alumisel korral – kõrgemal ei wõinud ta oma öösese äri pärast elada – , kuid mitte nii madalal kui endine, sest all oli poolest saadik maa sisse ulataw pesuköök. Hoowiga, mille kahte otsa jällegi tünnidega peldikud palistasiwad, wõis awaruse poolest rahul olla: küll ei paistnud Nielsenite korterisse ka siin taewast ja päikest, aga wastas ja kõrwal seiswate majade tagumised tolmutamise-aknad oliwad natuke kaugemal ja hoowi peases heledam walgusekuma, iseäranis lõunaajal. Halwaks küljeks oli uuel korteril aga see, et Jensine töökoht kaugele oli jäänud, mispärast ta enam kodus lõunal ei saanud käia, kuna ta hommikuti, kui wähegi juhtus wiibima, hoburaudteed pidi tarwitama, mis talle soowimata kulu tegi. Ema ja Jens, mõlemad oliwad nüüd nädal otsa ilma sooja lõunata; kumbki nosis õhtul keedetud wõi poest walmilt ostetud külmi suupisteid süüa, mille mõjul nende näod warsti weel kollakamaks ja kõhnemaks muutusiwad. Pealegi pidi Jens nüüd terwe päewa emast ilma olema. Aga wõi siis naisterahwal, kellel öösel külalisi käis, korterisi palju walida oli; õnn, kui wähegi kõlblikuma urkakese kuskil peidetud põikuulitsas kätte sai. Lutikatest arwas neiu Nielsen uue korteri waba olewat, nagu majaperemees Ballerup seda kaubategemisel ka kinnitanud; aga paari nädala jooksul tuli neid uute seinapaberite alt ometi nähtawale, ja esimese kambri ahjupoolses nurgas elutses suguwõsake priskeid prussakaid peale kauba.
Wäikese Jensi kauples ema uues elukohas ühe lese sukakuduja hoolde, kes nendega ühise wahekoja ääres elas, hommikust õhtuni kodus töötas ja kellel enesel ka wäike poeg oli. Wiimane, nimega Holger, sai nüüd Jensi alaliseks mänguseltsiliseks. Esiotsa pelgas Jensike Rasmusseni emanda poega, sest see oli näost isewärki tõmmu ja ta suurte silmade laiad walged wälkusiwad mustade ripsmete alt nii wõeralt, peaaegu kohutawalt wälja. See tuli sellest, et wäike Holger mustlane oli, ehk küll juba neljandast põlwest; oma wanaisa isalt, kes süsimusta neegrina ühe Daani neiuga abielusse heitnud, oli ta oma tubakakarwalise naha, oma willata käherpea ja need wälkulööwad tulesilmad pärinud. Aga aegamööda harjus ja sõbrunes Jens tema wälimusega ning endise kartuse asemel asus wiimaks elaw imestus Holgeri wastu tema tundewalda. Ta imestas selle tõmmu poisi elawust, wäledust ja osawust. Holger oli alati liikwel, ja tema liikumine tuletas osalt lindu, osalt kassi meelde. Näis, nagu kannaks teda õhk ja nagu poleks tal luid liikmetes. Ükski katus polnud temale liig kõrge, ükski müür liig järsk, ja kõndides wõi jookstes oli tal peaaegu kuulmata samm. Ehk küll ainult pool aastat temast noorem, ei wõinud Jens selle peale mõteldagi, Holgerile midagi järele teha, mis suuremat kehalist tulisust ja painduwust ning ühtlasi kärmet julgust nõudis. Ammuli suuga jäi ta temale järele wahtima, kui teine midagi kaelamurdwat korda saatis, ja ainult Holgeri abil sai ta temaga mõne wähem raske poisikesetembu kaasa teha. Ka waimlise kärmuse, mõttelise algatuse- ja leidusewõimu poolest jäi ta temast maha. Kuna wäikese mulati pea alati nagu sädemeid wälja pildus ja ta suukese wärwikirjust jutumulinast üle woolama pani, oli Jensil waewa tema mõtetest sedawõrt aru saada, et nende kohta mingile arwamisele jõuda. Mis nad, kahekesi mängides, iganes uut ette wõtsiwad, selleks tuli algatus Holgeri poolt, ja algatusi tuli temalt nii ohtraste, et neil wahelduest kunagi puudus ei olnud. See meeldis Jensile, nagu Holgerile Jensi sõnakuulelik nõusolemine meeldis. Ja nõnda saiwad sigarikarwaline mulatike ja wäike walge täisdaanlane lahutamata sõpradeks.
See sõprus soetas Jensine Nielsenile esimesel kuul paar „perekondlist” pahandust. Kui ta oli lootnud, et temale ja ta lapsele endises korteris osakssaanud sõim Jensikese meelest uues ümbruses ununeb, siis ta eksis. Jensi peakesesse oli halb sõna, mille tähenduse ema talle seletama jätnud, tallele jäänud, ja ühel õhtul teretas poisike, kes posase näoga poolpimedas toas istus, teda sõnadega:
„Ema, ma tean nüüd, mis lits on!”
„Aga Jens – !”
„Litsi juures käiwad mehed magamas – ta on ropp naisterahwas.”
„Issand Jumal, kes sulle – ”
„Ema, sa oled lits!”
Jens oli põrandalt üles tõusnud. Ta seisis keset tuba, käed selja peal, ja wahtis oma selgete, terawate linnusilmadega, millede läige widewiku ära wõitis, ema poole üles.
Wiimane ei lausunud tükil ajal musta ega walget. Ta nägu jäi nii kinniseks, ta waade nii warjatuks, et Jens tema mõtteid mujal arwas wiibiwat, mispärast ta oma wiimast lauset iseäralise trotsiwa wõidurõemuga kinnitas:
„Oled jah! Oled jah!”
Jensine Nielsen wõttis poisikese tõrkuwa käe pihku, wiis ta lähema istme juurde, toetas enese selle peale maha ja tõstis Jensi sülle. Tema pead paitades, ta otsaesist suudeldes, ta põske enda põse wastu wajutades küsis Jensine hellalt, meelitawalt, peaaegu paluwalt:
„Kes sulle nõnda ütles?”
„Ma ei tea.”
„Kudas, Jens – sa ei tea!”
„Ma ei mäleta.”
„Tuleta meelde, Jens!”
„Ma ei ütle!”
„Miks siis, Jensike, miks sa ei ütle?”
„Ei ütle!”
Ema waikis. Tema wõerastus ei olnud mitte wäga suur, sest wahetewahel ilmsikstulew trotslik jonn Jensi loomuses oli talle tuttaw.
„Aga kui ma sulle witsu annan?”
„Ei ütle siiski.”
Jensine laskis ta põlwe pealt maha. Kauemine ei püüdnud ta tema sisse tungida; ta lootis teisel teel eesmärgile jõudwat. Tehes, nagu ei paneks ta teda enam tähelegi, wõttis Jensine kübara peast, ülejaki seljast ja läks tahatuppa, ust enese järel koomale tõmmates. Sinna jäi ta wagusi istuma. Pikk waikus tekkis mõlemas kambris. Kuulda oli ainult ema ohkamist ja köhatamist paar korda.
Jens kõhkles ja kõhnitses ahju suu ees mõne aja, sügas pead, sosistas endamisi, maalis ahju ilustust näpuotsaga järele, kimbutas ühte prussakat seina peal ja nihutas enese siis mitmesugustel ringteedel tahatuppa. Käsa kergeste ema põlwede peale pannes küsis ta:
„Mis sa talle teeksid, kui ma ütleksin?”
Kes see ometi peaks oleks, et ta tema eest nii wäga kardab?” mõtles Nielseni neid, ja wastas wähese arupidamise järele:
„Ei ma teeks talle midagi.”
„Kas sa teda ei lööks?”
„Lööks? – Ei.”
„Ega karwustaks?”
„Ei.”
„Aga sa kaebad ehk tema mammale?”
Jensine peas hakkas koitma, ilma et ta oma aimdust hästi oleks uskuda suutnud. „Ei ma kaeba ka tema mammale.”
„Noh, Holger ütles mulle, mis lits on.”
„Pisike Holger? Kudas tema seda teadis?”
„Ta – ta teab kõik!.. Ei,” parandas Jens ennast ruttu, „ta küsis suurte inimeste käest… Galliseni Julie ütles talle.”
Jens täiendas oma ilmutust ema lähemate pärimiste peale, nii et sellest järgmine uurimiselooke wälja tuli: Jensike küsib oma wäikeselt südamesõbralt, mida raske sõimusõna tähendada. Holger ei tea. See pahandab wiimast nähtawaste, haawab tema auahnust. Ta lubab seda Jensile „pärast” öelda – „kõige hiljem õhtuks.” Jens näeb teda siis uulitsal suuremate poiste ja tüdrukutega juttu sobitawat. Aga teda naerdakse wälja. Küsitawad ei tea kas isegi selgemalt musta sõna tähenduslist tuuma, wõi ei pea nad pisikest põnni seletuse wääriliseks. Õhtu eel asub nupukas mulatlane lihunik Galliseni tüdrukule, kes pesuköögis peseb, sõbraliselt külge. Ta ajab temaga laia juttu kõiksugu ilmaasjadest, sest wana Julie, arukese poolest pisut napikas, kõneleb lastega nagu wanainimestega, ja üksinda olles räägib ta kassi, koera wõi puuhalugagi. Kudas nüüd wäike keeleuurija uuritawa sõna muu seas kõnesse wõtab, jääb teadmataks, aga Jens, kes sõbrale järele on hiilinud, kuuleb, kudas Julie suuke kõlblise pahandusega hüüab: „Kuule aga, kuule jõmsikal suud! Lits on ropp naisterahwas, kelle juures mehed magamas käiwad! Ära sa nii rumalat sõna enam suhu wõta!”
Holger