valiksarja, käib Kristjan Kangur sportlase songa lõikusel. Eelmine aastanumber 2012, mil võideti Serbiat ja Iisraeli, on lootused kõrgele tõstnud. Kuid Eesti kaotab kaks esimest kohtumist…
Kolmanda, Hollandiga peetava mängu eel teeb Kangur sooja – lõikusest on möödunud kõigest kümme päeva. Laseb end peagi ka platsile saata ja võitleb nagu mees muiste. Aitab võita selle mängu, aitab järgmise, aitab play-off’is ja aitab finaalturniirile. Koondisesuve ja klubihooaja vahel tuleb minna veel seljalõikusele…
„Loomulikult on koondis mulle väga tähtis. Olen seal mänginud umbes kümme aastat, kohustust selleks pole, aga see on auküsimus. See ei too mu rahakotile kuidagi kasu, kuid arvan, et ükski mees ei mängi seal raha pärast. Koondis käib profikorvpalliga kaasas,“ räägib Kangur siiralt ja otsekoheselt.
„Kes väikestest poistest ei unistaks kunagi Eesti koondises mängimisest! Kui sa jõuad nii kaugele, et sind kutsutakse koondisse, siis loogilise jätkuna ka mängid seal. Olen õppinud koondiseelu nautima: mulle meeldib koos poistega trenni teha. Eelistan seda seltskonda üksi jooksma minemisele. Meil on vägev grupp, saab palju nalja ja ma naudin seda! See aitas 2013. aasta suvel korda saadetule kaasa. Sisekliima on hea, klapp hea ja asi toimib – see on spordivõistkonna puhul väga-väga tähtis.“
Uut finaalturniiril osalemist on tulnud oodata 14 aastat. Ka Kangur on õige mees, kellelt küsida: miks?
„Mingil hetkel – ilmselt ütlen praegu kellegi kohta pahasti – jäi vahepeal töö seisma. Ühel hetkel ei tulnud enam peale palju kaela kandvaid mehi. Nüüd on töö kindlasti elavnenud, treenerid jõudnud paremale tasemele. Järelikult oli paus õiglane, kui tööd ei tehtud.
2001. aastal Türgis mänginud põlvkonnast paljud lõpetasid, meie veel ei kandnud kaela. Oleks meie põlvkond olnud natuke tublim ja paremal tasemel, võib-olla õnnestunuks varem EM-ile jõuda.“
Vahepeal langeb Eesti koondis ka Euroopa B-divisjoni. Ja tuleb tunnistada, et sel hetkel valgust väga ei paista. Tiit Sokk võtab Üllar Kerdelt koondise uuesti üle ning suvel 2010 kaotatakse kindlalt Hollandile, lisaajal Austriale. Kas meie rõõmuks jääbki ainult Luksemburgi alistamine?
Õnneks hakkavad aasta hiljem puhuma hoopis uued tuuled. Vastased on esialgu veel samad ehk tugevatega me ei kohtu, kuid mängupilt paraneb ja kogu meeskond kiirgab hoopis teisiti, sealt õhkub positiivsust. Veel aasta hiljem võideldakse juba tõsimeeli finaalturniiri pääsme pärast ja saadakse see 2013. aastal lõplikult kätte.
„Põhimängijad kannatavad mängida ka suurte vastastega ja tänu välisklubidesse minekutele on võistkonna üldine tase tõusnud. Teisalt panevad Kalevi kutid aastast aastasse kõvade võistkondade vastu kõval tasemel. Paljud kiruvad, et mis te seal mängite ja peksa saate, kuid see tuleb kasuks ja väljendub Eesti koondise esitustes kõige paremini,“ selgitab Kangur uue tõusu põhjuseid.
„Mida tugevamas liigas sa mängid, seda parem sul on mängima minna. Keskmist taset on aidanud tõsta erinevad välismaised sarjad, kus Eesti klubid osalevad. Mängijate tase tõuseb tasapisi ja see kajastub tulemustes.
Lisandunud on vajalikud nooremad, korraliku tasemega korvpallurid. See ongi võistkonnas väga-väga oluline. Sa ei ehita võistkonda ega vea välja ühe-kahe mehega, tähtis on tugev keskmine tase.“
Väljapoole näib, et meeskonnatunne on pärast eelmist kümnendit paranenud. Kangur pole sellega päris päri ega mäleta, et koondises olnuks kunagi halb sisekliima.
„Meil on alati olnud mõnus ja fun. Kõik mehed on alati väga hästi läbi saanud. Eesti on nii väike, 80 protsenti mängijatest on sõbrad ja suhtlevad ka pärast suviseid tsükleid. Meiesuguse väikse maa jaoks tähendab hea läbisaamine ainult plussi. Ma ei mäleta aastat, kus saanuks öelda, et oli ebameeldiv koos mängida, rohkem ei taha kunagi.“
Reinar Hallik
Narva poiss
„Maal panime ämbri puu otsa ja viskasime kolmeseid. Olime neli NBA meest-lapsepõlvesõpra: Vanja, Vova, Edgar ja mina. Tegime kõike. Vanja oli minust neli ja Edgar kaks aastat vanem, Vova sama, 1984. aasta poiss. Nii mängisime kossu, loopisime palli ämbrisse.
