sümboli. Teeme nii: laseme staadioni kohal lahti sada tuhat valget tuvi! Pärast seda ei tuleta mingit Stalinit keegi meelde. Ja tervele maailmale on meie sõnum: Stalini ajal oli rahvaste vangla, aga nüüd, vaadake – vabadus!
Kiitis Nikita Sergejevitš oma nõunikku: ei kuluta inimene asjata kabinetis pükse. On veel midagi?
On veel.
13. juulil kuulutasid ameeriklased, et saadavad järgmisel, 1957. aastal välja Maa tehiskaaslase. Esimene inimkätega tehtud kuu on Ameerika oma. Ja kaalub see väga palju – peaaegu poolteist kilogrammi! Järele me neile ei jõua. Aga miks mitte proovida? Nad saadavad üles, aga kohe nende järel ka meie: ärge eriti uhkeks minge! Sellest tuleb furoor!
NLKP XX kongressil andsid Hruštšov ja Žukov Nõukogude Liidule purustava hoobi. Nad sihtisid justnagu Stalini pihta. Hruštšov ja Žukov kuulutasid: Stalin oli halb, ta laskis maha häid kommuniste. Välja tuli, et Hruštšov ja Žukov peatasid selle korralageduse, lõpetades valitseva klassi massilised puhastused. Juhtide massiline mahalaskmine lõppes. Karistuste püramiid pöördus jalgadelt pea peale. Stalini ajal – mida kõrgem oli parteisekretär, seda julmem karistus ootas teda vea või kuriteo sooritamisel. Hruštšovi ja Žukovi tahtel muutus kõik vastupidiseks: mida kõrgem oli juhi ametikoht, seda vähem ta karistada sai.
Siiamaani leidub üksikuid seltsimehi, kes ei pea NLKP XX kongressi kuriteoks. XX kongressi peavad nad peaaegu et Hruštšovi ja Žukovi teeneks. Esmapilgul, valitseva kihi massiliste puhastuste lõpetamine – see on positiivne nähe, kuid selle negatiivsed tulemused kaalusid ilmselgelt positiivsed üles.
Normaalses ühiskonnas toimub riigi juhtkonna loomulik vahetus pidevalt. Sotsialistlikus ühiskonnas vahetuse mehhanismi pole ja ei saagi olla. Ja vaat mispärast.
Sotsialistlikus ühiskonnas pole inimese ekspluateerimist inimese poolt. Tehased, elektrijaamad, naftajuhtmed, kaevandused, raudteed, ajalehed, raadio, televisioon ja kõik muu asuvad riigi käes, see tähendab riiklike struktuuride käes, see tähendab ametnike, bürokraatide käes.
See, kes on end võimule murdnud, valdab seda kõike. Tema käes on kõik vahendid selleks, et oma võimu igaveseks kindlustada: tema tellimusel ülistavad kõikvõimalikud šolohhovid ja simonovid juhtide tarkust, igasugu jagodad ja ježovid valvavad nende rahu.
See, kes võimule pole murdnud, ei oma midagi. See satub täielikku majanduslikku, ja järelikult, poliitilisse, ideoloogilisse ja igasugusesse muusse sõltuvusse riigist, see tähendab ametnikest ja bürokraatidest.
Sel, kes pole end võimule murdnud, ei ole üldse mingeid võimalusi sinna murdnuid välja vahetada. Tal pole ei kirjastusi, raha, paberit, trükipresse, ajalehti ega ajakirju, milles oleks võimalik kirjeldada võimust lolliks läinud, moraalselt laostunud, põhjajoonud ja vargustega vahele jäänud juhte. Seepärast neid, kes on end võimule murdnud, pole võimalik välja vahetada.
Aga hakka juhtide kohta anekdoote välja mõtlema või öösiti seintele loosungeid kirjutama, selgitab salapolitsei su välja, püüab kinni ja toimib nii, nagu toimis rahvavaenlastega. See ongi õige: kas sa, kurjategija, oled sotsialismi vastu? Tahad tagasi tuua inimese ekspluateerimist inimese poolt? Sind, madu, üles puua on veel vähe!
Normaalses ühiskonnas on omandus jagatud erinevate inimgruppide vahel. See detsentraliseeritud omandus on poliitilise mitmekesisuse majanduslikuks baasiks: igal parteil on omad finantseerimise allikad.
Sotsialismi korral on omandus riigi käes. Seepärast võib ka poliitiline partei olla vaid üks. Teistel parteidel pole kusagilt võtta raha isegi tagasihoidliku ruumi jaoks parteidokumentide hoidmiseks. Vahendite hankimise moodus võib olla vaid üks: šaakalina varitseda vaenlaste saatkondade juures, mis, olgem nõus, on vastuolus riigi huvidega ja mida riigiorganid tõkestavad.
