ma ei kurvasta ka. Ja ma ei tunne ennast seal salakuulajana nagu kooli ajal tantsupidudel, kus ma käisin koos teiste tüdrukutega ainult selleks, et ei pandaks tähele mu puudumist. Ühel üksikul korral, mõistmata päriselt, mida ma teen, ostsin pileti vaaterattale ja lasksin end hiivata üles linna kohale. Ja vahtisin kabiini põrandat.
– Kas tead, kui palju on neid, kes ei õpigi kunagi üksiolemist ära?
– Ma ei ole kunagi niimoodi endast rääkinud. Vähemalt ei mäleta, et oleks.
– Ma ei mäleta temast peaaegu mitte midagi, ütles Laila. – Ainult mõnikord, kui ma keelust hoolimata teisel korrusel oma palliga mängisin – ma võisin olla näiteks kahe–kolmeaastane – ja see veeres tema töötoa uksest sisse, mul süda põksus, kui läksin seda sealt ära tooma ja ta ei vaadanudki minu poole, süvenenud töösse, siiski – ükskord ta tõstis pea ja naeratas, ütles midagi, aga ma ehmatasin nii, et see oleks võinud sama hästi olla võõras keeles. Siis viipas ta mulle, et ma läheksin ära. Varsti pärast seda algasid tülid. Nad panid alati uksed kinni, et ma ei kuuleks, ja ma ei kuulnudki. Nüüd ei jätnud ta oma töötoa ust ka enam lahti. Ja nii ma ei saanudki kunagi teada, mida ta õieti kirjutas.
– Isa ei rääkinud mulle emast kunagi kibedusega, ütles vend, sest pidas ju iseennast süüdlaseks. Kuid ta rääkis temast palju. Ma teadsin alati ka sind, teadsin, et mul on õde. Sinu kaotamine oligi isa jaoks suurim karistus, seda ei leevendanud miski, ka mina mitte. Aga teda nimetas isa endiselt alati emaks, ehkki ta ju mind ei olnud kandnud, nii et teist ema pole mul olnudki. Ma ei taha näha tema pilti. Las mul olla see pilt, mille isa jutt mulle tegi.
– Temast jäid meie juurde järele ainult mõned juhuslikud jäljed. Suurt töölauda ei viidudki kabinetist välja, sest see oli meile liiga raske, ja teinekord, kui ma raamatukogutoas riiulilt mõne vana köite võtsin, leidsin veergudelt tema käekirjaga üles tähendatud mõtteid. Ma lugesin neid midagi aru saamata, nagu need oleksid nimelt mulle mõeldud sõnumid, teated tühikute käest fotoalbumis, ainult mulle, ei kellelegi teisele.
– Aeg–ajalt oli isal keegi, ja siis ei tohtinud emast rääkida. Mõned neist üritasid minu käest välja uurida, milline ema oli olnud, et suuta üllatada isa ainult heade asjadega. Nemad ju ei teadnud, et minul ei olnud temast oma mälestusi. Nad arvasid, et kui ma nendega ei räägi, siis kadedusest – et ma tahan kõik endale hoida. Neil oleks olnud õigus, aga mul polnud midagi.
– Sügise punased lehed, minek.
– Esimene lumi, nii õrn, et kaob, kui puudutab maad.
Isa.
– Ja pärast, ütles vend, nii kaua kui ma teda mäletan, ei kirjutanud ta enam midagi. Aga oma mahajäänud luuletustest rääkis, rääkis palju. Ta lootis, et need säilivad sinuni. Võib–olla sa leiad nad kunagi. Võib–olla saad aru.
Ema.
– Ta ei suutnud talle andestada, ütles Laila. – Vist ei proovinudki. Kõik pidi kaduma, kõik. Paberid kaminasse, riided prügimäele, isegi tema suure kohvikruusi lõi ta köögipõrandale puruks. Ja kamin põles mitu päeva järjest, leegid tantsisid vihases, kõike unustavas rõõmus. Seda ma mäletan.
Isa.
– See on tõsi. Ta rääkis tihti, et sureb tulekahjus, ainult teadmata, et on seda juba teinud. Kirjutamise asemel püüdis ta nüüd maalida, aga sai ka ise aru, et see on mõttetu. Tegelikult ei osanud ta midagi, võib–olla ka mitte kirjutada. Võib–olla teda polnudki.
Ema.
– Me armastasime Villat, vist isegi rohkem kui teineteist. Aga kui minu armastus oli segatud aukartusega – iga uks avanes seal teispoolsusesse, kust saladuslikul ja päriselt seletamatul viisil ka ise olin pärit – siis ema armastus oli peaaegu täpselt pooleks raevuga. Kui meil enam teenijaid ei olnud, poonis ta ikkagi põrandaid sama sagedusega, lupjas kohe ise üle iga prao laes ja pühkis tolmu viimselt kui portselanfiguurilt kõigis tubades. Jälle ja jälle. Ja lõunat tegi ta iga päev kolm käiku, pühapäeviti tund aega hiljem. See oli sõda.
