tõesti osa võtab.
“Pole nüüd enam kokku katsunud…” ütles seesama endine mees, aga võis aru saada, et ta midagi veel edasi mõtles, kuid selle ütlemata jättis.
Jumal teab, teadis laiksaarlane isegi, mis ta mõtles. Jah, võõral härral oli õigus, see oli ometi kord nõnda olnud, jah, aga jumal paraku, mis sest tuleb. Inimene laulab, teised kiidavad, aga kuidas on su hingega lugu. Ja mis sa kõik teistega ei pea laulma. Inimene on noor ja rumal ja Laiksaare vanad ausad haritlased mäletasid, kui nad kord vaimustusega Kaarel Kaevu sõnu hõiskasid, mis nõnda algavad:
Metsa ääres küla murul,
jaaniõhtul sääske surul
............
ja nõnda lõpevad:
… lendas siia.
Mu neiu, sind ma tahan viia…
Hm, hum, huu, ümisevad bassihääled.
Ja see oli laul. Laiksaare haritud mehed parandasid endid. Mitmed lahkusid siit kihelkonnast ja need ütlesid uhkustades: “Teie nüüd laulate ka!”
Ja nad katsusid pärast mõned korrad kokku laulda, kuid sest ei tulnud välja midagi. Aegamööda jäid katsed harvemaks ja harvemaks ja nüüd oli Laiksaares kõik vagune.
Võõrad ütlesid: laiksaarlased magavad.
“Vaadake, sõbrad,” ütles härra Arnold Vaik elavalt, “asi on niisugune. Jumal Vanemuine andis eestlasele tubli lauluande, aga meie oleme ülekohtused majapidajad, kui meie oma talendi ära peidame ja sellega mitte ei kauple. Nõnda ei peaks see mitte olema, muidu näitavad teised näpuga meie peale. Noh –”
See mees oskab kõnelda.
“Noh, ega see talendi asi nüüd umbes siia ei puutu,” tähendas keegi laiksaarlastest, “sellel ikka on vist teine tähendus…”
“Kuidas? Kas see siia ei sünni?” küsis härra Vaik ja tõmbas oma ilusa-inetu nina vähe krussi. Küllap talle siit midagi vastu lehvis, millega noormees just rahul ei olnud.
Selle aja sees oli suvine soe tuul tugevamini puhuma hakanud ja kiriku kukk krääksus üleval kangekaelselt. Päikese vari ronis pikkamisi kirikuesiselt trepilt mööda astmeid üles, ikka kõrgemale, kõrgemale, kuna ta viimaks terve kiriku esimese külje ära valgustas.
“Lähme kiriku,” tähendas keegi Laiksaare haritlastest, “panevad muidu täis.”
“Noh, mis palavaga seal teha, ajame parem isamaalikest asjust juttu. Ma olen alles siin võõras, aga palun, tutvustage ometi mind siinsete mälestusrikaste kohtadega. Oh, nende kõnesid oleks väärt mõista.”
Laiksaarlased köhatasid ja vaatasid üksteisele otsa.
Nad vist said härra Vaigust nüüd aru. Jah, ka uue aja vaim oli siia kihelkonda sisse pääsenud. Noh, kes seda nüüd oleks tahtnud kuuldavalt ütelda, aga südames pakitses selle asja kohta igaühel omamoodi.
Härra Vaik lõi ühele nooremale käe ümber piha: “Lähme ometi vähe eemale kõndima.”
Ja see noorem oli muidu igapidi tubli, kuid vähe kõikuv ja kindluseta.
2
Härra Arnold Vaik astus tasasel kõnnakul kodu poole. Ilus soe suvine öö. Vahetevahel vuhisevad lindude tiivad üleval pea kohal õhus, aga see oli paljalt vuhin, mis siia alla kostis. Midagi polnud näha, mitte midagi. Ilm oli ilus, nõiduslik, luulelik öö. Härra Vaigu süda pakitses, talle näis kogu ilm nagu kitsik olevat, teda nagu oleksid köidikud käsist ja jalust sidunud. Oi, niisugune öö on imelik, imelikum veel niisugusele inimesele, kes ise imelik on.
Ja viimaseil aegadel oli härra Arnold Vaik tähtsalt muutunud. Ta süda oli nagu pehme heinamaa, kuhu nägematult mitmesugused muud juured sisse tekivad ja seal ilma tähele panemata kasvama, võrsuma hakkavad.
Tuline isamaalane, vähemalt oli härra Vaik iseennast selleks pidanud. Ta oli teistelgi niisugustel öödel väljas viibinud, aga siis?
Seal need hurtsikud rahul hingasid. Emakene ronis voodisse, millest pikad õled üle ääre küündisid ja mille jalguotsas õlgede sees suure “türgi” kana pesa oli, ja ohkas: “Oleks taevas ka nii hea olevat.”
