Miks jalgpall on oluline. Pelé

nii, poja, sa saad siit välja ning sinust saab suurepärane jalgpallur, täpselt nagu mina.”

      Olla selles osaline oli tohutu privileeg, üks rikkalikumaid ja rahuldustpakkuvamaid kogemusi, mis mul eales on olnud. Jumal küll, ainuüksi sellest mõeldes hakkan praegu nutma. Neid lapsi ei erutanud aga kohtumine Brasiilia poisi Edsoniga. Nad võtsid kokku oma vähese allesjäänud jõu, et näha Pelét, jalgpallilegendi, ikooni. Ühe inimese jaoks oli seda toimetulemiseks peaaegu liigagi palju. Nende määratute ootuste järgi elamine – Peléks olemine – muutus aastatega täpselt sama keeruliseks kui ükskõik mis, mida ma jalgpalliväljakul korda suutsin saata.

      6

      Ühel õhtupoolikul läksin Santose staadioni allkorrusel asuvasse peatreeneri ruumi, et teha iganädalane telefonikõne koju Baurússe.

      Kui Dondinho telefonitoru võttis, tundus, et ta hingeldab.

      „Dico,” ütles ta, „ma arvan, et sind kutsuti rahvuskoondisse!”

      Hakkasin elevusest hõiskama ning tegin sealsamas kabinetis isegi väikese rõõmutantsu. See tähendas, et saan koondisse õigel ajal, et mängida 1958. aasta MMil − kõigest seitsmeteistkümneaastasena!

      „Oota – oota üks hetk, poja. Võta rahulikult,” lausus Dondinho. „Ütlesin, et ma arvan, et sind kutsuti koondisse.”

      „Sa… ma… Mida?”

      Tundsin, et mu süda on lõhkemas, kui Dondinho seletas mulle, mis oli juhtunud. Ta istus kodus ja kuulas raadiot, kui diktor hakkas ette lugema koondisse kutsutud mängijate nimesid. Dondinho ütles aga, et ta ei saanud aru, kas diktor oli öelnud Pelé või Telé – kes oli mängija Fluminensest, ühest Rio klubist.

      „Võib-olla peaksid minema ja treeneritelt küsima,” pani Dondinho ette. „Siis saad mulle tagasi helistada.”

      Virutasin toru hargile ning jooksin mööda staadioni all olevaid klubi ruume, üritades leida kedagi – ükskõik keda –, kes mulle asjad selgeks teeks. Esimesed paar inimest, keda kohtasin, kehitasid vaid õlgu ja ütlesid, et nemad pole midagi kuulnud. Lõpuks tabasin Modesto Roma, kes oli sel ajal Santose klubi juhatuse esimees.

      Kui rääkisin talle oma segadusest, naeris ta tükk aega.

      „Oh, diktor ütles päris kindlasti Pelé,” ütles Roma. „Mulle helistati mõne tunni eest. Õnnitlen sind, poiss, sa oled pääsenud rahvuskoondisse.”

      Nagu ma ütlesin: see neetud hüüdnimi!

      7

      Koondise kutse saamine tegi mulle au ning olin selle tõttu elevil, kuid teadsin samas täpselt, mis meid ees ootab – suur segadus.

      Katastroofist Maracanãl oli möödunud kaheksa aastat, kuid Brasiilia polnud ikka veel suutnud vähimaidki edusamme teha. Meie meeskond oli pääsenud 1954. aasta MMile, mis peeti Šveitsis – jällegi riigis, mis oli Teisest maailmasõjast eemale jäänud ning seetõttu valmis üritust korraldama. 1954. aasta MM oli mitmes mõttes märkimisväärne – esimest korda kanti turniiri üle televisioonis ning taas lubati osaleda Saksamaal. Brasiilia pidi aga koju sõitma juba pärast veerandfinaalmängu, kus meie meeskonna purustas tulemusega 4:2 väga kõrgeklassiline Ungari koondis – maagilised madjarid, nagu neid kutsuti. Ungari kaotas omakorda finaalmängus Saksamaale.

      Seekord üleüldist hullustust polnud – tegelikult jäi reaktsioon üldse tagasihoidlikuks, terve rahvus oleks vaid nagu õlgu kehitanud. Ajavahe Euroopaga tähendas, et paljud mängud peeti Brasiilia aja järgi väga hilistel öötundidel. Vaid vähestel jõukatel brasiillastel olid televiisorid, ning nagu kurdeti, oli Šveitsist tehtavate raadioülekannete kvaliteet samuti kehvapoolne. Kuid ükskõiksuse peapõhjuseks oli selgelt asjaolu, et brasiillaste hinges olid 1950. aastast ikka veel sügavad haavad. See trauma oli nii värske, et inimestel oli raske end 1954. aasta MM-koondisega emotsionaalselt siduda. Ning võib-olla oligi nii parem.

      Pärast 1954. aasta turniiri teiste Lõuna-Ameerika koondiste vastu MM-valikmänge pidades süvenes Brasiilia maine meeskonnana, kes näitab nõrgemate vastaste vastu säravat ja pingevaba mängu, kuid lämbub endast tugevamate haardes. 1957. aastal nüpeldas Brasiilia koondis Ecuadori 7:1 ja Colombiat 9:0, ent sai kolki Argentinalt 0:3 ning – see tegi kõige rohkem haiget – jäi 2:3 alla meie vanale kirstunaelale Uruguayle. 1958. aasta MMile pääsemiseks oli vaja nüüd võitu Peruu üle, ning see tuli kõige napimalt – kahe mängu kokkuvõttes 2:1. Meeskonnas valitses samal ajal organisatsiooniline kaos, koondise koosseis oli sageli üllatav ja sealjuures muutus kogu aeg, ning meeskonna juhtimine käis pidevalt käest kätte, viimase kolme aasta jooksul oli olnud seitse peatreenerit. Neli kuud enne MM-finaalturniiri algust Rootsis oli peatreeneri koht veel vaba.

      Koondise juhtkond käskis meil koguneda 7. aprillil Riosse. Peale selle polnud meil aimugi, mida oodata võime – ning, pagana pihta, oli see vast üllatus! Saabumisel ei saadetud meid treeningväljakule palli lööma, vaid otse kohalikku haiglasse, Santa Casa de Misericordiasse.