Isa.
– Kuskile ei tohtinud paigale jääda. Mitte tema ei imenud elumahlasid maast, vaid maa temast.
Ema.
– Kõik pidi jääma nagu enne. See ta lõpuks tappiski.
– Iga inimese elus jõuab kunagi paratamatult kätte hetk, kui ta peab endale üles lugema lubadused, mida kavatseb enne äraminekut kindasti täita, ütles vend. – Sina oled mulle alati olnud üks nendest.
– Alguses jäid mu käed nõrgaks, kui neisse sattus mõni ammu tuttav asi Villast. Kuidas saaksin ma riputada hinnalipikut külge kellale, mis kapi pealt mõõtis mu aega, kui olin veel laps, mõtlesin. Mis näoga peaksin katma vaateaknale oma vanemate kella–viie–tee tassid, kui kõik läbi klaaside neid vaatavad külalised jäävad ikkagi januseks, mõtlesin. Aga nüüd, kui juhtun kokku saama mõne mu noorusest varastatud esemega, tervitan teda nagu vana rändurist sõpra, kes on tolmuste maanteede vahele otsustanud korraks ka minu üles otsida, et kuulda, kuidas mul läheb.
Järgmise päeva õhtupoolikul antikvariaati põigates sai vend Villa hõbelusikaid oma silmaga näha ja Laila rõõmustas, et ka kitsal välivoodil köögis oli ta saanud end välja puhata, sest praegu, päevavalges ei paistnud tema põsed enam aukulangenud ja silmade alt olid laigud kadunud.
– Muudkui kudrutavad siin kõige magusamal tööajal, meil on muide pood, kus aetakse äri, porises kitsehabemega antikvaar, kes pühkis tolmu raskelt, neljakordses elusuuruses luigelt, mida niikuinii keegi kunagi ära ei osta. Tema väide oli iseenesest täiesti väär, sest muidu kui aastalaada ajal eksis pimedasse ja natukene kopitanud lõhnaga kauplusse parimal juhul kümmekond inimest nädalas. Kui mitte arvestada apteekrit, kes pärastlõunatel aeg–ajalt malet mängimas käis ja targemaid hädalisi, kes teadsid neil aegadel oma rohuretseptid siia tuua. Aga nemad ei ostnud kitsehabemega antikvaarilt midagi.
– Teate, ma võtaksin siis võib–olla selle pildi, ütles vend ja osutas väiksele maalile krussis juurtega ja veidi hirmunud naisest, kelle põlvedel istuval pontsakal beebil on millegipärast peos värten, kui ta uurib asjalikult ilmel suurt risti, mida hoiab teises käes.
– Aga see on väga hinnaline, naeratas kitsehabemega antikvaar. – Vana meistri teos kuueteistkümnendast sajandist.
– Kes iganes selle teile müüs, vedas tedi ninapidi, ütles vend. – Selle maali algupärand ripub Prados ja on umbes kaks ja pool korda suurem. Ma käin seda ikka vaatamas, kui sinnakanti satun. Aga mul oleks hea meel, kui mulle igal hommikul ärgates miski neid hetki meenutaks. Pealegi võib olla, et ma tundsin kunagi meest, kes selle koopia tegi.
Ta võttis taskust kummiga kokkuseotud rulli viiesajaseid ja luges neist letile antikvaari ootusi tegelikult küllaga ületava kuhja. Just sel hetkel lõi seinal keskpäevatundi omaenda salaelu elav suurte pommidega kell, mis küll käis, kui tema eest hoolitseti, kuid millel aeg oli ära murdnud mõlemad osutid.
– Nii peaks olema rohkem kui paras, ütles vend. – Palun laske see „Lossi” hotelli toimetada.
– Kas sa siis enam ei tulegi meile ööseks? ehmatas Laila.
– Kavatsen jääda siia hoopis natuke kauemaks ja ei taha sulle tüli teha, ütles vend. – Aga kui lubad, astun õhtul korraks läbi.
Ta noogutas kitsehabemega antikvaarile ja astus uksest välja, pikk mantel seljas lehvimas.
– Selline ongi minu vend, ütles Laila, ja tema põsed õhetasid nagu koolitüdrukul, kellele on kingitud lilli.
Esimesena ärkas notar. Tema suurte initsiaalidega ja justkui kõvaks tärgeldatud lumivalges ümbrikus kiri jõudis vennani hetkel, kui ta vaatas oma toas televiisorist vana vesternit nimetust püstolikangelasest, kelle väikelinna võimud olid palganud end kaitsma vanglast vabanevate röövlite