Püssipappa essimessed Külla-Juttud külla rahwale. Essimenne öhtu. Johann Jannsen

ütles meister – wist möldre Peter Korn Joa weski pealt?

      „Temma isse, – wastas Pert – no se on ka minno lapse wärilinne. Temmal on noddi taskus ja ep olle teisa tahtjaid ennam körwas. Temma peab mo wäimees ollema. Agga ta olleks ka rummal, nago lojus, kui ta mitte ei näeks, et minno laps nago temma jauks lodud on. Kellega sünniks ta issa suur warra muido kokko? Kas polle tössi?”

      No teäda muidogi – wastas meister. Ronk ja ronk on kokko kaks ronka. Agga mis ma piddin küssima: kas ta on jubba asjad öigeks aianud?

      „Täieste kül mitte – ütles Pert; – agga ni moistmöda on ta kül üttelnud, et ta warsi tullemas on. No tulgo, tulgo.”

      Sowin ka head õnne! – naratas wanna ja ütles siis: No kas polle önneks, Hannusse perremees, et Teil armas wennatüttar maias on? Kui Teie omma tüttar mehhele saab, siis on Teil ommeti Ewakenne, kes Teie eest murretseb. Kirriwasse pärralt, se on üks illus tüdruk! Kui uhke olleksin minna, kui mul ni kenna ja wagga laps olleks!

      Oi wennikenne! kuida nüüd Pert äkkiste ärrapunnetas, mitte häbbi pärrast, waid wihha pärrast. „Ma mötlesin et sul wannal innimessel ennam möistust piddi ollema!” ütles temma. – „Se tüdruk on mul jo selgeks nuhtlusses kaela peäl. Ollen tedda nüüd mitto aastat jubba söötnud ja katnud, Mis ma saan sest? igga pä pahhandust; sest ta on üks ni kohmetand ja laisk loom, kelle käed middagit kinni ei pea, ning kelk tö mis ellus maias tehha on, se on üksi waese Tina kaelas; Ewast polle tal abbi ühtegi. Sest otsa, kui Tina hea laps perrenaese ohiad omma kätte wõttis, tahtis Ewa mitmes asjas targem olla ja wasto lorriseda; agga minna ollen härja sonega temma su kinni sulgunud! Se tühhipaljas raiskab mul ühhe aastaga ennam ärra, kui ta kolme aastaga tenib!”

      Nenda olleks Pert, kes teab kui kaua weel Ewat laimanud, kui wanna seppa kannatus mitte ep olleks otsa löppenud.

      Kule, wanna Hannusse Piits, – ütles temma äkkiste – nüüd on sest jummala kartmatta ja häbbematta lorrist jubba küllalt! Sinna walletad jo nenda, et so habbe pöllema lähhäb. Sinno liignimme on Piits, agga kennegil ei olle sa suremaks piitsaks, kui omma waese wennatütrele! Omma wenda olled sa poolteed mulla alla saatnud, nüüd sa waewad ta wagga lapsokest. Häbbene ommad silmad peast! Ni hästi sa isse, kui so punnane „karro ohhakas,” teie pinate teine teist woido sedda waest last! Arwad sinna, et keik külla pimme on? Kui minna Ewaks olleks olnud, ammogi olleksin ma ärrajoosnud ja woöra ette tenima läinud. Töeste, ühhe Türklase pärrisorjal on hölpsam pölli, kui sinno wenna lapsel omma onno maias. Agga ota, ota, üllekohto kättemaksja ellab alles, ja ma ussun wist, et ta sinnuga mitte ni kaua ei kannata, kunni teine pole hauda olled sanud. Panne mo sanna tähhele!

      Nüüd kargas Pert äkkiste üllesse, nago olleks wapsikas ta sabba alla pistnud, ja ütles: Mis sul minno maia elloga teggemist wannamees? Pühhi isse omma ninna alt! Omma wankert ma siin ennam rautada ei lasse!

      Nende sannadega kargas ta uksest wälja ja läks, mis püksi woldid wälkusid.

      Minna ollen enne ilma sinnota ellanud, ellan pärrast ka – hüdis meister takka järrele; – agga tallitse omma „punnast kassi” nattuke ennam, et ta mitte iggapääw omma onnotüttart ei künista! Nenda läks Pert.

      Wata nüüd, Jürri, – ütles wanna ja süllitas – nisuggune häbbematta krants on Hannusse Pert Piits. Temma on üks neist meestest, kes Jummala wihha, nago warrandust kokko korjab. Kes teeb nisugguse targaks? Rahha on temma Jummal.

      Sellega läks wanna se kord seppikoiast wälja.

      Nüüd ma tundsin tõeste, kes Hannusse Pert olli ja mul olli sest waesest lapsest wägga halle meel. Olleksin ma siis jubba naesewötia olnud, töeste – no agga mis ma sest ennam rägin.

      Agga mis wanna meister Perdile ette ütles, se olli nago prohweti sanna, mis keik töeks sai, ja sedda on mo ommad silmad näinud. Kuulge, kuidas luggu läks. Joa mölder, wanna Jakob Korn, olli üks pentsik mehheke. Ta armastas kül rahha ja tal olli tedda, ommeti olli temmal ka Jummala werri süddames ja ükski waene ei pallunud tedda ilma asjata. Agga temma abbikasa, Lena, no sest polle räkida, se olli üks tössine ristiinnime, waikne, tassane hing, kes möldre maias keik asjad ilma kärratsemisseta te peäl hoidis, ja peäle sedda ka Jakobit ennast monda korda ni tassa hiljukeste ümber pöris, kui ta middagi tahtis tehha, mis mitte öige ja Lena mele pärrast ei olnud.

      Kui nende Peetreke 16 aastat wanna olli, ütles wanna mölder: „Kule poisikenne, nüüd pead ka woöra leiba maitsma, et sa arro saad, kuida leib tenitakse ja kui maggus waewaga tenitud leib on. Sa pead harjuma isse teiste sanna kuulma, et pärrast möistaksid öiete nende ees seista, kes sinno sanna peawad kuulma; sa pead woöra tööd teggema, et woiksid ka neid juhhatada, kes sinno tööd peawad teggema, ja kellelgi ennam peale ei panne, kui ta kanda jöuab. Siin on keik so asjad, nüüd pead reisima minnema. Wata, ma annan sulle üht rahha, kukrut kasa. Kui ilmaasjata ei raisata, siis on seal ni paljo sees, et so palga körwas kolmeks aastaks ullatab. Sömisse, jomisse ja rided kingad pead sa keik omma kättetöga tenima. Saab nähhä, kas sa tulled kolme aasta pärrast jälle kui üks nisuggune poeg koio taggasi, kennest wannematte südda woiks römus olla. Sedda andko Jummal! Sada meile öige saggedaste kirja, et ikka teada same, kus sa olled; sest meitest woib ka monni senni ka mulda minna. Agga poeg, pea Issandat omma Jummalat süddames, muido ei sa sinna ülle ölle körre; käi temma ees ja olle wagga. Ärra unnusta omma hommiko- egga öhto palwet; loe Jummala sanna ja minne saggedaste kirriko. Hoia pahha seltside eest nago kurja töwwe eest, mis ihho ja hinge rikkuwad. Kui sa woöra paika tulled, siis pead, sa neid ikka keige wähhem uskuma, kes keige esmalt so ümber tullewad. Ülleültse, hoia keige selle eest, mis sisse ärrakaddunud poeg langes, ja ärra tulle mitte nenda taggasi, kui temma tulli! Ja nüüd poeg, minne Jummala rahhoga!”