teenistusel.
„Teie isa ei olnud usklik inimene. Kuid lõpu poole kahetses ta traditsioonide puudumist oma elus ja selles, kuidas ta oli oma lapsi kasvatanud.”
„See ei kõla eriti isa moodi,” ütlen.
„Tegelikult on surmaga silmitsi seisvate inimeste puhul jumala poole pöördumine üsna tavaline,” ütleb Boner täpselt samasuguse ennast täis õpetliku häälega nagu poisipõlves meile selgitades, mida tähendab suhuvõtmine.
„Isa ei uskunud jumalat,” ütleb Phillip. „Miks oleks ta pidanud pöörduma millegi poole, mida ta ei uskunud?” „Ma arvan, et ta muutis meelt,” ütleb Boner ja on tunda, et ta on Phillipi peale varasema hüüdnime reetmise pärast ikka veel tige.
„Isa ei muutnud kunagi meelt,” ütlen mina.
„Teie isa viimane soov oli, et tema perekond korraldaks tema lahkumise tähistamiseks šiva.”
„Ta oli rohtude mõju all,” tähendab Wendy.
„Ta oli täiesti selge mõistusega.” Boneri nägu hakkab punakaks tõmbuma.
„Kas keegi teine kuulis veel teda seda ütlemas?” Phillip.
„Phillip.” Paul.
„Mis on? Ma lihtsalt ütlesin. Võib-olla sai Bon… Charlie valesti aru.”
„Ma ei saanud valesti aru,” ütleb Boner ärritunult. „Me rääkisime sellest pikalt.”
„Kas osa inimesi ei korralda šivat ainult kolm päeva?” küsisin mina.
„Jah!” Wendy.
„Ei!” hüüab Boner. „Sõna „šiva” tähendab seitset. See kestab seitse päeva. Sellepärast seda nimetataksegi šivaks. Teie isa oli väga konkreetne.”
„Mina ei saa igatahes töölt seitse päeva ära olla,” ütleb Paul. „Usu mind, isa poleks eluilmas nii kaugele läinud.”
„Kuule, Charlie,” ütlen mina lähemale astudes. „Sa andsid sõnumi edasi. Sa täitsid oma kohust. Me arutame seda nüüd omavahel ja jõuame kokkuleppele. Me helistame sulle, kui meil peaks küsimusi tekkima.”
„Lõpetage!”
Me kõik pöördume ning näeme ema ja Lindat elutoa uksel seismas. „Teie isa soovis seda,” teatab ema tuppa astudes rangelt. Ta on kostüümijaki seljast võtnud ning madala väljalõikega pluus paljastab tema kurikuulsa dekoltee. „Ta ei olnud täiuslik mees ega täiuslik isa, kuid ta oli hea inimene ja andis endast parima. Ja te keegi pole olnud viimasel ajal just eeskujulikud lapsed.”
„Kõik on korras, ema, rahune,” ütleb Paul talle kätt sirutades.
„Ära sega vahele. Teie isa lamas viimase pool aastat surivoodis. Kui mitu korda keegi teist teda vaatamas käis? Ma tean, Wendy, et Los Angeles pole just nurga taga ja sinul, Judd, on olnud rasked ajad, ma saan sellest aru. Ja Phillip… noh, jumal teab, millega sina oled ametis olnud. Nagu oleks poeg Iraagis. Siis ma vähemalt teaksin, kus sa oled. Kuid teie isa tegi oma viimase soovi teatavaks ning me austame seda. Meie kõik. Siin saab olema kitsas ja ebamugav ning me kõik hakkame üksteisele närvidele käima, kuid järgmised seitse päeva olete te kõik jälle minu lapsed.” Ta astub paar sammu lähemale ja naeratab meile. „Ja te olete kõik koduarestis.”
Ema teeb kõrgetel kontsadel pöörde ja sätib ennast nagu laps ühele madalatest istmetest. „Nii?” küsib ta. „Mida te ootate?”
Me vajume kõik toolidele, vaikides ja pahuralt nagu rühm tõrelda saanud koolilapsi.
„Ee, proua Foxman,” ütleb Boner köhatades. „Šiva ajal ei tohi kanda kontsakingi.”
„Mul on viletsad kannavõlvid,” vastab ema ja heidab Bonerile pilgu, mis on piisavalt terav, et seda ümberlõikamiseks kasutada.
