Uinak tõllas. Eduard Vilde

n>

      „Siin ma seisan ja tõstan oma mõlemad käed süsimusta taeva poole ja vannun: kui mind head või kurjad vaimud sellest hädast päästavad, siis heidan praegusest tunnist peale eluaegseks karskuseseltsi liikmeks!.. Esimest nädalat abielus, ja seesuguse näoga nooriku ette astuda!.. Ma usun, ta ehmataks enda surnuks ja nutaks enese veel surnumaks… Aga see pole ammugi veel kõik. Ta ema, see põrguvürsti vanaema ämmade seast – see õhutaks tütre silmapilk abielu lahutamisele. Anna lahkumine aga oleks minu surm – ta on mulle magusam kui kõik maailma maiused. Ei, nõnda ei või ma mitte nende silma alla astuda – nõnda mitte!..”

      Õnnetu, kes neid ahastavaid sõnu iseenesele kõneles – tal oli peaaegu nutt varaks polnud keegi vähem kui laialt tuntud rätsepmeister August Ahvison Pipra uulitsast. Ta seisis pilkasel pimedal sügiseõhtul maja ees, milles ta elas, ja püüdis oma lõtvunud keha laternaposti najal ikka ja ikka jälle sirgele ajada, mis jäi aga asjata vaevaks. Mainida olgu veel, et tema kõnes puudusid kõik r-id, muutudes l-ideks, ja et ta tegi ühtelugu laternapostile aupaklikke niksukesi.

      August Ahvison oli tuntud kui kaine, korralik noormees. Täna aga oli ta kelmusele ohvriks langenud. Ta juhtus õhtul kogemata kokku kahe kaugemalt tulnud vana sõbraga, kes meelitasid ta väikesele teretusjoomingule trahterisse. Seal teadis neile meister oma noorest abieluõnnest nii vaimustatud lugu laulda – muuseas tõendas ta väga ettevaatamatult, et tema ja ta naisukese vahel veel ainust halba sõna ei olevat vahetatud, ei ainust varjutatud silmapilku ette ei olevat tulnud nii et mõlema sõbra põues, kes olid poissmehed, tärkas kadedus elule. Ning kadedus sigitas kurja nõu. Nad pilgutasid teineteisele kavalalt silma, ja asja lõpp oli, et nad panid noore naisemehe peas kõiksugu salalikkude jookidega suure kilgi laulma. Nõnda tahtsid needsinatsed kadedad sõbrad õnnelikule naisemehele mahti anda igavese päikesepaiste asemel ka kord päikesevarjutust ja mõnesuguseid sademeid näha saada.

      Seal ta vaene nüüd seisis! Tuul 1õõtsus, vihma sadas, ja Ahvisoni hinges valitses sama pilkane pimedus kui uulitsalgi ringi. Ainus mõte ja mõiste, mis ta pommiraskuses peas veel võis tärgata, oli see: Nõnda ma ei tohi koju minna! See oli ta ainus, ent kaljukindel teadvus. Aeg ei olnud veel liiga hiline – maja lai hooviväravgi seisis veel lahti – ning rahakulu ei olnud tal ka mitte ülemäära suur olnud, kuid ses olekus Annakese ja alles veel ämma ette astuda – ei, see oli lihtsalt võimatu.

      Ta hoidis laternatulba nagu kalli armukese ümbert härdalt kinni ja püüdis aru pidada. Paar tundi rahulikku und oleks ta päästnud. Uni peletaks kilgi ja annaks näole loomuliku „vassongi” tagasi. Aga kuhu heita magama?

      Ainust sõpra lähedal ei ela. Võõrastemajad on siselinnas. Omas majas on küll tuttavaid, aga nende käest läheb jutt Ahvisoni suurest ahvist laiali ja puutub, mis vana asi, kõige eel just nende kõrva, kelle eest teda taheti varjata. Häda igapidi suur.

      Ahvison piilus läbi pimeduse, millesse ainult laterna petrooleumileegike pisut paistet heitis, lahtisest õueväravast sisse. Ta pidi rõõmust äkki peaaegu käpuli kukkuma. õuest mustas talle suur tume kogu vastu. Rätsep teadis, mis see oli. Majas elas nimelt voorimeeste-peremees, kes pidude ja lustisõitude tarvis ka hobuseid ja sõidukeid välja üüris. Must kogu tõllakuuri värava ees ei olnud miski muu kui üks kinnine tõld, mida vist taheti ööseks vihma kätte loputada jätta.