paari päeva pärast rääkima, aga ilma tematagi taipame üsna peatselt kõik, et variante on siin maailmas ainult kaks. Kas mina või lastekodu. Mõlemad tunduvad absoluutselt mõeldamatud.
Lisandra pakub, et otsib omale mingisuguse töökoha ja hakkab ise peret ülal pidama. Selle jutu peale naeran ma ta välja. Missuguse töökoha?! Inimene mingu kooli tagasi ja lõpetagu oma üheksas klass ära, mitte ärgu rääkigu säherdust lollust. Lisandra on kohati nagu väike laps, ta ei saa iseendagagi hakkama, mis seal siis rääkida veel kogu kamba ülalpidamisest. Ainus, millest ta suudab mõelda, on poisid ja sõbrannad. Kui Lisandra saab kusagilt raha, ostab ta selle eest otsekohe hunniku maiustusi, krõpse, paraku ka suitsu ja alkoholi. Tema pereemana? Ärgu tehku nalja.
Iga päevaga võtab segadus ja hirm minus üha enam tuure üles. Esimest korda raseduse jooksul tunnen kohutavat iiveldust ja see pole üksnes hommikuti, vaid päevad läbi. Öögin ja oksendan ja paanitsen, üritades seda kõike samal ajal teiste eest varjata. Erikust ei ole abi, ta käib ringi otsekui iseenda vaim. Tean, et ega ta ju saakski midagi teha ega kuidagi lohutada. Faktid jäävad faktideks ja olukorda ei muudaks paremaks mingid sõnad, olgu need nii suurejoonelised kui tahes.
Tean, et lõpuks tuleb võtta vastu mingisugune otsus, kuid püüan seda aega võimalikult kaua edasi lükata. Nii me vegeteerimegi kõik kuuekesi selles vanas, igast otsast lagunevas majas päev päeva järel, ilma et suudaksime milleski selgusele jõuda.
Sotsiaaltöötaja Ilme Kallaste on vanem naine, ilmselt üsna uus, sest mina isiklikult pole teda varem näinud, ehkki meie pere on juba aastaid olnud hoolekande kõrgendatud tähelepanu all. Ta on ennast püüdlikult rangelt riidesse pannud ja kannab oma halle juukseid krunnis, mõjudes klišeelikult peene vanadaamina. Ometi on ta mõistlikum ja koguni mingil moel emalikum, kui oleksin arvanud. Ta üritab mulle seletada, et me Erikuga peame selle otsuse ise langetama ja keegi ei saa meid sundida kogu koormat enda kanda võtta. Ma ei räägi talle oma rasedusest, isegi mu oma õed-vennad ei tea ju veel, kuid ta saab mingil imekombel ise aru ja mainib delikaatselt, kui teised ei kuule. „Teie oma pere on peatselt suurenemas, olete abikaasaga mõlemad veel nii noored ja teil on elu ees – peate väga tõsiselt järele mõtlema, enne kui midagi otsustate. See otsus muudab teie elu igaveseks.”
Nagu saaks selline asi mulle veel arusaamatuks jääda! „Siin ei ole ju midagi mõelda,” ütlen talle vaikselt. „Meil pole mingeid variante. Neil lastel pole kusagile minna, pole ühtegi sugulast, kes saaks nad enda juurde võtta. Isad kas surnud või teadmata … On ainult vanaisa, aga tema on pensionär ja vajab ise abi, tervis tal juba ammu üles ütlemas … Otsustada saan ainult seda, kas saadame nad kõik lastekodusse, või … Või saame kuidagi muudmoodi hakkama, ühiselt.” Ma neelatan ja lisan peaaegu sosinal: „Ainult et ka seda ei kujuta ma tõesti ette. Neli last? Mismoodi? Kus kohas? Kuidas?”
Proua Kallaste noogutab mõtlikult ja ma näen tema väikestest helepruunidest silmadest, et ta tõepoolest mõistab mu totaalset paanikat ja segadust või vähemalt üritab mõista. „Mida teie minu olukorras teeksite?” haaran otsekui viimasest õlekõrrest. „Mida te otsustaksite?”
Sotsiaaltöötaja lööb pilgu maha ega vasta tükk aega sõnakestki. Arvan juba, et tema ametieetika ei luba nii isiklikul tasandil nõu anda, kuid lõpuks kostab ta siiski: „Teie, Mirjam, peate seda täielikult ise otsustama, aga kui te konkreetselt niimoodi küsite … Mina püüaksin ilmselt siiski hakkama saada. Süda ei lubaks neid lastekodusse anda, vähemalt mitte kahte kõige väiksemat … Tänapäeva lastekodud on küll kenad ja hubased, kuid oma lähedasi ei asenda ju miski, seal oleksid nad võõraste keskel.”
Ma noogutan tummalt: jah, loomulikult. Mille peale ma siis kõik need viimased päevad olen mõelnud? Küllap oli mul lihtsalt tarvis, et keegi minust vanem ja targem selle välja ütleks. Muidugi on tal õigus. Mul ei ole kahte varianti. On ainult üks.
Proua Kallaste räägib mulle toetustest, mida peaksin taotlema ja millest võiks meile kindlasti abi olla, ja ma kuulan teda ikka veel mingi kummalise tuima tardumusega. See meenutab mulle tunnet, mis mind valdas mõne päeva eest, kui kuulsin ema surmast. Kõik on nii tühi ja kõle ja lõpmatult lootusetu.
