Matus. Anton Hansen Tammsaare

tundus mulle kahtlasena. Ega ometi minu käsutada antud auvahid, noored kirjanduse- ja kunstijüngrid polnud jõudnud ümberkaudsete kergemeeliste tütarlastega kokku rääkida, et nad õhtul, kui kõik vaikseks jäänud, saali surnu juurde ilmuksid? Mõtlesid need noored arutud inimesed selle aupaiga muuta alatuks lõbukohaks, lootes, et mina ehk unustan oma peale võetud kohused?

      Ma ei läbenud enam laua äärde istuma jääda, vaid tõusin vaikselt ja ilma mürata toolilt – kogemata puutusin siiski tassi ja tühja veeklaasi, mis vaevalt kuuldavalt kõlises – ning hiilisin kikivarvul ukse juurde, mis saali viis, et läbi lukuaugu piiluda. Kuna aga võti ees oli ja vaatamise võimatuks tegi, siis pöörasin teda ettevaatlikult lukuaugus ja tõmbasin ta pikkamisi eest ära. Nüüd oli vähemalt teisele silmale tee vaatamiseks vaba ja seda võimalust tarvitasin viibimata. Aga ma võin puhtsüdamliselt igaühele soovitada, et ta kunagi läbi ühegi lukuaugu ei katsuks vaadata, mitte kunagi, sest muidu võib tema käsi niisama käia kui minulgi sel valveööl.

      Vaevalt sain pilgu saali heita, kui tundsin, kuidas kogu mu keha värisema lõi, ja viimast jõudu kokku võttes suutsin vaevalt enda lähemale toolile nihutada, kuhu langesin peaaegu meeletuna.

      On see unes või ilmsi? küsisin endalt, kui olin meelt pisut juba kogunud, ja õudses uudishimus ajasin enda uuesti jalule, tõstsin tooli ukse juurde ja seadsin ta nõnda, et tema peal istudes paras oleks teine käsi vastu pehmelt vooderdatud ust toetada, mis võimaldaks püsivamalt läbi võtmeaugu saali vahtida.

      Kui keegi mulle varemalt oleks tõendada püüdnud, et läbi võtmeaugu vaadates teatud sündmusest nii selge pildi võib saada, nagu see mulle täna avanes, siis oleksin seda vähemalt suureks liialduseks pidanud, aga nüüd on mul asja kohta hoopis teine arvamine.

      Pidin vististi kaua võtmeaugu ees kummargil küürutama, sest muidu poleks mu pahem käsi, mis vooderdatud uksele toetas, nii ära surnud ega tuimalt valutama hakanud. Seda valu ja käesuremist panin ometi ainult hiljem tähele, vaatamise ajal ei tunnud ma vähematki, nii väga köitis mind see, mis ma nägin. Julgen isegi arvamist kaitsta, et kui mul mõni ihuliige vaatamise ajal oleks ära raiutud, isegi seda oleksin tühiseks pidanud silmale avaneva pildiga võrreldes.

      Veel praegu, kus mul sündmuse kohta teatud ülevaade ja kus ta minust päev-päevalt, tund-tunnilt ikka kaugemale nihkub ja nõnda oma elulisest väärtusest tükk-tükilt kaotab, veel praegu ei tunne ma eneses küllalt rahulikku meelt ja mõttetarga erapooletust, et kõike nõnda kirjeldada, nagu ta tõepoolest oli või nagu mina seda tol silmapilgul tundsin. Arvan, et kui mindki kellegi suudlus ärataks peatsest surmast, mida loen arsti kurvast pilgust, siis vöiksin ehk küllalt erapooletuks tunnistajaks olla nähtule.

      Mis mulle kõigepealt silma torkas, oli valguse eredus vanade võlvide all, kus puhkas puusärk, mille ümber pidid seisma eelpooltähendatud korras noored auvahid. Aga neid viimaseid ei olnud enam, oli ainuüksi puusärk ja auvahtide asemel lugematu hulk pidulikus ehtes herrasid ja daame, kes oleksid nagu talitamas midagi väga tähtsat ja pühalikku.

      Esimesel jahmatusel lõid mu silmad sedavõrd virvendama, et mul võimata oli ainustki neist ära tunda, aga kui pärast pisut toibusin, siis nägin oma imestuseks, et puusärgi ümber poolringis seisavad ainult tuttavad näod: meie parema seltskonna noored ja vanad mees- ja naisliikmed, seltside asemikud, valitsusasutuste edustajad, kirjanikud, kunstnikud, ajakirjanikud, näitlejad, heliloojad ja igasugused teised vaimliste huvide harrastajad.

      Oleksin hea meelega oma meelekohti hõõrunud, pead murdes küsimuse üle: kuidas või miks on need inimesed korraga südaööl siin, kuna nad ometi alles homme hommikul pidid tulema, kes raudteega, kes autoga, kes, võib olla, koguni lennumasinaga, aga mul polnud arutamiseks mahti, kogu mu isik keskenes vaatlemisse, minust polnudki muud järele jäänud kui aga võtmeaugul piiluv silm.

      Räägiti midagi, aga nii vaikselt, et läbi vooderdatud ukse ainustki sõna minu kuulmeid ei puutunud. Võimalik ka, et mu ergud sedavõrd pinevil ja korratuses olid, et kuulmeis vastuvõetud häältest peaajule kui keskjaamale teateid edasi ei saadetud. Praegu näib mulle, et viimane oletus on tõenäolisem kui esimene, sest miks muidu hakkasin ma sõnu taipama, kui erkude pinevus pisut järele hakkas andma.

      Niisiis, räägitud sõnade järele, mida oletasin suude ja huulte liikumisest, astusid haridusministeeriumi ning kirjanikkude, kunstnikkude, heliloojate ja näitlejate keskliidu asemikud puusärgi juurde – esimene peatsisse, teine jalutsisse, seda panin hoolikalt tähele – ja tõstsid tema kaane ilma pikema jututa pealt ära, nagu polekski ta kinni kruvitud, mida aga ometi mina ise oma käega tegin, pealegi nõnda põhjalikult, et veel ukse all istudes ja nende tegevust pealt vaadates parema käe peopesa kruvikeeraja pea surumisest õhetas. See täitis minu niisamasuguse imestusega kui nähtuski, et haridusministeerium ja kogu kujurline ilm siin oma edustajate kaudu niisuguses üksmeeles talitasid, mida ma muidu polnud kunagi tähele pannud.