Minu esimene business. Eduard Vilde

on>

      Minu esimene business

      Istusin New Yorgi Central Pargis ja kirusin iseennast ja jänkisid. Ma olen elus juba palju lollusi teinud – Ameerikaga panin kõigele krooni pähe. Mis ma sõge siit õieti tulin otsima? Kus oli mu aru, kui viskasin Viinis raudtee- ja laevapileti eest terve varanduse välja? Nüüd istun viimase viie dollariga siin ja tasuks pean sisse hingama seda südant närtsitavat, meeli nürivat, aju kuivatavat brutaalsuseõhku, mida levitab selle hiigellinna ja tema taga oleva maa määratu sisikond!

      Saadana jänkid! Oma lipule on nad pannud tüki sinist taevast siretavate tähtedega. Nagu oleks neil midagi, mis viib hinge ülespoole, tõstab tundeid tähtede poole, kannab mõtteid mudapinnalt kõrgustele! Rusikas, suur rusikas pihku pigistatud dollarilipakatega – see sümbol peaks nende standardil seisma, ja kui jääb veel ruumi, siis lisatagu juurde mõned mäletsevad pühvlipead, muidu jääksid lähemalt ära tähendamata selle kauboirahvuse intellektiline seisukord, tema vaimne võimine, tema nõuded aatelise vara kohta.

      Kuhu sa silma iganes lööd, sealt vahib sulle laia hoolimatusega vastu jäme matsakus, mage snobism, haigutav luulelagedus, igasugune katmatu korruptsioon. Isegi nende loodus põeb neid vääromadusi. Vägivaldse survega lasub tinane õhukoorem mu õlgadel; mu kops ahnitseb asjata kosutust ja karastust. Minu ees õitsevad puud, aga nende õied ei lõhna. Minu ümber lendavad linnud, aga nende nokad ei laula. Ja need hallid elukad muruvaibal, need jämedad, rasvaläinud mõisarotid – need on jänkide oravad! Ei midagi sellest eeterlikust sulgkergusest, sellest sihvakast linnugraatsiast, mis on lahutamatud orava mõistest. Snoobideks nuumatud oravad! Vilistlasteks korrumpeerunud ja degenereerunud loomad! Et susi teid söögu!

      Sülitasin paar korda ja võtsin siis hoogu kaasatoodud õpiraamatust hakata jänkide riigikeelt õppima. Kuid mine õpi keelt, milles «rebane» kirjutatakse, aga «hunt» loetakse! Mis sa õpid keelest, mida sa kunagi ei hakka kõnelema! Mu suu tõusis uuesti sappi täis, kui korraga väike automobiiliäpardus mu tähelepanu endale juhtis. Üsna minu lähedal läks ühel haisutõllal toss välja. Must juht ruttas viga parandama, ka peremees hüppas maha, aga kui töö kujunes kestvamaks, jalutas viimane paar korda edasi-tagasi ja võttis siis istet minu pingil.

      Ma riivasin teda poole pilguga: habemetu vananaisenägu nagu kunagi. Mis annab füsiognoomiale iseloomu, mis teeb näo ja näo vahel, tihti soo ja soo vahel, huvitavalt vahet, seda jänki ei salli, selle kasib ta hoolega ära. Karakterita sarnasus, šablooniühtlus – see on tema ideaal. Pidin seda võõrale vanahärrale peaaegu suhu salvama, nii täis oli mu süda, kui juhtus midagi, mis hoidis mind kahju eest …

      Minu naaber tõmbas püksitaskust natuke räpakalt välja briljantidega ehitud kuldse ninatubakatoosi, ühes sellega aga ka suurema kägara paberrahasid, mis lendasid osalt minu lahtisele õpiraamatule, osalt tema jalgade ette maha. Esimesed ulatasin talle jaheda käeviskega tagasi, viimased jätsin ta enda korjata. Ta kummardus aga viitsimata hooletusega ainult paari ligema lehekese järele, teised jättis tuulepuhangu kätte, mis pühkis nad üle muru põõsastesse.

      Võõras härra tänas mind. Ma ei vastanud. Ta küsis minult midagi. Ma kehitasin õlgu. Nüüd puutus ta vilu pilk minu õpiraamatut.