on uus teadus, tõde, mille tähe
näen kauguses ja rahu leian teel.
ÕHTU SUMISEB…
Õhtu sumiseb nõiduvalt… Ämaral pingis
istuvad mehed ja naised ringis.
Keelmata tooredgi sõnad sääl käivad —
salajad mõtted pilkudes näiwad.
Sinises taevas on säravad tähed
õrnuse hiilgel – kui üksinda lähed!
ELUMÕTE
Kui kõigest elust lahti olemine
mul sügisene tunne südames.
Pää kohal kauge päike, taeva sine
ja rändav tuul, mis ohkab lehtedes.
Teed käin poolkoltund metsi, välju vahel.
Pool nurme valmist vilja rõugus ju,
kuid tööd on veel siin küllalt teha kahel,
kel jagada kõik pole võimatu.
Oh raske töö ja raske elumõte,
mis alla painutab mu uhke pää.
Mul tänamata iga ettevõte
niikaua kuni luule tõeks ei lää.
Kes tõusta võiks küll miljonite seas
ja muuta rasket mõtet, rasket tööd?
Näen, sinendavad ajad seisvad reas.
Mil tuled sa, ei tea päeva, ööd!
JA OMETI ÜKSKORD!
Ja ometi ükskord pannakse
sul käed risti rinnale
ja vaikib ühtlasi hirmus ja hää
su südame elu viis!
Ehk elu on sulle kui kõrbe, kui jää,
et raugedes viimati kaduda hää.
Ehk võitlusest kahju, kus võitu näib
ja lootus veel lõpmata kaugele käib.
Kui jääd’vad tähed taeva teel
on aated hinges elule veel.
Ja ometi ükskord pannakse
sul käed risti rinnale!
KUI LILL SURI
Keskhommik, hall udu kaob väljal, all orus.
Lehti langeb ju koltunud puilt.
Mets mõttes nii seisab kui nuheldud norus!
Meeles unistus minevalt suilt.
Kui tasa mu kõrvu kurb ohke sääl heljub:
maha närtsinud lill laseb pää!
Laul hääbuvast ilust mu tunnetes peljub:
ega igavest’ midagi jää!
HILISEL SÜGISEL
Vaiksed, lagedad väljad täis rõukusid. Vilja
kõrs koltub. Maal rehtesid pekstakse hilja.
Musta, künnetud nurme pääl varesed käivad,
sääl maokesi mulla seest otsima näivad.
Mõni ilveslill üksikult valendab niidul.
Kuis hommiku päikene tuliseil piidul
koites tõuseb! Maa külmatand kõvaks kui raua
kurb, lumeta sügis, mis kestab ehk kaua.
Läheb soo maadelt suvele järele ikka
must kure parv reas all pilvi teed pikka
mere üle, maa üle, kus igavus asub,
kus okasmets kesktalve jäätuses kasub.
ENNE LUME SADU
Kuidas sügise talve ju ootab,
metsa ääres on raagus puud,
ladvad udusse sirgunud üles.
Lume pilved – ei musta muud.
Jõu ta imes ju enese sisse,
suve unenäo varju viis
loodus koltunud ämaral õhtul.
Üksi tunneb hing ennast siis.
Ja ma uitan, ei teagi, kuhu?
Suvest unistust otsin teel.
Aga asjata! Kauge öö taha
luiged lauldes lähevad veel.
TALVE ÕHTUL
Mu aknal õitsvad lumelilled valged
ja akna taga raagus kase puu
on härmatanud, varjab täiskuu palget.
Lill laual – suvest saadik – sonib suu.
Ehk kusgi, kaugema planeedi pinnal
on kevade ja ilm on suur ja noor.
Siin sureb igatsuse lill maa rinnal
ja kostab kaeblik elu laulukoor.
Ma vaatan eemal põlevasse ahju,
söeks hõõguvaks on muutund kase puud.
Kuis kõigest kadumisest on mul kahju!
Lein leegis kirjadele annab suud.
Ma nutan nende mälestuste üle.
Öö on nii must kui minu minevik.
Mu tulevik – kuis avab oma süle?
Päev homne – valge, sinine ja pikk!
LAUL ILMA SÕNADETA
Sa mängi laulu ilma sõnadeta.
Ma kuulan kauge Aja helinaid.
Maailma päike särab külmal lumel.
Hing, lumivalge igatsuse said!
Tõeks lähevad kõik aimdused, mis sala
kui ootel südamesse sünnivad.
Kui püha vaikus, rahu suur kui taevas!
Kesk sinist õhku süütauses nad.
Oh, õnnistatud hingeline elu!
Kui lootus, igatsus on olemas.
Kui ärasalgav kannatus, suur valu
maad paradiisiks meile pühendas.
Sa mängi laulu ilma sõnadeta.
Ma kuulan kauge Aja helinaid.
Surm, armastus ja elu läheb mööda
Hing, lumivalge igatsuse said!
ÜKSIK TÄHT
Läbi musta pilve see
vilgub sääl, kus linnutee
talvise öö hõbe vilus
üle härmas metsa ilus
üksik täht, kust päikene
helgib lumes ilmale.
Mitme virvendusega
kaaslane, sa, kauge maa?
Tühja ilmaruumi vahel
seob sind igaviku ahel
päiksega – sul hiilgav lend
lõpmata. –