ägestus, viimaks läks hoopis vihaseks, tõusis laua äärest, ja võtnud sõjaka poosi, põrutas jalaga vastu maad. „Homme päev sõidame! Milleks edasi lükata? Missugust vaenlast võime me siin välja haududa? Milleks meile see hütt? Milleks meile see kõik? Milleks need potid?” Seda öelnud, hakkas ta potte ning pudeleid peksma ja pilduma. Vaene eideke, kes oli juba harjunud oma mehe sääraste tempudega, vaatas kurvalt pealt, istudes pingil. Ta ei julgenud midagi öelda; kuid kuuldes talle nii hirmsat otsust, ei suutnud ta pisaraid tagasi hoida; ta vaatas oma lastele, kellest teda nii ruttu ähvardati lahutada – ja keegi ei suudaks kirjeldada kogu tema kurbuse sõnatut suurust, mis näis värisevat tema silmis ja kramplikult kokkupigistatud huultel. Bulba oli hirmus kangekaelne. See oli üks neist iseloomudest, mis võisid tekkida ainult raskel XV sajandil selles poolnomaadilises Euroopa kolkas, kui kogu lõunapoolne Ürg-Venemaa, maha jäetud oma vürstidest, oli mongoli kiskjate taltsutamatuist röövretkedest laastatud ja maatasa põletatud; kui, kaotanud kodu ja peavarju, inimene muutus siin vapraks; kui ta asus ahervartel, julmad naabrid ja alaline oht silmapiiril, ning harjus vaatama neile otse näkku, õppides unustama igasuguse kartuse maailmas; kui muistset rahuarmastavat slaavi vaimu valdas sõjakuse leek ja tekkis kasaklus – vene loomuse lai ja lopsakas võsu, ning kui kõik jõeveered, üleveokohad ja kaldaäärsed lausikud ning soodsad paigad täitusid kasakaist, kelle arvugi keegi ei teadnud, ning nende julgetel seltsimeestel oli õigus vastata sultanile, kes tahtis teada saada nende arvu: „Kes neid teab! Meil on neid kogu stepp täis: kus on bairak, seal on kasakas” (kus on väike küngas, seal on ka kasakas). See oli tõepoolest haruldane vene jõu avaldus: seda räksis rahva rinnast hädade ja viletsuste tuleraud. Endiste läänide, väikeste linnakeste asemele, mis olid täis koerapoisse ja jahisulaseid, üksteisega vaenujalal olevate ja linnadega kaubitsevate väikevürstide asemele tärkasid ähvardavad asundused, kurennid ja okoolitsad, mis olid seotud ühise ohu ja vihkamisega ristimata kiskjate vastu. Kõigil on juba ajaloost teada, kuidas nende alaline võitlus ja rahutu elu päästsid Euroopa taltsutamatuist röövretkedest, mis ähvardasid teda ümber paisata. Poola kuningad, kes läänivürstide asemel olid sattunud nende laialdaste maade valitsejaiks, ehkki kaugel asuvaiks ja nõrkadeks valitsejaiks, said aru kasakate tähtsusest ja säärase võitlusrohke valvurielu kasulikkusest. Nad ergutasid neid ja meelitasid selle eluviisi pärast. Nende kauge võimu all korraldasid kasakate endi hulgast valitud hetmanid okoolitsad ja kurennid ümber polkudeks ning korrapärasteks ringkondadeks. See ei olnud mitte koosolev rivimalev, teda poleks keegi näinudki; kuid sõja ja üldise rahvaliikumise korral ilmus igaüks hiljemalt kaheksa päeva jooksul kogu oma relvastuses kohale, saades kuningalt ainult ühe tukati palgaks, ning kahe nädala pärast oli koos niisugune sõjavägi, mida ei oleks suutnud kokku ajada mingisugused nekrutivõtmised. Kui sõjakäik oli lõppenud, kadus sõdur jällegi luhtadele ja nurmedele ning Dnepri ülesõidukohtadele, püüdis kalu, kauples, pruulis õlut ja oli vaba kasakas. Kaasaegsed välismaalased imetlesid tol ajal õigusega tema haruldasi võimeid. Ei olnud tööd, mida kasakas poleks osanud: ajada viina, valmistada vankrit, jahvatada püssirohtu, teha sepa- ja