Oma tuba, oma luba ehk Lahwardi Kristjani ja metsawahi Leenu armastuse lugu. Jakob Pärn

ja läks koju poole. Tee peal aga kirus ta: „Kas nüid pole hull aeg, talupojad jooksewad ise enne juba kaebama, kui nende peale kaewatakse, ja härra seisab nende eest! Kes wiie aasta eest seda nägi? Kelle peale mina siis sugu kaebasin, sai oma kolmkümment, et tagumine ots aga sinas ja siis oskasiwad talupojad mind ka auustada; aga mõisa peab ta ometigi tammuma ja kes teab, mis tujul siis härra on, ehk antakse temale ometigi 15 hoopi, ja seda oleks temale hädasti tarwis.“

      Nõnda oli endine aeg oma wigadega!

      II

      Kewadine päike soendas maapinda ja waatas oma lahke näuga kurja ja hea, õnnelise ja õnnetu otsa. Tema ei küsinud selle järele, mis inimese lapsed temast rääkisiwad, kas teda kiitsiwad ehk laitsiwad.

      Lilled õelitsesiwad niidu peal ja noor rohi kattis kui rohelise tekiga maa-pinda. Linnud laulsiwad ja rõõm oli kõige looduse sees. Täna oli pühapäew. T. kihelkonna rahwas tõttas rongis igast küljest kiriku poole; ehk kül töö mõnda weel laupäewal oli wäsitanud, tõmbas kirik ja tema jutluse tegija neid ometigi senna. Ka Lahwardi Kristjan oli kiriku tee peal. Kaks wersta kodust ühendasiwad Lahwardi ja metsawahi kiriku teed. Tee ühenduse kohal istus Kristjan künka otsa, ja pani piipu põlema. Korraga nägi ta metsawahi Leenut tulema. Ta tõusis püsti ja teretas lahkesti. Leenu wõttis terwise wastu ja mõlemad astusiwad kiriku poole.

      „Kas isa ja ema ka täna kiriku lähewad?“ küsis Kristjan.

      „Ei lähe“, ütles Leenu. „isa läks püssiga metsa ja ema jäi kodu hoidma.“

      „Kudas muidu käsi käib?“ küsis Kristjan.

      „Ikka tasa hillukesi, päewast päewa“, wastas Leenu.

      „Kas isa ka minust kodu midagi rääkis?“ küsis Kristjan.

      „Ja, minewal nädalal oli tema hoopis sinu peale pahane. Mina ja ema palusime kül, sind mitte mõisa kaewata, aga tema lubas mind läbi sugeda, kui weel sõna sinu pärast räägiks. Ta kaebas ometigi mõisas sinu peale ja see teeb minule suurt südame walu“, ütles Leenu haleda healega.

      „Ära selle pärast, koolisõsar, muretse, kül mina seda weikest asja seletan.“

      „Sa seletad kül, aga kui sinu seletus midagi ei maksa, mis siis? Isa oleks tuhat kord paremast teinud, kui ta seda tühja asja mitte härra kõrwu ei oleks lobisenud. Pealegi palun mina sind, Kristjan, wäga, et oma ette kõwasti waatad. Minu isa on sinu peale kord wihane ja sellepärast otsib tema igast küljest süid, sind auku lükata. Mina tahtsin sinule sellepoolest kirjutada, aga see on nüid wäga hea, et sinuga kokku juhtusin. Meie olime koolis head sõbrad ja sa aitasid mind ikka hea meelega; wäga kahju, et mina sind nüid aidata ei wõi. Walwa aga wäga enda üle ja ära ärrita minu isa enam; sellest ei tõuse sinule ühtegi kasu, waid ennemast kahju; sina elad metsa sees ja mõni teise inimese kuri töö wõiks sinu süiks aetud saada, seepärast waata ette.“

      Kristjan tõmbas Leenu kätt oma pihku, surus teda armsaste ja ütles: „Tänan südamest nende sõnade eest ja tahan neid täita püida, kus wõin.“

      Mõlemad noored inimesed olid seisma jäänud ja waatasiwad üks teise otsa ja armastuse tulukene põles mõlemate silmis ja käsi seisis alles käes.

      „Wõta heaks“, ütles Leenu, „mis just oma isast sinule olen teada annud ja ära awalda seda teadust kellegille, muidu saab isa seda teada ja siis käib minu käsi sandiste.“

      „Ole mureta, armas koolisõsar, millal Kristjan enne midagi lobises; weel üks kord tänan sind.“

      Kristjani heal wärises ja ilma et ta Leenule sõna armastusest oleks öölnud, mõistis see küllalt, mis Kristjani süda tundis ja mõtles.

      Leenu tõmbas häbelikult käe ära ja mõlemad kõndisiwad kiriku poole.

      „Kuda nüid kodu elate ja mis ema teeb?“

      „Kuda meie elame? Ikka ka tasakesi, ema on sugu haige ja jäi täna koju.“ „Talu töö on kibe“, wastas Kristjan.

      „Kas sulasid ja tüdrukuid olete ka saanud?“

      „Jah ikka, kaks sulast ja kaks tüdrukut on meil tänawu kewade, arwame nendege läbi saama, mina ise ka, heina ja lõikuse ajal tahame päiwilisi wõtta“, wastas Kristjan.

      „Eks ta ole, minul on ka kibe töö; isa ei wõta enam tüdrukut ja sulane läks ka ära, kes teab, kas uut saame, wõi mitte; isa lubab ka kibeda töö ajal päiwilisi palgata.“