nägi!“
Kui Hodorkovskid kolisid eraldi kahetoalisse korterisse, ärkas Marina vahel öösel üles ja katsus seina – ta kartis, et see kõik on ainult unenägu. Marina ei tahtnud veel ühte last saada – ta oli siis juba 36-aastane, raha oli väga vähe ja korteri võlg tahtis maksmist. Marina ja Boriss töötasid terve elu vabrikus Kalibr. Boriss oli peakonstruktor, Marina insener-tehnoloog.
Muuseas, see korter on neil tänase päevani alles. Nad ise elavad ja töötavad aga Moskva lähistel Mihhaili loodud Korallovo lütseumis. Neid on huvitav jälgida, sest nad on kaks täiesti erinevat inimest. Isa on sentimentaalne, avatud, ei peida oma emotsioone ja võib olla väga terav, kuid ka ootamatult lüüriline. Talle meeldib laulda ja luulet lugeda. Suitsetab, kuigi arst keelas selle ära. Vahel võtab hea meelega klaasikese kangemat. Marina on aga vaoshoitud ja teda pole võimalik ette kujutada nutmas või millegi üle kaeblemas. Räägib alati vaiksel häälel, kuid on sellele vaatamata väga kindlameelne. Võib anda teravaid hinnanguid. Kui armastab kedagi, siis armastab. Kui ei armasta, siis ega selle üle polegi mõtet temaga vaielda.
Boriss Hodorkovski aasib vahel naise kallal ja nimetab teda buržuiks (kodanlaseks). Müksab mind ja ärgitab: „Sa küsi mu buržui käest, mida ta selle pööbliga sehkendab?“ Nagu ma aru saan, oli Marina isa mingis ministeeriumis tähtsas ametis, jäädes ise parteituks, mis oli äärmiselt harv nähtus. Boriss Hodorkovski kaotas oma isa sõjas. Ta tuli pärast sõda koos ema ja õega evakuatsioonist tagasi Moskvasse. Nad elasid keldris ja nende elu oli väga raske. Borissi ema oli päevad otsa tööl. Boriss oli aga praktiliselt kodutu laps, kes sõitis elektrirongis ja laulis reisijatele kurbi laulukesi. Selle eest sai vahel süüa, vahel anti mõni kopikas raha. Olevat ka veidi vargil käinud, juhtus sedagi. Hiljem aga tuli mõistus pähe, läks sõjaväkke ja seejärel tehnikumi, kus ta tutvuski Marinaga.
See kodanlase ja tänavahulguse liit kujunes igati õnnelikuks ja pikaajaliseks abieluks. Nende kodus on hea olla. Ei mingit nukruse või lootusetuse tunnet. Pärast teist kohtuotsust, mis nende poeg sai – 13 aastat vabadusekaotust –, sõitsime neile külla, et küsida, kuidas vanapaaril läheb ja kas nad tulevad selle olukorraga ikka toime. Sain oma ettevaatlikele pärimistele Marina Hodorkovskajalt selge ja ammendava vastuse: „No mida sa muretsed? Mul pole aega sind lohutada – mul on külalised!“ Miljardäri, praeguse vangi ema elab ilma teenijateta. Ta käib ise turul, teeb ise süüa, hoolitseb ise riiete eest. Lisaks ostis ta endale arvuti ja talle meeldib Skype’is tšättida.
Boriss Hodorkovski: Miša hakkas tööle alates 14eluaastast. Ise veel poisike, aga tuleb ja seletab: „Tahan plaadimängijat.“ Mina vastu: „Mine ja teeni siis endale raha.“ Muidugi ma oleksin võinud talle selle muusikariista osta, kuid otsustasin, et ta peab endale ise selleks raha teenima. Ta töötas kojamehena. Mul oli teinekord lausa huvitav: vaatan, tüdrukud tulevad koolist, aga tema pühib õue. Polnud häda midagi, sai toime küll, ei häbenenud, pühkis aga edasi. Laadis leiba, käis ehitusmalevas, siis tuli juba instituut. Ta tegi kogu aeg lisatööd. Inimene peab kõik ise saavutama. Tema huviks on alati olnud keemia, juba varasest lapsepõlvest.
Marina Hodorkovskaja mäletab, kuidas Mihhail läks kord õpetaja juurde ja küsis: „Kui ma kord suureks kasvan ja kui siis on ka keemiatunnid, kas siis kõik need purgid ja topsikud on veel alles?“ Ta palus isa, et too ehitaks talle keldrisse laboratooriumi. Isa oli nõus, aga ühel tingimusel: poiss peab enne katse tegemist oskama teoreetiliselt seletada, mis katse ta teeb, ja alles siis võib ta seda proovida. Miša sai päris kiiresti aru, et isa teeb vaid nägu, et ta taipab keemiast midagi. Eks ta ajas siis isale igasugust pada. Pärast said mõlemad naerda.
Boriss Hodorkovski: Ta tegi jah igasugu katseid. Ah, ma ei hakka parem rääkima, mida nad sinna õpetaja toolile panid. Ikka juhtus, et sain pahaseks, kuidas siis muidu. Kuid kere peale ei andnud ma talle kunagi. Arvasin ja arvan tänaseni, et see pole kasvatamise meetod. Vaja on selgitada, et inimene mõistaks. Kere peale anda pole mõtet…
Huvitav, et kui Mihhaili vanemaid kuulata, siis polnud neil mingeid illusioone nõukogude võimu suhtes. Polnud armastust võimu vastu. Nad võtsid seda kui fakti. Mida selle vastu ikka teha? Kumbki, ei Boriss, ei Marina, polnud kommunistliku parteid liikmed. Nad püüdsid teha oma tööd ausalt ja saada selle eest ausalt välja teenitud väikest tasu. Näib, et nad lihtsalt elasid ja ei mõelnud eriti, et kunagi võib kõik muutuda. Nende poeg aga osutus teistsuguseks.