Igas riigis jätkub lurjuseid ja petiseid. Kuid seetõttu, et omand on detsentraliseeritud, on kõik need lurjused ja petised hajutatud erinevate poliitiliste parteide ja gruppide vahel. Ja nad purelevad omavahel, millest ühiskond võidab ja õitseb.
Aga sotsialistlikus ühiskonnas on üks partei ja see on võimupartei. Kõik lurjused ja petised ihkavad sinna parteisse. Kõik nad on kogunenud ühe lipu alla. Murdnud läbi võimule, ei soovi nad lahkuda, aga ühiskonnal ei ole mingeid mehhanisme, et nendest vabaneda.
Stalin kasutas ainsat selles olukorras võimalikku moodust juhtide kasti tervendamiseks – kaadrite vägivaldset rotatsiooni. Seda protsessi nimetati partei puhastamiseks.
Stalin viis puhastusi läbi regulaarselt. Kommunistlikust parteist – järelikult, võimult – kihutas ta minema kõik, kes läksid liiga ülbeks, õgisid end täis, jäid vargustega vahele, ei saanud neile usaldatud tööga hakkama.
Võtmepostidelt minema kihutatuid tekkis üha rohkem. Nende rahulolematus kogunes aastate ja aastakümnetega. Igal hetkel võis sadade tuhandete endiste sekretäride ja ülemuste, esimeeste ja direktorite, volinike ja juhatajate rahulolematus üle keeda ja paisuda mässuks. Seepärast pidi Stalin mitte üksnes minema kihutama, vaid mingist etapist alates ka minemakihutatud hävitama.
Teise maailmasõja eel tegi Stalin kommunistliku partei puhastuse ära. Ent sõja käigus tõusid, kogusid jõudu, said piiramatu võimu maiku tunda uued tuhanded petiseid ja nadikaelu. Nad varastasid ja marodeerisid. Neil, üleüldist võrdsust ja sotsiaalset võrdsust kummardavatel, kõlises käes varastatud kuld, oma majad, korterid ja suvilad kaunistasid nad antiikmööbliga vanadest Euroopa lossidest ja maalidega Euroopa muuseumitest. Uus ülemkiht nuumas end.
Vaat miks pärast sõda Stalin kihutas tipust minema varastamisega vahele jäänud Žukovi, Telegini, Krjukovi ja nendesarnased.
Vaat miks Stalin pärast sõda valmistas ette uut Suurt Puhastust.
Vaat miks tapeti ta oma ustavate kaasvõitlejate ja õpilaste käega.
Hruštšov ja Žukov organiseerisid NLKP XX kongressi selle nimel, et Stalin paljastada. Ainult pole vaja arvata, et nad oma musti plaane viisid ellu hingeheadusest, õilsust pole neile vaja omistada.
Nii Hruštšov kui ka Žukov juhindus hoopis muudest motiividest. Nad püüdsid säilitada kommunistliku partei võimu riigi üle ja oma isiklikku võimu kommunistliku partei üle.
Massiliste puhastuste lõpetamine meeldis kohutavalt igat masti sekretäridele ning seetõttu toetasid nad kõik ühtselt XX kongressi liini. Ent Hruštšov ja Žukov jõudsid vaevalt juhtkonna massilised puhastused lõpetada, kui riigis algas seisak.
Siin on näited.
NSV Liidu välisminister seltsimees Gromõko jäi oma kohale 28 aastaks, mille järel sai ametikõrgendust.
Rahandusminister Zverev töötas 22 aastat ühel ametikohal.
NLKP KK sekretär Suslov – 35 aastat.
Välisministri asetäitja Firjubin – 26 aastat.
NLKP KK peasekretär Brežnev – 18 aastat. Kui ta poleks surnud, oleks ta jäänud Kremlisse igaveseks.
Nõukogude Armee topograafiateenistuse ülem kindralleitnant Kudrjavtsev – 30 aastat.
Usbekistani peremees Rašidov – 24 aastat.
NSV Liidu peaprokurör Rudenko – 28 aastat.
Väliskaubandusminister Patolitšev – 27 aastat.
Raudteeminister Beštšev – 29 aastat.
NSV Liidu Riikliku Plaanikomitee esimees Baibakov – üldkokkuvõttes 22 aastat, täites 20 aasta jooksul üheaegselt ka NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja kohta.
Sõja-merelaevastiku ülemjuhataja admiral Gorškov – kolm nädalat vähem kui 30 aastat.
See nimekiri on hiiglapikk. Igaüks võib seda ise jätkata. Rahva teenrid istusid oma ametikohtadel kuni täieliku raugastumiseni, sügavaima dementsuseni ja üksnes surm rebis nad inimkonna helge tuleviku eest võitlejate ridadest välja.
Need, kes trügisid end võimule, tirisid kaasa oma sugulasi ja tuttavaid. Esmajärjekorras – poegi ja väimehi.
Brežnevi poeg Juri Leonidovitš