on minu luuletatud,” tähendas noormees tasa, aga tungivalt. „Kui sa oleksid haritum, ema, küll sa mu tundeist ja mõtteist siis aru saaksid, küll sa siis imestaksid! Ja minutaolist sunnib isa tööle, poiste ja tüdrukute sekka loogu võtma! Oh, et te aru saaksite, kes ma olen ja mida ma pean taga nõudma! Ma ei ole pärit külapoiste ilmast, vaid mujalt, kaugemalt ja kõrgemalt. Peksuga ähvardab mind isa – mind, mind! Kõigi ees teotab mind see lihtne külamees!..”
Ja Johannes hakkas härdalt nuuksuma.
Ta nuttis terve õhtu, nii et va käredale Toomalegi hale meel peale tuli.
„Jää nüüd rahule, Juku,” ütles ta vaigistades, „pole sul häda midagi – ma su tuti kallale ju veel ei tulnud. Aga ma ei salli tühja jonni lapse poolt, siis mu süda kargab alati täis. Aja tühine uhkus peast, ole tubli tööline, kui asi nõuab, – küll siis oled igaühe silmis mees, kellest lugu peetakse… Või kas ehk koolmeister saab ilma põllutööta läbi? Eks sa vaata meie koolmeistrit – künnabki teine, kui abi ei ole. Kes tohib ta peale näpuga näidata! Ole vait ja kinnita oma arukest, küll siis mõistad elu!”
Oli siis jälle mõni aeg rahu. Johannes tegi, mida kästi, ehk küll mõrudal meelel. Kui aga vähegi mahti sai, kössitas juba oma laua taga, haududes, unistades, kriipseldades. Hakati teist majas juba aiva „sikedari-isandaks” kutsuma ja ema päris ühtepuhku, mis tal siis õieti nii palju on kirjutada. Johannes naeratas ainult pool-kurvameelselt ega võtnud enam vaevaks vaimselt valgustainata vanematele oma luulesaladusi hakata seletamagi.
Seal sündis viimaks jälle midagi, mis teda sundis isa käsu vastu põrkama. Ühel päeval oli taas abi vaja, aga Johannes törkus seekord suisa ja suure julgusega. Ta ütles lihtsalt, et ei lähe. Tõnujüri Toomas oli sellest avalikust mässust otse kohmetu.
„Isa,” ütles Johannes, enne kui vanamees sai hakata tuld purskama, „armas isa, loe seda tükki siin ajalehes, siis räägime edasi.”
Noormees hoidis ajalehte lahtiselt käes, laotas ta lauale ja rõhus isa toolile istuma. Ise hakkas, käed vaheliti rinnal, pea püsti, üle toa edasi ja tagasi kõndima. Ema vahtis kambri lävelt suuril silmil pealt.
Toomas uuris lehte, hakates kirjutist, mida poeg talle. oli näpuga näidanud, sosinal veerima. See oli üks kiri siinsest kihelkonnast, milles räägiti kontserdist, mis hiljuti kirikus oli olnud, siis ühest tulekahjust naaberkülas, hulludest koertest, ööhulkumisest ja kohaliku rahva madalast hariduslikust tasapinnast, mis ilmnevat kasinas kirjanduse lugemises, loius ajalehtede tellimises ning suures tuimuses näitemängu vastu. Et Toomas säherdusi, sisult ja vormilt alati ühesuguseid kirju lehtedest juba küllalt oli lugenud, siis ei teadnud ta sellegi kirja kohta muud öelda, kui pomises:
„Noh – mis siis on? Mis ma sellest siis loen? Või tahad aga mu aega viita, et unustaksin, mis meil oli õiendada? Mis?”
„See tükk on minu kirjutatud!” hüüdis Johannes imelikul lainetaval häälel, kuna ta silmad kirgasid. „See on minu töö ja ta on – trükitud! Kas saad aru, isa, mida see tähendab, kui inimene näeb oma tööd trükituna? See on suur, suur asi, isa! Oh, et sa seda taipaksid! Kui sa seal lehes minu suletöö näed tuhandete inimeste lugemiseks olevat trükitud, siis siis, – vaat siis tähendab see, et mul on midagi peas ja hinges, mis mu harilikust inimesest kõrgemaks tõstab, midagi, mis mu kirjanikuks, luuletajaks teeb! Vaata, tunnistus sellest on su käes! Seal seisab trükimustaga trükipaberi peal trükitud ajalehe sees, et saatus on mulle mu elutee ette rajanud. Seda teed tahan käia, tahan võidelda ja kannatada, kuni jõuan kuulsuse kuldrannale, sellele hiilgavale mäetipule, kuhu minu õnnelikumad eelkäijad juba on jõudnud. Mitte vikat ega reha ega ader ei ole mulle tööriistaks loodud, vaid sulg – sulg! Ja nüüd, isa, ei sunni sa mind enam tegema, mis ei ole minu ülesanne.”
Johannes lõpetas. Ta punetas näost .ja kõik ta liikmed värisesid. Ema oli tasakesi ja ikka laiematel silmadel ligemale astunud; ta hoidis käsi ristis. Toomas näitas olevat kahevahel, kas täie suuga kurja öelda või parem üsna vait jääda. Viimaks hakkas suure häälega naerma ja lõi enesele laksatades paar korda vastu otsaesist.
