõuame lähedale kliimapiirile,