Marina Hodorkovskaja: Me püüdsime Mihhaili ellu ja otsustesse mitte sekkuda, teda mitte suunata, et las ta ise… See oli meie põhimõte. Elades sellises riigis ja sellises olukorras oleneb vaid su enda valikutest, milline on su saatus. Alguses oli ju meil kõigil püha usk kommunismi. Miša kirjutuslaua juures kodus rippusid Lenini portree ja punalipp. Sellel pildil oli oma lugu ka – selle joonistas mu isa onupoeg, kes hukkus rindel. Hiljem, kui Miša õppis juba instituudis, hakkas ta kõike paremini mõistma. Kui algas Afganistani sõda, oli ta 16aastane. Paar aastat hiljem kippus ta sinna sõtta minema. Loomulikult olime isaga sellest tema jutust hirmu täis. Mõni aeg hiljem aga ütles ta mulle äkki: „Ma sain sellest kõigest aru.“ Sellest ajast hakkas ta ümbritsevat teisiti nägema ja mõtestama.
Kes teab, ehk polnud meil isaga õigus, kuid me otsustasime: kui elad koos huntidega, tuleb ka ulguda koos huntidega. Las poeg ise valib, kelleks ta saada tahab, kas olla dissident või liikuda üldise vooluga kaasa. Ma võin öelda, mida ma ühest või teisest küsimusest arvan, kuid ma ei saa tema eest mõtelda. Tema komsomolikarjäär oli tema mingite isiklike plaanide teostamine ja kes teab, võibolla ta lootis, et ta suudab midagi muuta.
Kui Mihhail sai 1979. aastal 16 aastat vanaks, tuli aeg minna ja pass saada. Tal oli vaba valik, mis rahvuse ta sinna kirjutab. Ta võis kirjutada venelane või juut. Marina Hodorkovskaja räägib, et nad pidasid isaga selle üle nõu ja ütlesid lõpuks: kirjuta passi see rahvus, mis sa ise tahad. Ta vastas emale: „Saad aru, ma ei tunne ennast juudina.“
Marina Hodorkovskaja arvab, et kuna Mihhaili isa on juut, siis avaldas see poja elule mingit mõju. Kuid Mihhail jäi rahvuse teemal rääkides alati väga vaoshoituks. Ainus vahejuhtum, mida Mihhail on ema sõnutsi meenutanud seoses oma rahvusega, oli siis, kui ta lõpetas instituuti ja kirjutas diplomitööd. Diplomitöö ise oli mõne õppejõu hinnangul kirjutatud samal tasemel nagu teaduste kandidaadi väitekiri. Kuid selle töö jaoks oli vaja ligipääsu arvutile, sest seal tuli opereerida väga suurte arvumahtudega. Mihhailil ei õnnestunud kuidagi luba saada, et arvutiga töötada. Hiljem ütles keegi tema õppejõududest talle möödaminnes: „Miša, teile ei anta seda luba kunagi…“ See oli ema mäletamist mööda ka ainus kord, kui Mihhail rääkis oma rahvusega seotud probleemidest.
Ma ei tea, kas Hodorkovski on ristitud. Seda pole viisakast küsida. Tean vaid seda, et vanemad ei ristinud teda lapsepõlves.
Mulle näis ilmvõimatu, et eelmise sajandi 70.–80. aastate antisemitismi laine Nõukogude Liidus võis kuidagi Hodorkovskist mööda minna. Ta oli 70. aastatel koolipoiss. Sel ajal hakkas üha enam juute NSV Liidust ära sõitma. Alguses lahkusid mõned tuhanded, kuid kõrgajal, 1979. aastal, sõitis ära üle 50 000 inimese. See oli aeg, mil Hodorkovski lõpetas keskkooli. See oli ka aeg, mil juute vallandati töölt, kui tekkis pisimgi kahtlus, et ta võib NSV Liidust lahkuda. Vallandati isegi kooliõpetajaid. Sel juutide lahkumise ajal puhkes ühiskonnas antisemitismi laine. Juutidele kehtestati tööle asumise piirangud, eriti kui see töö oli seotud mingite salajaste andmetega. 1978. aastal mõisteti Natan Šaranski 13 aastaks vangi. See oli üks kuulsamaid protsesse, mida peeti nende üle, kes olid avaldanud soovi NSVL-ist lahkuda. Pole justkui võimalik, et Hodorkovski ei teadnud sellest kõigest midagi! Selgus aga, et on võimalik.
Väga palju olenes keskkonnast, kus sa kasvasid ja elasid. Sellest, mille üle vanemad kodus arutasid. Näiteks ütlesid kõik mu sõbrad, kes on pärit Hodorkovskiga samast põlvkonnast, et nemad kuulsid Šaranski protsessist vanemate juttudest. Nende vanemad kuulusid humanitaaride sekka, olid loomingulise intelligentsi esindajad. Paljud neist lahkusid Venemaalt.
Kadusid sõbrad, kadusid sõprade sõbrad. Vanemad võtsid lapsed muidugi kaasa ja mängukaaslasi jäi aina vähemaks. Mäletan, kuidas me sõitsime lapsepõlves Tbilisisse vanaemale ja vanaisale küll. Selgus,