Leib. Eduard Vilde

on>

      Leib

      Olin jõudnud Milaanost pärastlõunase kiirrongiga Comosse. Ruttu äigasin võõrastemajas näo ning kaela märja rätiga tahmasest higist ja tõttasin uulitsale. Mu süda tuksus vastu paljuimestatud järvele, mille ilu pidin esimest korda näha saama. Aga enne kui olin vana linnakese kitsaist vintavänta-tänavaist läbi pääsenud, köitis mingi muu mu tähelepanekut. Paljudel majadel lehvisid lipud. Ühes järve poole minevas laiemas uulitsas olid värviliste vaipadega ehitud palkonid täis ootavaid inimesi. Liiklemine kõnniteedel läks iga hetkega perekamaks ja elavamaks. Tahtsin parajasti kelleltki hakata küsima, mida siin on pidulikku tulekul, kui äkitselt algavad pillihelid mu suu sulgesid. Selsamal pilgul pistis pidurong nina nurga tagant välja. Nagu punane jõgi hakkas uulitsat mööda alla voolama. Sinisest õhust aga püüdsin nime kinni, mis küsimata mulle seletust andis. Como pühitses tänavust Garibaldi-päeva. Need punaste särkide ja punaste mütsidega hallpead rongi tipus, muusikakoori kannul, vanade, lõhkiste lahingulippude all – ühel tühi käis vöö vahel, teisel puust säär põlve all – need olid Itaalia ühendussõja veteranid Garibaldi vabatahtlikkude seast, salgake tema kuulsast «tuhandest». Punasele peale lookles järele pikk punasekirju keha, koondunud linnakese seltsidest, erainimesist ja väeteenijaist. Mina uudishimulisena kaasa. Kui rong oli kangelase rikkalt ehitud mälestuskujule au andnud, suundus ta järve poole, mille kallas avanes meile hotellide ja restoranidega palistatud platsi kujul. Selle loodepoolne külg aga vajus sinavusse, mis ulatus maast taevani ning vasakult ja paremalt poolt oli surutud tumerohelise raami vahele. Jäin seisma, et vaadata, kuidas rongi puna nagu verejuga selle sinirohelise fooni südamesse voolab. See värvide karjatlev kokkupõrge mõjus sütitavalt mu meeltesse. Tundsin oma keha kergeks, vaimu kargeks minevat ja rinnas surises midagi, nagu oleksin joonud lonksu vana kallist veini. Punane rong tegi platsil aeglase ringi, pistis siis pea ühe aiarestorani pidulikult ehitud väravast sisse, ja selle taha kadusid pikkamisi ka ta keha ja saba. Varsti rõkkasid aed ja restorani saal garibaldlaste patriootilistest rõõmuhelidest. Saalis algas peagi tants. Istmed restorani esisel, kust võis avatud akende kaudu vabalt saali näha, täitusid ruttu tantsu pealtvaatajatega. Ka mina nõutasin endale väikese marmorlaua taha, kus istus juba keegi üksik härra, istepaiga. Kelner tõi veini ja ma hakkasin rahu ning rõõmuga kaht elu- ja värvirikast maali silmitsema, mis seisid vastamisi mu vaate ees: Como järve ühel ja itaalia rahvapidu teisel pool. Ma pean tunnistama, et mu pilk pigemini tantsuruumis kui järvel viibis. Mõned sihvakad, pajupainduvad neiukehad, mis angerja libedusel ja sisaliku väledusel meeste käte vahel üle põranda vilksasid, maiustasid mind nii rohke liikuva silmalõbuga, et ma varsti rahuliku sinava järve ja tema paradiisliku kallastiku unustasin. Ja õhetavad näokesed, elama ja põlema süttinud kahest mustast tulelättest, ja tõmmud käharpead, metalliläikega, punavad lilleleegid ja hõõguvad roosisöed juuksepadrikus, lipsasid minust mööda, pilt pildi järel, paisates mu põue ilu, noorust, jõudu ja lusti. Ammu enam polnud mul südames olnud nii palju kuumalt vallatavat verd kui täna …

      Äkitselt nuuksatas keegi mu selja taga.

      Pöördusin ümber. Mu pilk langes sellele üksikule härrale, kelle lauaosaline ma olin. Aga see härra vahtis magusasti läbi akna saali. Ja naaberlauad olid ümber piiratud ainult naervate nägudega. Mu kõrv oli nähtavasti eksinud.

      Paar minutit hiljem – silmad olid mul taas sootuks itaalia neiude orjuses – käis uus ning pisut valjem nuuksatus.