ta taas voodis ja on vaid kohati teadvusel. Velsker aga, kes talle esmaabi osutas, pole rohkem teda vaatamas käinud.
Palusin administratsioonile edasi öelda, et kui mu tuttav peaks surema, siis mina vaikima ei hakka. Tunni aja pärast oli linnast arst kohale kutsutud. Kuna laagri haiglaosakonna telefon ei töötanud, siis sai kogu laager jälgida, kuidas alguses jooksis arst valveosakonda, et sealt linna helistada, hiljem aga sõitis laagri väravast sisse kiirabiauto (see oli ainus kord kogu mu laagris oldud aja kestel).
Tolle noormehe elu päästeti. Tal oli kõhukelmerebend ja selleks ajaks, kui ta kirurgilauale jõudis, oli ta sisemise verejooksu tõttu juba kaks liitrit verd kaotanud.
Nagu kunagi GULAG-is, nii on ka praeguses vanglasüsteemis haigeks jäämine äärmiselt ebasoovitav. Kui aga keegi jääb haigeks, siis on ebareaalne pärast haiglast tervena välja tulla.
Kas riiklikku vanglateenistust on võimalik muuta, kui enne ei muudeta olukorda kogu riigis?
Ma ei tea õiget vastust. Kuid üritada võib, sest muutusi on vaja.
Esiteks, ja see on kõige valusam küsimus kogu riigi vanglasüsteemis: süütult kinnipidamiskohtades viibivad isikud. Selliste inimeste osakaalu on võimalik ligikaudselt kindlaks teha, lähtudes õigeksmõistvate kohtuotsuste arvust. Meie tavakohtutes on kõikidest kohtuotsustest õigeksmõistvaid otsuseid 0,8 %. Seda näitajat võib võrrelda meie vandemeeste kohtutes õigeksmõistvate kohtuotsuste arvuga (20 %) ja Euroopa kohtute õigeksmõistvate kohtuotsuste arvuga (15–30 %). Võrdlus Euroopaga on kohane – vaevalt et sealne eeluurimine on viletsam kui meil.
Kui mitte arvestada isikuid, kes on küll kuriteo toime pannud ja kelle süü on jäänud nõuetekohaselt tõendamata, aga kes vaatamata sellele karistust kannavad, siis ikkagi saame tulemuseks, et iga 5.–7. kinnipeetav on süüdi mõistetud ja kannab karistust täiesti alusetult. Kogu Venemaa kohta teeb see umbes 150 000 inimest. See on 150 000 saatust, perekonda, kaotatud tervist, lugematu hulk kaotatud eluaastaid…
Teiseks, see grupp karistatuid, kellele ühiskond on valmis andestama ja kelle sotsiaalsest adaptsioonist on ühiskond ise huvitatud.
Selle kinnipeetavate grupi suurus sõltub otseselt meie maal kehtivatest moraalistandarditest, meie endi humaansusest. On selge, et see grupp moodustab suure osa meie kinnipeetavatest. Väiksemaid varganägusid, sulisid, huligaane, isegi olmetülis kellegi juhuslikult tapnud isikuid ei vaatle meie ühiskond enam kui igaveseks ja pöördumatult kadunud inimesi.
Kui esimese kinnipeetavate grupi puhul on jutt kohtusüsteemi vigadest, siis teise grupi tagasitoomine ühiskonda sõltub otseselt riiklikust vanglateenistusest.
Probleemi süvendab seegi, et enamikul kinnipeetavatest on väga madal sotsiaalne teadvus ja kui see kellelgi isegi on, siis tavaliselt hävitab tsoon selle neil kiiresti.
Esiteks, inimesed vajavad kinnipidamiskohas tööd. Nad vajavad sellist tööd, mis säilitaks igapäevase töötamise harjumuse ja lubaks neil ka kinnipidamiskohas viibides olla abiks oma toitja kaotanud perekonnale (lisaprobleem on siin perekondade purunemine, laste vanemateta jäämine ja sellelt pinnalt uue kuritegevuse tekkimine). Töö aitaks süüdimõistetutel tasuda ka neilt kohtutes väljamõistetud summad ja ühtlasi oleks see eeldus, et tagasi vabaduses olles suudetakse leida endale töökoht ja seda pidada, selle asemel et hakata taas elatuma endisest nn elukutsest.
Selge, et sellist ülesannet pole kerge täita, eriti meie nn uue turumajanduse tingimustes. Kuid see ülesanne on täidetav. Kõige olulisem on pöörata sellele otsest tähelepanu. Selle probleemi lahendamata jätmine sünnitab 50 % meie retsidiivsest kuritegevusest ja nii pannakse toime sadu tuhandeid, isegi miljoneid uusi kuritegusid, mis toob ühiskonnale tohutut kahju.
Kitsipung peab maksma kaks korda, ja hästi on, kui vaid kaks korda.
Samas võtmes peab lähenema ka teistele probleemidele: kinnipeetavad vajavad korralikku riietust, kohtumisi perekonnaga, kindlat päevakorda ja hariduse andmist.