„Tohoo hobune, kes ma olin, et hakkasin seda totrakest koolitama!”
Siis pöördus ema poole, hakkas selle käest kinni ja tiris teda ukse poole.
„Tule ära, ma ei jäta sind sellega seal üksinda tuppa. Viimaks hakkab teine mässama ja lööb su maha Eks sa’s näe, et hakkab nõdraks minema! Kas oled sihukest juttu enne kuulnud, nagu tema ajab? Ema, ema, kas ma alati ei öelnud, et poisil täit aru mitte ei ole. Säh, seal ta nüüd on! No ütle, mis koolmeister niisugusest saab!”
„Isa, ära teota mind!” hüüdis Johannes lämbunud toonil. „Et sina kui harimata inimene aru ei saa, mida mina kõnelen, see ei anna sulle veel õigust mind hulluks pidada!”
„Poiss!” karjus Toomas häälel, mis läbis liha ja luu. Ta ajas enda kikivarbaile, vangutas käsivart, puuris pilguga, aga ema hoidis teda hõlmast. „Poiss, ära pruugi suud, muidu panen su ninaesise õhetama!.. No kas pole nüüd elav kurat ise lahti – ei saa oma lapsest enam võitu!”
Ema vaigistusel ja palumisel ning Johannese pisarate tõttu, mis tal jälle silmast purskasid, lõppes tüli ka seekord jälle ilma suurema katastroofita, aga piinlik vahekord isa ja poja vahel kasvas sest saadik ja tegi vaese luuletaja põlve isamajas väga raskeks. Kui ema headus ja õrnus vahendajaks ei oleks olnud, kes teab, kas kannataja kodust minema ei oleks pannud.
„Ära kõnele isa kuuldes sõnagi oma asjast,” manitses Truuta hellalt. „Sa näed, ta ei pea sest midagi. Ära viiksata enam sõnagi oma kuldrannakesest ja hiilgavast mäetipust ja jumala sädemeist – see on isa kõrvus paljas tühine kumin. Otsi omale koht ja tee siis, mis tahad. Mis sa meile ilmaaegu niisugust juttu ajadki .Oleks siis veel olema asi, millega võiks midagi teenida, aga või sa kopikat selle eest saad, et hulludest koertest ja külapoiste ööhulkumisest jutukõnesid ja laule teed Ole hea laps, ära vihasta ega vaeva oma vanemaid kauemini. Muidu hakkab isa sind tõesti totraks pidama ja mina – ma hakkan sind üsna kartma …”
Johannes heitis kummuli sängi ja nuttis jälle kord hea peatäie.
2
LAMBURIMÄNG
Aga Johannese piinapõlvele tuli viimaks lõpp. Ta sai õpetajakoha. See oli küll teises maakonnas, kaunis pimedas nurgas, peale paarisaja versta kodust eemal, ning aineliselt ei moodustanud ta just kullaauku, ent Johannes võttis ta rõõmuga vastu, sest ta ihkas vabadust ja sõltumatust. Ka vanemate meel oli hea. Või siis neid häid koolikohti meie maal valida on!
Vanemad kandsid hoolt, et poeg korralikult asuma sai. Küll oli isa tungiv soov, et Johannes koolimaad enda käes peaks, aga siin tarvitas noormees juba oma uut iseseisvust ning andis põllud rendile. Ta ei olnud põllumees, ta oli – teisem.
Tal oli aga ka muud tööd liiga palju. Oma ülesandest kui rahvaharija ja – ärataja hakkas uus koolmeister noorusetuhinal ihu ja hingega kinni. Tema. eelkäija oli olnud tuim, loid, kehva haridusega vana-aja mees, kes isegi uue aja nõuetest midagi ei teadnud, veel vähem suutis rahvast sellega tutvustada. Johannes leidis siis nii rumala valla eest, et ta temast otse rahvuslikku häbi tundis. Eesti meelt ja hinge ei olnud raasugi leida – jah, mõned ei teadnudki, kus maal nõndanimetatud eestlased elavad ja mis keel see eesti keel õieti on. Siin tunti ainult maarahvast ja maakeelt. Johannesel oli teadagi hale meel niisugusest pimedusest ja ta hakkas hiigeljõul tööle.
On ikka kena asi, kui vald sellise tubli koolmeistri saab! Ei kestnudki kaua, kui juba paar ajalehte külasse siginesid, laulukoor elule tõusis, küün leidus, kus võis näidelda, mõned jõukamad perepojad lasksid endile koolmeistri ülikonna järgi riided teha, mida esimene käskis pidudel kanda ning rahvariieteks kutsuda, – ja missarnaseid kasulikke asju veel rohkem oli. Ka hakati taipama, et sõnal „Eesti” ka ikka oma tähendus peab olema, sest koolmeister kõneles ühtepuhku niisugusest „Eestist”.
Johannes oli oma uue eluga kaunis rahul. Maastik, kus ta asus, kuulus kaunimate hulka: ümberkaudu metsad, küngastikud, jõgi. Johannese muhe vaim leidis looduse ilust rohkesti kosutust, nagu see