Erik ei viibi selle vestluse juures, ehkki sotsiaaltöötaja soovinuks seda. Ei, ta hoiab eemale nagu viimastel päevadel ikka ja on selleks ajaks hoopiski linna sõitnud, et kodust mõningaid meie asju ära tuua. Seepärast pean talle hiljem kõigest teada andma ja rääkima oma otsusest. Jah, see ei saa olla ainuüksi minu otsus. Me oleme abielus, me elame ja tegutseme ühiselt. Kuid praegu peab suurem sõnaõigus paratamatult jääma minule. Need on ikkagi minu õed ja vend ning kaalul on nende elu. Isegi kui ainuüksi mõte sellest kõigest ajab mind hulluks, isegi kui mu enda elule on ema järjekordselt ja nüüd juba üsna lõplikult kriipsu peale tõmmanud, ei ole mul valikuvõimalust …
Ma ootan hilise õhtutunnini, kui isegi Lisandra on juba voodisse pugenud, ja sätin ennast siis köögilaua taga lehte lugeva Eriku vastu istuma. Olen valmistanud meile mõlemale tassi kanget musta kohvi. Vahet ju pole, vaevalt et kumbki meist on sel öösel võimeline uinuma.
„Ma tean, mida sa tahad rääkida,” ütleb mees äkki, pead ajalehe kohalt tõstmata. „See sotsiaaltöötaja tegi sulle mingit ajuloputust, ma nägin seda su näost kohe, kui tulin. Sa tahad, et nad kõik jääksid meie juurde.”
„Erik … Sa ju tunned mind juba aastaid, ma arvan, et sa kujutad päris hästi ette, kuidas ma sellesse mõttessegi võiksin suhtuda. Ma ei suuda praegugi veel selle peale mõelda, see kõik on nagu üksainus suur, maailma halvim unenägu. Aga nad on ikkagi minu oma väikesed õed ja vend. Ma ei saa ju lasta neid lastekodusse saata! Ma lihtsalt ei saa!”
Eriku pea vajub veelgi sügavamale lehe kohale. Ta vaikib hetke ja lausub siis kummalisel tuhmil häälel: „Täiesti uskumatu. Minuga ei tahtnud sa isegi ühte last saada! Ja nüüd oled valmis neli tükki meie juurde elama võtma.”
„Valmis?!” tõstan häält. „Loll oled või? Sa arvad tõsimeeli, et ma seda tahan? Erik, ma ei oleks arvanud, et sa võid nii rumal olla.”
„Miks sa siis …” alustab Erik, aga ma ei lase tal lõpetada. „Miks? Sest mul pole valikut! Mida ma sinu arust siis peaksin nüüd tegema? Ema ju pole enam, mitte kedagi ei ole!”
„Aga kuidas meie hakkame neid kantseldama?” ei jää mees ikka rahule. Nüüd lõpuks heidab ta ajalehe trotslikult lauale ja vaatab mulle otsa jonnaka lapse pilgul, käed rinnal vaheliti. „Kus kohas, palun? Meie kuuekümneruuduses kolmetoalises korteris? Kuidas sa, Mirjam, seda ette kujutad? Toome lapsed siia ja kolime ise kuuse alla? Või hakkame siin kuuekesi elama, seitsmekesi, kui meie laps ka sünnib?”
„Ma ei tea, Erik! Ma ei tea mitte midagi! Ma ei tahagi teada, ma ei taha mõeldagi … Me peame nagunii selle sotsiaaltöötajaga veel rääkima, ehk annab ta mingisugust nõu.” Mul on nutt kurgus, ma pole võimeline neid asju arutama. Aga peab. Me ei jõua sel õhtul mingile otsusele. Mida siin jõuda ongi? Me mõlemad tunneme ainuüksi selle mõtte ees õõva. Tean suurepäraselt, et Erikul on tegelikult õigus – kuidas me seitsmekesi hakkame meie korteris elama, see on ju enam kui täielik absurd? Just niisama absurdne näib ka mõte siia maale ema majja kolimisest. Elada selles kokkukukkumise äärel hurtsikus, mida juba lapsepõlvest saadik olen jälestanud ja millest esimesel võimalusel, vaevu täisealiseks saanuna jalga lasin? Külmavärinad tulevad peale selle mõtte juures. Ei-ei-ei. Jääb ära. Juba need mõned siinveedetud päevad on mulle kogu mu elu esimese kaheksateistkümne eluaasta saasta niivõrd elavalt silme ette toonud, et olen hullumise ääre peal ja suudan mõelda vaid sellest, millal me ükskord ometi siit koju saame. Olen mõelnud, et mul pole valikut ja pean nad igal juhul meie juurde võtma … aga kas ikka pean? Ehk on siiski isegi selles pealtnäha katastroofilises olukorras veel mingisugune kolmas, natuke leebem võimalus?
Juba tasakesi norskava Eriku kõrvale pugedes ja ennast kergelt kopituse järele lõhnava teki sisse mässides langetan raske südamega otsuse. Ütlen homme proua Kallastele, et me siiski ei saa neid enda juurde võtta, et meil pole võimalik. Ta saab aru, olen selles päris kindel. Ja lapsed … Saaksin ju nendega siiski palju aega koos veeta. Me võiksime näiteks Britt-Marii ja Marissabeli nädalavahetusteks enda juurde võtta, ja vahel suuremad ka, kui nad peaksid