Ungari kirjandus mitteungarlasele. Ivar Sinimets

Erdélyi Múzem ning oli aastatel 1831–1835 Ungari Teadusliku Seltsi (Magyar Tudós Társaság) esimene sekretär; József Dessewffy (1771–1843) hakkas avaldama ajakirja Felső Magyarország Minerva. Ungari kirjandusloos esineb ka selline termin nagu Kazinczy pesti triásza ‘Kazinczy Pesti triaad’. Silmas peetakse keskaegsete ungari keelemälestiste uurijat ja avaldajat István Horváti (1784–1846), serbi ja ungari rahvalike laulude autorit, tõlkijat ja muinasjutukirjanikku Mihály Vitkovicsi (1778–1829) ning kriitikut, toimetajat, kirjanduselu organiseerijat Pál Szemeret (1785–1861).

      Benedek Virág (1754–1830) oli klassitsistlikku stiili kasutav poeet, patriootliku oodi ja epistli esimene meister Ungaris. Et ta tõlkis kogu Horatiuse ungari keelde, siis kutsuti teda ennast Ungari Horatiuseks (Magyar Horác). Rahvuskultuuri arengut teenisid ka mungast õpetaja keeleteaduslikud ja ajalookirjutised.

      János Földi (1755–1801) oli mitmekülgne isiksus: loodusteadlane, poeet, tõlkija, keeleteadlane. Paljud ungari praegused taimenimed on saanud oma kuju tänu temale. Hariduselt oli ta meedik, kes püüdis Linné süsteemi rakendada ka Ungari looma- ja taimeriigi kohta. Tõlkis ta Anakreoni, Horatiust, Catullust jt. Järgnevate töödega sai temast ungari värsiteooria rajajaid: „Ungari luulest”(„A magyar versekről”, 1787); „Luule kirjutamisest” („A Versírásról”, 1790, jäi kuni 1962. aastani käsikirja); „Mõtisklused juutide luulest” („Elmélkedés a Sido Vers-írásról”, 1792). Luuletajana on tema tähtsus natuke väiksem, kuid tõlkijana on ta väga oluline: lisaks kreeka ja rooma autoritele tõlkis ta ungari keelde ka katkendeid piiblist ning „Hamleti”.

      János Kis (1770–1846) oli evangeelse kiriku õpetaja, kes luulet kirjutades järgis põhimõtet szépről szépen verselni ‘ilusast ilusti luuletada’. Tema kõrgstiilis luules esineb ka jõulisi tundeid ja värve. Oluline osa Ferenc Kazinczy põhimõtetest lähtunud János Kisi loomingus oli tõlgetel. Ungari kirjanduslugu tunneb teda siiski eelkõige seoses Dániel Berzsenyi luule väärtuste avastamisega.

      Dániel Berzsenyi (1776–1836) oli ungari poliitilise oodi rajaja, kes järgis klassitsismi põhimõtteid ja värsitehnikat, kuid kelle luulekeeles on tunda juba romantismiajastu hõngu. Luuletaja harmooniaiha ei mahtunud enam klassitsistlikesse raamidesse. Raskesti tabasid teda nii keeleuuenduse pooldajate kui ka vastaste rünnakud. Lisaks luulele kirjutas ta ka uurimusi esteetikast ja põllumajandusest ning tegeles ka religiooniajalooga. Poliitilistes oodides vastandas luuletaja ungarlaste kuulsa mineviku ja halli argipäeva ning kutsus saatusele vastu panema.

A magyarokhoz, 1797–1810

      Romlásnak indult hajdan erős magyar!