Labürindijooksja 3: Surma ravim. James Dashner

ohkas, kurbus, mida ta varem tundis, taas südamesse siginemas. „Noh, me ei saa enne midagi ette võtta, kui oleme kusagil turvalisemas kohas.”

      „Mille suhtes ette võtta?”

      Thomas pööras ringi ja nägi ukselävel taas Newti, sulges hetkeks silmad ja kogus end. „Ei midagi, ära pane tähele – kus sa käisid?”

      „Ma pean sinuga rääkima, Tommy. Ainult sinuga. See võtab ainult hetke.”

      Mis nüüd?imestas Thomas.

      „Mis jama see on?” küsis Minho.

      „Jätke mind rahule. Tahan Tommyle midagi anda. Ainult Tommyle, mitte kellelegi teisele.”

      „Olgu, ükskõik, lase käia.” Minho sättis üle õla visatud heitjate rihmu. „Aga peame kiirustama.”

      Thomas astus Newtiga koridori, ise surmani hirmul, mida tema sõber võib öelda ja kui pööraselt see arvatavasti kõlab. Sekundid tiksusid.

      Nad kõndisid uksest pisut eemale, enne kui Newt peatus ja vaatas Thomasele otsa ning ulatas talle väikese kinniliimitud ümbriku. „Pista see taskusse.”

      „Mis see on?” Thomas võttis ümbriku kätte ja pööras teisipidi; ka peale polnud midagi kirjutatud.

      „Pista lihtsalt see paganama asjandus endale taskusse.”

      Thomas tegi nagu kästud, ise segaduses, kuid uudishimulik.

      „Nüüd vaata mulle silma.” Newt tegi sõrmedega nipsu.

      Thomas oli kohkunud ängistusest, mida ta poisi näos nägi. „Mis see on?”

      „Sa ei pea kohe teadma. Sa ei tohigi teada. Aga pead mulle lubaduse andma – ja ma ei aja praegu siin mingit jama.”

      „Mis lubaduse?”

      „Lubad, et ei loe seda, mis selles paganama ümbrikus kirjas, enne kui aeg on käes.”

      Thomas ei suutnud ette kujutada, et peaks kirja lugemisega ootama – ta hakkas ümbrikku taskust välja kiskuma, ent Newt haaras tal käest, et poissi peatada.

      „Kui aeg on käes?” küsis Thomas. „Kuidas ma –”

      „Küll sa aru saad, pagan võtku!” vastas Newt veel enne, kui Thomas jõudis küsimuse lõpuni küsida. „Nüüd luba mulle seda. Luba!” Poiss näis iga sõnaga üle kere värisevat.

      „Olgu!” Thomas oli oma sõbra pärast juba murest hullumas. „Luban, et ei loe seda kirja enne, kui aeg on käes. Luban. Aga miks –”

      „Olgu siis,” sekkus Newt. „Kui murrad oma lubadust, ei andesta ma sulle kunagi.”

      Thomas tahtis käe välja sirutada ja oma sõpra raputada või ärritusest seina taguda. Aga ta ei teinud seda. Ta seisis liikumatult, kui Newt temast eemale pööras ja tagasi relvaruumi kõndis.

      16. PEATÜKK

      Thomasel jäi üle vaid Newti usaldada. Ta pidi seda oma sõbra heaks tegema, kuigi uudishimu põletas teda sisimas nagu tulekahju. Aga Thomas teadis, et tal polnud aega raisata. Nad pidid kõik MOOLOKi hoonest välja päästma. Ta saab Newtiga mäes edasi rääkida – kui neil õnnestub angaari jõuda ja Jorget endale appi veenda.

      Newt astus relvaruumist välja, tassides ise laskemoonakasti, tema järel tulid Minho ja siis Brenda, kes kandis veel paari heitjat, püstolid taskutesse topitud.

      „Lähme otsime sõbrad üles,” ütles Thomas. Seejärel pööras ta tuldud teed tagasi ja teised järgnesid talle riburada.

      Nad otsisid tund aega, kuid sõbrad näisid olevat kui õhku haihtunud. Rottmees ja valvurid olid kadunud ning söökla, magamisruumid, vannitoad ja kohtumisalad inimtühjad. Vaateulatuses polnud ühtki inimest või tölpi. Thomas tundis õudust mõttest, et midagi hirmsat oli juhtunud ja nad polnud lihtsalt tagajärgi veel avastanud.

      Lõpuks, olles otsinud hoone pealtnäha igast õnarusest ja nurgatagusest, turgatas talle midagi pähe. „Kas teil lubati liikuda, kui mind valges ruumis kinni hoiti?” küsis ta. „Kas olete kindlad, et me oleme kõikjalt otsinud?”

      „Minu teada küll,” vastas Minho. „Aga mind šokeeriks, kui siin poleks salaruume.”

      Thomas nõustus, kuid ei teadnud, kas neil tasuks otsimisele veel aega kulutada. Ainus valik oli edasi liikuda.

      Thomas noogutas. „Olgu. Lähme siksakitades angaari poole, otsides neid teel.”

      Nad olid juba mõnda aega kõndinud, kui Minho ootamatult tardus. Ta viipas enda kõrvale. Seda polnud hästi näha, sest koridori valgustasid hämaralt vaid punased häiretuled.

      Thomas jäi koos teistega seisma, üritas aeglasemalt hingata ja kuulatas. Ta kuulis seda kohe. Madalat oiet, mis tõi Thomasele värinad ihule. See kostis mõne meetri jagu eestpoolt, ühest vähestest akendest koridoris, mis nägi välja nagu suur ruum. Thomase kohalt vaadates tundus ruum täiesti pime. Aknaklaas oli seest purustatud – põrand selle ees oli kilde täis.