Merejutud. Lembit Uustulnd

seda valusamalt, et ta oli ka ennast tabanud samalt mõttelt, kuid teadis vana meremehena, et sellistele meeleoludele ei tohtinud praegu küll voli anda.

      „On ikka nõrk see noorte meremeeste sugu,” röögatas ta üle tormi. „Romantika, romantika – huvitavad seiklused, palmipuud, mustad naised ja pikk kroon, kui aga esimene väike probleem majas, on kohe jupid püksis.”

      Ta kohendas süüdvestri paremini silmadele ja põrutas uue hooga: „Arvad sa, jospel, ennast kaldal mõnes litsimajas olevat? Kui tahan, teen, kui ei taha, ei tee,” osatas Chief madrust. „Pea meeles, mees, laevas ei ole ega saa iialgi olema mingit demokraatiat. On käsk, tuleb minna, on öeldud, tuleb teha.” Rocca al Mare raputas õlast madrust, kes parda taga kükitades halises: „Anne ütles ka… Anne ütles ka… sa lähed…”

      Siis tõmbas noormees end järsu rapsakuga Chiefi haardest. Ta silmades valitses õud ja hüsteeria.

      „Ei… ei… mina seda ei tee,”röögatas ta püsti karates. „See… see on hullumaja, surmakomando, mingite kamikazede punt!” Ning Fredi tormas läbi tekile pahiseva vee minema, hõlmad tuules laperdamas.

      „Fredi, tagasi, tule tagasi,” karjus vanemtüürimees end püsti ajades tuulemühinasse, „ma ütlen, sulle, tule tagasi!” Kuid järjekordne veemägi, mis oma sisu pakile puistas, sundis teda poordi tagant varju otsima. Meri oli veelgi rammu lisanud. Suured lainemürakad, ookeani jõud taga, ründasid üksteist üle trumbates laeva, andmata hingetõmbepausi ei alusele ega meestele. Jäi üle ainult imestada, kui tarmukalt suutis „Maria” vastu seista sadu tonne kaaluvatele veemägedele, mis halastamatult püüdsid teda uputada.

      Pootsmani tulek pakile aitas pisutki vanemtüürimehe tuska leevendada:

      „Chief, kuule, Chief,” karjus too lõbusalt tuule undamisse, „kuhu sa selle noorsandi siit kupatasid? Tuli moole tekkis söukse vaardiga vastu, et viib kas pitka maha.” Kavalad silmad piilusid vanemtüürimeest süüdvestri ääre alt. Mees oli tugeva tuulega võideldes ettepoole kookus ja hoidis reelingust kõvasti kinni. Sellised nõrganärvilised nagu Fredi kõigutasid endagi usku, ja mis siin salata, olukord oli karm, kuid pootsmani nägemine oli palsamiks Chiefi hingele. Ta kergitas end poordi tagant, kui järjekordne laine üle paki tuhises ja karjus, viibates käega suure laeva tuledele, mis läbi vihma tundusid üsna kõrval olevat: „Hunnik rauda ähvardab kaela tulla.” Käega vihma eest silmi varjates osatas ta jooksupannud madrust: „Mi… mi… mina küll seda ketihalssi ei puutu!” Pahaselt rehmas Chief käega.

      „Noored mehed, aga kergelt võtab lekiks.” Pootsman, kes oli üle poordi lahvatava vee eest osavalt varjunud, ajas end püstakile: „Ah et siis deserteerumine! Aga äkist noorsand läks hoopis lappisid vahetama, ma läe vaada.” Draakoni turd kuju kadus korraks üle paki tuiskavasse veevalli ning läbi raju ulatus vanemtüürimehe kõrvu: „Ma saada soole seniks kedagist teist.”

      Hingesopis pidi Kalju tunnistama, et temagi ei olnud kartusest prii. Iirlase tuled, mis algul vaevu-vaevu vihmast kumasid, sirasid nüüd üsna lähedal ning sajust kerkiv tume müür hakkas ilmet võtma. Veel üks lainehari murdus kobrutades ja pahinal pakile, mattes vanemtüürimehe hetkeks enda alla.

      Ehkki sügav lainetus laeva endiselt vintsutas ja rapeldas, oli ahtriteki tuulealuses poordis suhteliselt rahulik. Vihmapiisad, mis undava tuule toel avatud tekil vihaste herilastena nõelasid, pealisehituse ja roolimaja varju ei ulatunud. Kogu see laev on üks lollakate punt ja turakate kari, mõtles Fredi lõdisedes. Vaatamata õliriietele oskas meri leida tee alumiste hilpudeni. Siin, roolimaja nurga varjus, kaitstuna tuule ja laine eest andis hirm pisut järele ja temas tõstis pead trots.

      „Las olla… las olla pealegi, kui nad nii lollid on ja seda ise tahavad,” mõtles ta endamisi, otsides midagi pilguga pimedusest. „Mina igastahes seda enesetappu kaasa ei tee. Las lähevad, kui tahavad, koos oma „Maria” ja kotermanniga.” Järsu kreeni ajal klammerdus noor madrus reelingusse ning tal hakkas endast nii kahju, et vägisi tikkus nutt kallale: