Kuningapoeg ja kuningatütar. Matthias Johann Eisen

apoeg ja kuningatütar

      Kord olnud kuningas. See elanud oma emandaga väga õnnelikku elu, aga üks asi teinud neile ometigi muret: ei olnud last.

      Kord tulnud kuningalinna suur tark. Kuningas kohe targalt nõu küsima. Tark kuulutanud: „Ära karda, saad poja! Aga selle poja pärast pead sa palju kurvastust kannatama!”

      Kuningas vastu: „Tulgu minugi pärast kurvastust ja südamevalu. Peaasi, et poja saan!”

      No eks aasta pärast sündinudki kuningaemandale poeg. Vanemad saanud ütlemata rõõmsaks poja sündimise pärast. Poiss olnud tugev nagu karupoeg. Kahe kuu vanuselt jaksanud kuningapoeg juba üksi istuda. Teinud keegi poisi tahtmise vastu, andnud poiss kohe näppude pihta. Vanematel tulnud juba hirm peale, arvates, et mis sest poisist viimaks saab. Aastavanuselt jooksnud poiss juba ühest toast teise ja purustanud majas asju. Mis iganes poisi kätte juhtunud, ikka puru taga. Aga mis kuningas sellest hoolib: varandust küllalt poja purustatud asjade asemele uusi muretseda.

      Viieteistkümne aasta vanuselt poiss juba süllapikkune1 ja nii kõva jõuga, et maadeldes kuninga iga vägimehe kohe maha pannud.

      Jõu poolest kõikidest üle. Kiskunud suuri kuuski ja mände kõige juurtega maast üles just nagu sõnajalgu. Visanud kive, mis mehele tõsta andnud, nagu mängukanne eemale kaugele. Viimaks ei julgenud keegi enam kuningapojaga jõudu katsuda. Korra saanud poiss metsas karuga kokku. Sasinud jalust kinni, tõmmanud lõhki nagu rätsep riide. Ei kartnud ühtki vastast. Hirm kuningapojale hoopis tundmatu asi. Naernud kõiki, kes midagi kartnud.

      Mitu korda palunud tugev kuningapoeg vanematelt luba maailma vaatama minna ja enesele vastast otsida, aga vanemad ei tahtnud sest midagi teada. Poiss pidanud kuningalossi jääma edasi elama.

      Viimaks ei jõudnud tugev poiss elu kuningalossis enam välja kannatada. Läinud ühel päeval metsa, kiskunud tugeva tamme maast üles, teinud enesele kepiks. Kepp kätte, paun selga, vanemate juurde.

      „Jumalaga, vanemad! Lähen maailma vaatama! Siin lossis pole kedagi, kellega võiksin jõudu katsuda. Ehk leian kauges maailmas midagi, kus jõudu võin näidata!”

      Kuningaemand paluma: „Ära mine, pojuke! Mis sul viga siin olla! Söö, joo, ole rõõmus!”

      Poiss vastu: „Ei või, ei või, emake! Jõud kiheleb kätes, tahab suuri töid korda saata! Siin närtsib noor jõud, siin kolletan ise koguni ära!”

      Kuningaemand uuesti paluma: „Ära mine, pojuke! Maailmas hädad, õnnetused ees! Riisuvad su noore jõu, kustutavad su eluküünla!”

      Poiss julgelt emale: „Ei karda, emake! Jõudu küllalt vastaseid võita!”

      Kuningaemand targa käest nõu ja abi paluma. Tark vastu: „Tahab poeg minna, ei või teda kinni pidada! Mingu peale, näeb maailma, saab targemaks!”

      Kuningaemand targalt küsima: „Kuuluta, tark, kas poeg aga pikalt teekonnalt õnnelikult tagasi tuleb?”

      Tark mõtlema, ütlema: „Teel küll kümme kiusatust ja sada häda ees, aga pole viga, võidab vastased ära, jõuab kolme aasta pärast õnnelikult koju tagasi!”

      Selle targa kuulutuse peale ei keelanud kuningaemand poega enam teele minemast. Poeg jätab vanemad jumalaga, sammub edasi, rändab mööda maid ja metsi.

      Viimaks näeb: ütlemata tore loss ees, särab päikesepaistel nagu kuldmeri. Kuningapoeg kohe seda kuldlossi vaatama.

      See kuldloss olnud ühe nõia loss. Seda lossi polnud veel keegi seestpoolt näinud. Mitmed tahtnud lossi küll seestpoolt näha, aga ligi ei pääsnud keegi. Niipea kui keegi lossile ligemale jõudnud, ilmunud kohe kari musti koeri vihaselt haukudes ja hambaid näidates, valmis igaüht lõhki kiskuma. Kui keegi kurjadest koertest veel ehk mööda pääsenud, tulnud parv usse vastu, ratta moodi rõngas, sabad suus. Kes neid koledaid usse näinud, pidanud lossist tingimata põgenema.