Lõpuks sebis isa meile ühe korvi. Selle kinnitasime madalamale, et saaks ka pealt panna. Saime korvivõrgu, ise tegime laua, isa aitas kaasa. Kolm nädalat mängisime, siis panin nii kõvasti pealt, et konstruktsioon läks katki. Seejärel tõsteti rõngas natuke kõrgemale.
Hommikul ärkasid üles, viisid vanaemale vett ja puid tuppa, tegid veel midagi kasulikku, siis loopisid, vahepeal tegid heina ja siis jälle loopisid. Niimoodi vise tuligi. Meie lähedal oli üks talumees Rein, kel oli 30 lehma. Tema juures käisime abiks sõnnikut viskamas. Tegime kõike, mul on kõik maatööd selged.
Suvel – niipea, kui kool läbi sai, läksin maale, ja 31. augustil linna tagasi. Sealt see korvpallipisik tuli.“
Kõlab nagu muinasjutt, aga tegelikult on see ühe poisi üheksakümnendate aastate reaalne elu. Poisi, kelle linnakorteriski on väike korvpallirõngas üleval ja kelle maakoht asub Narvast 8 kilomeetri kaugusel. Kellega korvpallikoondislastest on tegemist? Õige vastus: Reinar Hallik.
Hallik on Eesti korvpallis täiesti omaette nähtus.
Ta kuulub oma vanuseklassi noorte ja juunioride koondisse, kuid meeste sekka jõudes kaob sisuliselt pildilt. Korra teda koondise kontrollmängudes proovitakse, aga ametlike kohtumisteni asi ei jõua.
Mehe klubiline teenistusleht on kirjum kui paljude teiste korvpallurite oma. 2012. aasta suvel teenib ta lõpuks taas koondisekutse. Sel kohal tavatsetakse öelda, et edasine on juba ajalugu. Midagi globaalset pole Hallik korda saatnud, kuid iga mees ei suuda Serbia vastu visata 14 punkti ja omasid võiduni aidata.
Aga läheme algusesse tagasi. Reinar Halliku lapsepõlves on kõik muu sama värvikirev nagu suvine maaelu Vanja ja Vovaga. Ühtlasi juhatab Hallik meid piirilinna põnevasse maailma – sest olgem ausad, mida teab keskmine eestlane Narvast?
„Olen proovinud põhimõtteliselt kõiki spordialasid,“ lausub Hallik.
Hakkame üles lugema. 9−10-aastasena käib ta paar kuud judotrennis ja tuleb omavanuste seas Ida-Virumaal kolmandale kohale. Järgnevad aikido ja poks.
„Narvas on poks ju kõige populaarsem spordiala! Paar trenni käisin, kuid ajad olid nii hilised, et poksima ma enam ei läinud,“ seletab Hallik muretult.
Ühe või paari trennikorraga piirduvad kergejõustik ja jalgpall, veidi pikemalt „peavad vastu“ lauatennis ja male. Koolis lisandub peotants.
„Jalgpalliväljak oli liiga suur, jalad jäid muru sisse kinni,“ räägib Hallik kõige tõsisemal ilmel. „Malet meeldib mulle siiamaani mängida.“
Korvpallis ei saa maakodus omandatud viskele aga sügisel-talvel linnas liha ehk muid oskusi peale kasvatada, sest selle ala trenni Narvas 1990. aastate alguses lihtsalt ei olegi!
„Telekast meeldis mulle küll kossu vaadata. Narvas on palju Vene kanaleid ja nägin päris ohtralt CSKA mänge.“
Oma osa on ka hoovispordil. „Seal käis poistega ikka jalka, aga mängisime ka kaarte ja sõime sihvkasid. Teinekord läksin õhtul kella kuue-seitsme paiku kossuväljakule, meestega mängima. Seal pandi muusika mängima, kõik oli nagu Ameerika filmis. Hästi kihvt. Kell üksteist tulin koju.“
Kui Narvas korvpallitrenni polnud, kuidas Reinar siiski selle ala juurde jõudis? „Koss on mulle alati meeldinud ja käisin igal vahetunnil kooli võimlas palli loopimas. Ükskord, kui olin 12-aastane, tuli kehalise kasvatuse tundi treener Kalju Pluutus. Küsis, kas trenni tahan tulla, pikk poiss ju? Mina vastu, muidugi tahan! Läksin kohale ja olin seal ainuke eestlane.“
Järgnevalt tutvustab Hallik Narva koolisüsteemi. Ses piirilinnas on üks eesti ja 13−14 vene kooli. Eesti koolis käib ehk 300−400 õpilast. Vene koolidest kahes – ja need on väga tugevad! – õpib üle 2000 lapse.
Aasta