sai ja kuidas mu kinnast tapeti.
Sarnane luupainaja lugu olla hiljuti tõesti sündinud. Vastutamist ma ta tõe eest enese peale ei võta; kes tahab, uskugu, kes ei taha, ärgu uskugu. Igatahes kujutab kõneldud lugu meile rahva arvamist luupainaja kohta ja rahva seesuguse arvamisena nõuab lugu meilt oma jagu tähelepanemist. Ma panin ta eeskõne asemele ja jätsin eeskõne hoopis välja, sest eeskõnede palk on enamasti samasugune nagu Käina mehe praegu ostetud Lauluraamatu palk: mees pani raamatu kappi luku taha, et keegi raamatut lugedes ehk vaadates lehti ära ei määriks. Kartes, et mu töö teaduslikul kujul liiga vähe lugejaid leiaks, olen katsunud talle hästi rahvapärase kuju anda. Niisugusena ongi ta laiematesse rahvaridadesse pääsnud, nii et ta nüüd teises täiendatud trükis võib ilmuda.
II. Luupainaja-kirjandus
Sõrmede peal võime varsti üles lugeda, mis meie keeles luupainaja kohta kirjutatud. Jutte luupainaja kohta leiame “Rahvaraamatutes” ja “Vanades juttudes”, seletusi aga J. Jungi raamatus “Kodumaalt” nr. 6, 1879, kus raamatu toimetaja luupainajale paari lehekülge pühendab. “Kalevipoeg” ja “Eesti rahva ennemuistsed jutud” ei tee luupainajaga tegemist, niisama lähevad J. Kunderi “Eesti muinasjutud” ja J. Kõrvi “Eesti rahva muistejutud ja vanad kõned” luupainajast osavõtmata mõõda. Seletusi luupainaja kohta sisaldab veel mu “Eesti mütoloogia”, 1920. Muist meie keeli kirjutatud raamatutest, mis luupainajat nimetavad, võime vaikides edasi minna, olgu siis et veel A. Saali “Üleüldist isamaa ajalugu”, 1893, meelde tuletame.
Saksakeelses kirjanduses sellevastu leiame luupainaja kohta seda rohkem kirjutusi. Kõige vanemad on Böcleri “Eestlaste ebausklikud pruugid” (Der Ehsten abergläubische Gebräuche), Dr. Kreutzwaldi poolt 1854 uuesti trükki toimetatud, ja I. Luce “Tõde ja arvamine” (Wahrheit und Muthmassung), 1827. Nende järele astus Russwurm oma “Eibofolke’ga’’ 1855. Uuemate uurijate töödest tuleb kõige tähtsamaks arvata Wiedemanni “Eestlaste sisemisest ja välimisest elust” (Aus dem inneren und äusseren Leben der Ehsten), 1876, J. Holzmayeri “Osiliana”, 1872, ja L. Schröderi “Germanische Elben und Götter beim Estenvolke”, 1905. Soomekeelsetest oleksid nimetada: Matti Varonen, Vainajainpalvelus, 1895, ja F. A. Hästesko, Länsisuomalainen loitsurunous, 1918. Muudel töödel on vähem tähtsust.
Peale selle oli mul rohkesti käsikirjalist materjali mu rahvaluule-kogust tarvitamiseks käepärast. Selle materjali on järgmised korjajad kokku kogunud: D. Pruhl Haljala Metsikust, T. Lepp-Wiikmann ja J Loosberg Haljala Vihulast, O. Hintzenberg Tapalt, J. Neublau Jootmalt, K. Kuusik Amblast, J. Niinas Ristilt, F. Vahe Hiiumaalt, O. Schantz Pootsist, M. Aija ja J. Reitvelt Veelt, K. A. Sinka Alistest, J. P. Sõggel Paistu Kaarlist, H. Põder Viljandist, H. Jaanson V. – Tänassilmast, H. Pihlap Vana-Võidust, J. Vaine, J. Kenkmann ja J. Mädasson Tarvastust, J. Karu Helmest, M. Luu Põltsamaalt, Jaan Keller Pilistverest, J. Tõllasson ja M. Siipsen Rõugest, A. Käärik Rõngust, I. ja P. Rootslane Võnnust, Helene Maasen Palamuselt, Joosep Tamm Sträkovast, A. Kuldsaar Sõrvest, E. Kaasik ja S. Lillhein Kuusalust, A. Kivi Hõbedalt jne.
Kõigile nendele olgu südamlik tänu nende vaeva eest avaldatud. Kihutagu need read muidki isamaa poegi ja tütreid veel agarale korjamisele!
III. Võõraste rahvaste luupainaja
Vali talv jõuab mööda, aga kui kevadel metsadesse ja varjulistesse kohtadesse lähed kõndima, leiad veel mõndagi talve jälge, ehk küll lagedad ammu juba kevadist nägu näitavad. Ebausklik muistne aeg on, tänu Jumalale, ammu mööda jõudnud, uus aeg haridust ja valgust toonud, aga sellegi pärast pole uue aja päike veel kõiki muistse aja jälgi sootuks kaotanud, olgu ka, et need sealt, kus päikese võim suurem olnud, juba varemalt hauda pidid langema. Meie rahvas on nii mõndagi muistse aja arvamist alal hoidnud, mis haridusepäikese paistel mõnelgi teisel rahval juba mäletamata aja eest nagu aur käest kadunud.