Ainsa riismena juudiusu kombetalitustest hoidsid mu vanemad alal perekonna kokkutulemist Roš hašanah’ks, juudi uusaastaks. Igal aastal, kui suvest hakkas sügis saama, saabus küllakutse, rohkem küll käsk kui kutse, ja me kõik saabusime Knob’s Endi, et tülitseda selle üle, kus keegi magab, osaleda tõrksalt Iisraeli templi teenistustel ning pidusöögil, mille vältel vähemalt üks inimene traditsiooniliselt majast välja tormas. Tavaliselt oli see Alice või Wendy, kuigi paari aasta eest oli see mälestusväärselt Jen pärast seda kui mu isa, kes oli juba õige mitu virsikunapsi kummutanud, ütles talle nagu muuseas, et meie surnult sündinud poeg ei olekski olnud juut, kuna Jen ei olnud juut. See oli paar kuud pärast seda, kui Jen oli toonud ilmale meie surnud lapse, nii et keegi ei süüdistanud teda, kui ta välja tormates isa taldrikuga viskas. „Mis talle sisse läks?” imestas isa. Plusspooleks oli Jeni nõudmine, et me otsemaid koju sõidaksime, mis säästis mind kohustusest osaleda järgmisel hommikul lõputul teenistusel Iisraeli templis, kus kantor Rothmani aeglane ooperilaulja tenorihääl tekitab soovi sealsamas silmili maha heita ja tunnistada Jeesus Kristust oma issanda ja lunastajana.
16.02
Alice ja Tracy aitavad köögis Lindat. Horry on läinud Pauli käsul tagasi kauplusse päevale joont alla tõmbama. Elmsbrooki kauplus on firma lipulaev ning avatud igal õhtul kella üheksani. Barry on ülakorrusel ja vaatab poistega videot. Nii et toas oleme vaid meie neljakesi ja ema, istume madalatel toolidel ning tunneme end ujedalt ja ebamugavalt.
„Nii,” ütleb Phillip. „Mis siis nüüd juhtuma hakkab?”
„Inimesed tulevad,” ütleb ema.
„Kust nad teavad, millal tulla?”
„Me pole esimesed inimesed, kes šivat korraldavad,” uriseb Paul.
„Inimesed tulevad,” kordab ema.
„Oh, inimesed tulevad, Ray,” leelotab Phillip oma parimal Janes Earl Jonesi häälel. „Inimesed tulevad päris kindlasti.” Phillip on ammendamatu filmidialoogide ja laulutekstide katkete varasalv. Et sellele kõigele tema ajus ruumi teha, on ta nähtavasti teinud tühjaks kõik piirkonnad, kus talletatakse sääraseid asju nagu mõistus ja kaine meel. Kui talle ots kätte anda, tsiteerib ta nagu mingi õpetlane, nii et pole otsa ega äärt.
Paul tõstab pilgu ning taba mind põrnitsemas armi tema paremal käel. See on jäme roosakas joon, mis jookseb piki ta peopesa pehmemat serva, üle randme ja lõpeb laigulise kobarana käsivarre siseküljel. Tema õlal on teine, veelgi koledam arm, mis kiirgab surnud liha punaste ülejäänud nahast kõrgemate kombitsatena kaela poole, kus rotveiler paari tolli võrra ta kägiveenist mööda pani. Iga kord Pauli nähes vahin tahtmatult tema arme, otsides hambajälgi, mida tean seal olevat.
Paul liigutab kohmetult kätt, et armi varjata, ja heidab mulle sünge pilgu. Paul pole alates mu saabumist kordagi otseselt minu poole pöördunud. Ta teeb seda üldse haruharva, kui just vajadust ei ole. Selle põhjuseks on hulk tegureid, kõige märkimisväärsem nende seas rotveileri rünnak, mis lõpetas kolledžis tema pesapallikarjääri, enne kui see jõudis alata, ja milles ta süüdistab mind. Muidugi ei ole ta seda kunagi otse välja öelnud. Peale Phillipi ei ütle minu perekonna mehed kunagi midagi otse välja. Seepärast ei tea ma kindlalt, kas Paul mind just siis vihkama hakkas või kas see oli just siis, kui ta hakkas vihkama kõiki.
Teine võimalik tegur on see, et ma kaotasin keskkooli ajal oma süütuse Alice’ile ja tema minule, mis ei ole tegelikult nii jube kui kõlab. Olime keskkoolis Alice’iga samas klassis ning Pauli radariekraanile sattus ta alles palju aastaid hiljem, kui Alice puhastas ta hambaid hambakivist ning Paul alustas vestlust küsimusega, millele võib alati kindel olla: „Kas sa ei käinud mitte kooli ajal minu väikevennaga?” Selleks ajaks olin mina Elmsbrookist ammu läinud ja juba Jeniga kihlatud, nii et kui selles kedagi üldse süüdistada, siis Pauli ja mitte mind. Ta teadis algusest peale, et mina olin seal esimesena olnud. Niipalju kui mina tean, võis ta isegi hakata Alice’iga magama, et mulle koerarünnaku eest tagasi teha, mis oleks olnud haige ja nõme ja täpselt Pauli moodi. Nii et iga kord, kui Paul mind nüüd näeb, on kusagil tema kuklas teadmine, et mina võtsin tema naise neitsilikkuse, et ma olen näinud Alice’it alasti, et ma olen suudelnud veinikarva küsimärgikujulist sünnimärki, mis algab allpool