lukussepatööd ning lisaks sellele prassida meeletult, juua ja purjutada, nagu suudab seda üksnes venelane – kõik see oli talle kontimööda. Peale registrikasakate, kelle kohustuseks oli ilmuda sõja ajal, võis igal ajal suure vajaduse korral kokku koguda terved salgad vabatahtlikke ratsamehi: jessaulidel tarvitses vaid läbi käia kõigi külade ja alevite turud ja platsid, ning asunud vankrile püsti, hüüda kõigest kõrist: „Hõi teie, õllepruulid ja mõdukeetjad, aitab teil juba õlle pruulimisest ja ahju taga aelemisest ja oma rammusa ihuga kärbeste toitmisest! Tulge rüütlikuulsust ja au püüdma! Teie, künnimehed, tatrakülvajad, lamburid ja naistekütid! Aitab teil juba adra taga käimisest ja oma kollaste saabaste mullaga määrimisest ja naiste juurde hiilimisest ning oma rüütlijõu raiskamisest! On aeg võita endale kasakakuulsust!” Ning need sõnad olid nagu sädemed, mis langesid kuivale puule. Kündja lõhkus oma adra; mõdukeetjad ja õllepruulid jätsid maha oma tõrred ning peksid puruks vaadid, käsitööline ja kaupmees saatis kuradile oma käsitöö ning poe ja lõhkus majas puruks potid, – ja kõik istusid hobuse selga. Ühe sõnaga, vene iseloom sai siin võimsa, laia haarde ja tugeva kehastuse. Taras oli üks põliste, vanade polguülemate hulgast: ta oli täiesti loodud sõjaärevuseks ning tema meelelaad oli jämedalt otsekohene. Tol ajal hakkas juba avalduma Poola mõju vene aadlile. Paljud võtsid juba üle poola kombed, soetasid endale luksust, uhked teenrid, kullid, jahisulased, lõunasöögid ja õukonnad. Tarasile see ei meeldinud. Tema armastas kasakate lihtsat elu ja läks tülli nendega oma seltsimeestest, kes kaldusid Varssavi poole, nimetades neid poola pan’ide sulasteks. Alati püsimatu, pidas ta end õigeusu seaduslikuks kaitsjaks. Isevaldselt segas ta end nende külade asjusse, kus iganes kaevati rentnike rõhumise ja uute elamumaksude juurdelisamise üle. Ise ühes oma kasakatega mõistis ta kohut nende üle ja võttis endale seaduseks, et kolmel juhul tuleb alati saabel haarata, nimelt: kui komissarid milleski ei austanud vanemaid ja seisid nende ees, müts peas; kui mõnitati õigeusku ega peetud kinni esivanemate kommetest, ning lõpuks, kui vaenlased olid bussurmaanid või türklased, kelle vastu ta pidas igal ajal lubatavaks relva tõsta ristiusu auks. Nüüd rõõmustas teda juba ette mõte, kuidas ta ilmub oma kahe pojaga Setši ja ütleb: „Vaadake, kui tublid poisid ma teile tõin!”, kuidas ta esitleb neid kõigile vanadele, võitlustes karastatud seltsimeestele, kuidas ta vaatab nende esimestele vägitegudele sõjakunstis ja prassimises, mida ta pidas ka üheks rüütli peaväärtuseks. Alguses oli ta tahtnud saata neid üksinda; kuid nähes nende värskust, pikka kasvu ja võimsat kehailu, süttis temagi sõjakus, ja kohe järgmisel päeval otsustas ta nendega ise kaasa sõita, ehkki selle vajaduseks oli üksnes tema kangekaelne tahtmine. Ta askeldas juba ja andis käske, valis välja hobused ja rakmed oma noorte poegade jaoks, käis vaatamas nii tallis kui ka aitades ning valis välja sulased, kes pidid homme ühes nendega sõitma. Jessaul Tovkatšile andis ta üle oma võimu ühes kõva käsuga otsekohe ilmuda kogu polguga, niipea kui ta Setšist mingi sõna saadab. Ehkki ta oli auru all ja peas kääris alles humal, siiski ei unustanud ta midagi. Ta andis isegi käsu joota hobused ja kallata neile sõime jämedat ning kõige paremat nisu ja tuli tagasi oma hoolitsustest väsinuna.