Oh sa vaenekene, ja sa oled ilmas elanud ja võrdled õlgedega täidetud voodit taevariigiga. Oh seda rumalat talueite.
Aga kas tal pole õigus? Muidugi – ta on, kes seda võib valeks ajada, muidki asju ilmas, mis põhuvoodist palju meelitavamad on, näinud, aga neid ta ei ihaldagi.
Kord näitas vana teenijatüdruk Viiu taluemakesele suure paruni Ping-Lingi tubasid. Saksu polnud kodus ja vana Viiu oli ligi viiskümmend aastat truu teener olnud, sellepärast olidki kõik uksed lahti. Seal olid süllapikkused peeglid, ja otse häbi, nendes kallistes peeglites paistis kõverassekiskunud kehaga, kortsulise näoga ja jämedast riidest voldilise seelikuga vana talueit. Üsna tõesti häbi, ja emakene põgenes päratute peeglite eest kõrvale. “Näe, näe,” ütles Viiu ja näitas päratu suure kollase ratsaniku peale. Hirmsa näoga mees vaatas kurjalt kollase jämeda- ja kõverakaelalise täku seljast alla. “See on kallis asi – see on kell, uur, kuula, kui tiksub. Oi, see maksta viissada rubla.”
Sellest ei saanud emakene aru. Tal oli kord 10 rubla olnud, aga nüüd polnud tal rohkem kui kolm rubla. Ja ta oli üsna õnnelik, sest ta sai selle kolme rubla eest kõik, mis tarvis. Läige ta peale ei mõjunud, sest ta oli muidki hiilgavaid asju näinud: päike hiilgas heledasti, kuu kumas ja päeva looja ajal sätendas järve pind. Noh, see kallis asi oli paljas tomp ja emakene poleks ta eest tõepoolest kolme rublagi andnud. Ja ta vaatas veel kord selle hirmsa näoga ratsaniku peale ja mäletamine ja mõistus ütlesid iseenesest:
Sind kuradid sääl kisk’vad
ja ühest teise visk’vad…
Siinkohal oli ju üsna sünnis ohata.
Seda oli mul ometi tarvis tõenduseks vahele lisada, et emakene ka muud midagi on näinud, aga voodit, millest õled eemale ulatusid, võrdles ta taevariigiga.
Miks?
Oh, kas te seda ei tea. Siitmaa rahvas on laisk rahvas, kelle suurem meelehea magamine on. Ajagu tagasi, lugegu oma lugulaulusid, milles rahva iseloom olla kirjeldatud. Jälle seesama tõendus.
Ja nende pead, kes tahavad uinumisele mõne teise põhjuse anda, vajuvad ikka madalamasse. Mine nüüd, nõrgake, eepose vastu sõnelema. Ega sest ka midagi välja ei tulekski.
Kuid südamesse jääb ikka midagi, sest meie oleme ise seal õlgedega täidetud voodites viibinud ja teame sealt mõndagi rääkida. Aga olgu, või siin sünnib nüüd suurt eepost süüdistada.
Seal need hurtsikukesed rahul hingavad. Hale tuleb peale, nad on nagu lambukesed, kes ühte on püüdnud koguneda, aga neil pole karjust.
Vale. Kas sa ei näe, läbi pimeduse paistab suur kühm ja see kühm näib taevalaotusesse puutuvat. Sealtpoolt on tuul, ja õhk, nagu iga õrn nina selgesti võib tunda, on täidetud magusa lillelõhnaga.
Teame, teame väga hästi. See on mõis ja nüüd ütlete veel, et neil pole karjust. Tühja ei maksa nüüdsel ajal kõnelda, igaüks võib ju näha, et mõis ähvardab oma korstnatega pilved purustada ja see magus hais tuleb suurest rohuaiast, kus külast igal nädalal iga pere kaks päeva teeb. Enesel kõigub ja kummardab valmis rukkipea talumehe järele, aga see läheb ilma hoolimata mööda, mõisa aeda teedele värsket liiva riputama ja hammasrulliga riputatud liivale ilusaid sooni sisse vedama.
Kas sa ikka arvad, et neil laialipillutud majadel, mis praegu ilusal ööl näikse vaikselt uinuvat, karjust ei ole?
Kui sa neid lammasteks pead, siis ütle, et karjus on Schäfer [Schäfer – lambakarjane (saksa k.). Toim.], sest ta on vististi Saksamaalt tulnud.
Niisugused asjad olid ennegi Arnold Vaigu vaimu eest mööda lipsatanud, sest suvine öö, nii ilus kui ta ka on, vahva on ta siiski sääraseid olemata asju mõttesse