Mis on meie jaoks tähtsam: kas luua üha uusi võimalusi karistada inimesi kõige karmima karistusega – neilt vabaduse võtmisega – või aidata inimestel normaalsesse ellu tagasi pöörduda? Ja mitte maksta pärast topelt või isegi kolmekordselt selle eest, et me ei taibanud seda kohe teha?
Vanglate ametkondlik mõtteviis oskab mõelda vaid esimese võimaluse raamistuses. Kui tõepoolest soovitakse vanglasüsteemi muutumist, siis peavad neid muutusi läbi viima isikud, kes on ise väljaspool seda vanglaid valitsevat ametkondlikku süsteemi.
Vanglateenistus peab lihtsalt täitma talle seatud ülesande, ka siis, kui see on sealsetele ametnikele ebamugav. Ning selles pole midagi imelikku: igaüks meist teeb ju töökohal just seda, mida vajab töö tellija, mitte seda, mida on lihtsam ja kergem teha. Seda isegi siis, kui tahetakse lihtsamalt ja kergemini läbi saada.
Kui me tõesti tahame muutusi, siis see on veel üks põhjus, miks riiklik vanglateenistus ise ei saa nendes esimest viiulit mängida.
On ka selline inimeste kategooria, kellele ühiskond kunagi ei andesta.
Ka nende inimeste puhul tuleb arvestada mitmeid tegureid. Esimene ja kõige olulisem probleem on siin kohtuvead. Neid on meil koletult palju. On ilmne, et süüta inimese alusetult ja piisavate tõenditeta süüdimõistmisest on sellistel puhkudel kõige enam huvitatud need isikud, kes on surma põhjustamises ise süüdi, kuid kes salgavad oma osa selles igati, peidavad omakasulisi motiive ning varjavad toimepandut.
Teine oluline teema on terve ühiskonna humaansemaks muutumine. See tähendab valmidust andestada neile, kes on oma tegu tõeliselt kahetsenud ja kellele me varem polnud valmis andestama.
Kolmas moment on küsimus, kuidas toimida nende suhtes, kellele me pole valmis andestama?
Nendele küsimusele saab vastata vaid üldisel tasemel, kuna n-ö viimast ja lõplikku tõde pole inimesel kunagi võimalik teada. Suhtumise andestamatuid kuritegusid toime pannud isikutesse määrab lõppkokkuvõttes ära kaks faktorit: kas tõepoolest on kõrvaldatud vähimgi põhjendatud kahtlus sellise isiku süüs ja kuivõrd me ise oleme võimelised andestama inimesele, kes siiralt oma kuritegu kahetseb. Need kaks kriteeriumit – õiguslik ja eetiline – iseloomustavad ühiskonna õigusliku arengu taset ja määravad ära meie kauguse eetilisest ideaalist, mida me taotleme.
Need kriteeriumid ja valmidus neid kohaldada annab meile vastuse, kuidas toimida isikutega, kelle teod on andestamatud.
Siinkohal tuleb aga ära märkida veel üks äärmiselt oluline fakt. Pärast viit aastat vangistust on ühiskonnas adapteerumine äärmiselt raske. Pärast 10 aastat tsoonis on see peaaegu võimatu. Psüühika kahjustub selle aja jooksul pöördumatult. See küsimus käsitleb juba seda, mida me tegelikult kinnipidamiskohtadelt ootame.
Tean ära sõites vaid ühte: tsoon pole hirmus. Seal elavad tavalised inimesed ja inimese staatus tsoonis sõltub eeskätt temast enesest. Ning see staatus sõltub rohkem inimese tahtejõust kui tema füüsilisest tugevusest. Karta ei tohi. Hirmu tagajärjeks on alandav räpane elu, mis on hullem kui surm. Aga surm… Mis on surm? Võimalus surra pole just eriti suur: aastas sureb umbes kaks-kolm kinnipeetavat 1000-st. Pealegi on surm vangistuses tavaliselt kiire, seega pole see hirmus.
Tsooni eelis vanglakongi ees on päike ja kokkusaamised lähedastega. Kokkusaamine tsoonis tähendab seda, et saab üks kord kvartalis kolm päeva lähedastega koos olla ja seda ruumis, mis meenutab oma sisustusega provintsilinna hotellituba. Kokkusaamisele võivad tulla ema, naine, tütar. Neid võib puudutada, võib isegi kallistada. Need kolm päeva mööduvad tavaliselt nagu üksainus hetk.
Vangla purustab perekondi. Regulaarselt käiakse seal vaatamas ehk vaid üht kinnipeetavat 20-st. Naised unustavad oma vanglas istuvad mehed, lapsed unustavad oma vanglas istuvad isad. Inimene kaotab sotsiaalsed sidemed välismaailmaga umbes viie vangla-aastaga. Vangla värava taga ootab teda sisuliselt inimkõrb. Seepärast jõutakse sageli väga kiiresti tagasi vanglasse. Ma ei saa aru, kes ja miks sellist süsteemi toetab. Võib-olla polegi selle süsteemi taga mingit kurja mõtet ja see on lihtsalt säilinud traditsioon. Kuid selle traditsiooni tagajärjed on hirmsad. See tähendab reaalses elus tervet suurt kihti elanikkonda,