„Noh, lapsed, nüüd on tarvis magada, aga homme teeme seda, mis jumal annab. Ja ära tee meile asemeid! Meil pole vaja asemeid: me magame õues.”
Öö oli alles äsja hõlmanud taeva, ent Bulba heitis alati vara magama. Ta heitis vaibale pikali ja kattis enese lambanahkse kasukaga, sest öine õhk oli üsna jahe ja Bulba armastas katta end hästi soojalt, kui ta oli kodus. Ta hakkas varsti norskama, ja teda järgis kogu õu. Kõik, mis iganes lamas kusagil selle nurkades, hakkas norskama ja vilet lööma; kõige enne uinus magama valvur, sest noorhärrade kojutuleku auks oli ta enese kõigist rohkem täis kaaninud. Üksnes vaene ema ei maganud. Ta istus kummargil oma kallite poegade peatsis, kes lebasid kõrvu. Ta suges kammiga nende noori, lohakalt sassis kiharaid ja niisutas neid pisaratega. Ta vaatas neid kogu oma olemusega, vaatas kõigi tunnetega, muutus tervikuna aina vaatamiseks ega jõudnud neid küllalt vaadata. Ta oli toitnud neid omaenda rinnaga; ta oli nad üles kasvatanud, neid hellitanud – ja ainult üheks viivuks näeb ta neid enda ees. „Mu pojad, mu armsad pojad! Mis saab teist? Mis ootab teid?” ütles ta, ja pisarad peatusid kortsudes, mis olid muutnud tema kunagi kauni näo. Tõepoolest oli ta haletsemisväärne, nagu iga tolle ulja sajandi naine. Ainult hetke oli ta elanud armastuses, ainult kire esimeses palangus, nooruse esimeses tuhinas, ja juba oli tema karm ahvatleja hüljanud ta saabli vastu, seltsimeeste vastu, prassimise vastu. Ta nägi meest aastas kaks-kolm päeva, ja siis ei olnud mehest mitu aastat kippu ega kõppu kuulda. Ja kui ta nägigi teda, kui nad elasid koos, mis oli ta elu siiski? Ta sai kannatada solvamisi, isegi lööke; hellitusi sai ta ainult armu poolest; ta oli mingi kummaline olend selles naisteta rüütlite jõugus, kellesse pillerkaaritav Zaporožje oli vajutanud oma karmi koloriidi. Ilma naudinguteta noorus oli temast kiiresti mööda vilksatanud ning tema kaunid rõõsad põsed ja rinnad olid ära õitsenud ilma suudlusteta ja kattunud enneaegsete kortsudega. Kogu armastus, kõik tunded, kõik, mis naises on õrna ja kirglikku, kõik oli tal muutunud üheksainsaks ematundeks. Õhinaga, kirega, pisaratega tiirles ta nagu stepikajakas oma poegade kohal. Tema pojad, tema kallid pojad võetakse temalt; võetakse selleks, et ta neid iialgi enam ei näeks. Kes teab, võib-olla juba esimeses lahingus raiub tatarlane neil pea otsast ja ta ei saa teada, kus lamavad nende mahajäetud kehad, mida nokib kiskja teeäärne lind; iga nende