Üks niisugune muistse aja mälestus, mis meie rahvas tänini alal hoidnud, on usk luupainaja sisse. Luupainaja arvab lugeja vististi nii-ütelda luu meie oma luust olevat, siiski pean niisuguse arvamise vastu rääkima. Koduõigust maitseb luupainaja tõesti määramata ajad meie seas, aga sellegi pärast pole ta meie rahva seas sündinud. Tal on niisama rahvusvaheline ilme kui paljul muul meie muinasusus. Keskajal näikse luupainaja-usk õige laiale lagunenud olevat. Vanad kirjad teavad meile mõndagi romaanlaste ja germaanlaste luupainaja-usust rääkida.
Hirmust kolli tegi luupainaja Prantsusmaal 13. ja 14. aastasajal ja pani seal palju meeli kihama. Kaljukindlalt uskusid prantslased luupainaja sisse ja pidasid teda iseäralikuks kurjaks vaimuks. Õieti rääkisid nad kahesugusest luupainajast: meestesugu luupainajast (un incube) ja naistesugu luupainajast (une succube). Prantslaste arvamiste järele katsusid need inimesi, nimelt noori mehi ja tütarlapsi oma võrku saata.
Seesugust hirmust lugu ei võinud isamaa sõbrad rahulikult pealt vaadata. Luupainaja sundis oma karutükkidega sulgi tööle, sundis neid püha sõda enese vastu kuulutama. Prantslaste kõige kõrgem vaimulik õppeasutus Sorbonne tunnistas 1318 luupainaja oma poolt koledaks kurjaks vaimuks ja kuulutas rahva arvamisi hirmsa eluka kohta õigeks. Mis siis luupainajal enam viga elada, kui ülem õppeasutus talle eluõiguse annud, olgu ka, et selle eluõiguse kohal Damoklese mõõk rippus. Luupainaja põgenes Damoklese mõõga eest eemale ja kohutas, Sorbonne’i passi peale tugedes, igal pool noori ja vanu.
Vähem au pakkusid luupainajale germaanlased. Osavõtmata, tuimalt ei võinud nemadki luupainajast mööda minna. Kuri elukas andis neilegi oma jao peamurdmist. Nad lugesid teda mäevaimude, härjapõlvlaste ja murutütarde liiki. Hiljemini kasvas luupainaja võimus germaanlaste seas veel suuremaks, nii et nad luupainaja koguni vanapaganaks tegid. Pea üteldi: “luupainaja sõidab su seljas”, pea jälle “vanapagan sõidab su seljas”.
Et luupainaja nii kaugel Euroopas tuttav, tohime vaevalt arvata, et kole elukas meie maal sündinud ja meie esivanemate juurest Aleksander Suure teekonna Euroopase ette on võtnud. Palju enam peame oletama, et elukas germaanlastega nagu tark mees taskus meie juurde jõudnud ja nagu ta toojad ees, nii ise järele meie esivanemaid oma valitsusekepi alla on heitnud. Kus ta ülepea ilmale sündinud, seda otsustada on raske, niisama ka, kas ta igavese juudi iga nõuab või Metuusala päevadega tahab leppida. Umbes Metuusala vanaduseni ulatavad meie teated ta kohta; mis sest ajast üle läheb, selle ees seisame nagu Kalevipoeg koerakoonlaste maa rannas, kus keegi teateid ei too, kuidas lugu kaugemal maailma otsas on.
Ka meie suguvennad soomlased tunnevad väga hästi luupainajat. Nad kutsuvad teda “painajaiseks”. Nendegi arvamise järele on “painajainen” paha inimene, aga ka surnud inimese hing. “Painajainen” seatakse seega kodukäijaga ühele astmele. M. Varanen katsub mitmesuguste “painajaise” vastu tarvitatud pruukide najal kätte näidata, et “painajainen” kodukäijate kilda tuleb lugeda. “Painajaise” vastu tarvitatud pruugid lähevad väga tihti kodukäijate vastu tarvitatud pruukidega täiesti ühte. Muidu avaldab “painajainen” samasugust loomu nagu meie luupainajagi; vahel arvatakse aga, et “painajainen” pisukese hiirega sõidab. Kuna meie rahvas luupainaja sündimise kohta üleüldiselt vähem seletust annab, teab Varonen mõnda tempu, kuidas soomlased “painajaise” arvasid loomade kallale saata võivat. Need tembud juhatavad meid surnute juurde tagasi. Olgu siin ühtlasi nimetatud, et germaanlastegi suust arvamisi leitakse, mille järele nende mara ehk luupainajagi surnu hingeks tuleb arvata, kuid see sünnib enam harukorral.
Sakslased kutsuvad luupainajat tavalisesti “alp’iks”, vahel aga ka “mar’iks”, “mahr’iks”. Viimase nimega nimetavad teda ka rootslased. Noarootsis ja Ruhnus hüüavad rootslased teda “måra’ks”, Vormsis ja Hiius aga “maaro’ks”.
Austrias kannab luupainaja nime Trut (sõnast trudan = treten); arvatakse, et vaim jalaga peale astub koormama ja painama. Veel hüütakse teda Saksamaal Druckerle (painaja), aga ka Nachtmännle (öömehike); nimi tunnistab, et teda inimeseks peetud. Kuna see saksa rahva nimi luupainaja meheks tembeldab, avaldab ta naistesugu iseloomu shveitslaste nimi Nachtfräule (öönaine). Aga Oldenburiski tunnistab samasugust iseloomu ta nimi Valdriderske (metsasõitja).
Germaanlaste vanad jutud kõnelevad luupainaja hirmsatest tegudestki. Kuningas Vanlandil tallab ta esmalt jalad puruks ja pigistab siis, teda voodist välja visates,