ma jälle oma jutuga jäin… ah jaa, ta lubas muidugi meile pakke saata ja…”
„Tema ikka ise tegi sellest esimesena juttu?” nõudis Greta taas vanema õe õigusega.
„Tema muidugi! Mina poleks ilma peal küsinud, löö või maha! Aga seda muidugi rääkisin talle, kui raske ja vilets elu siin on, kuid tema teadis seda juba ennegi. Välismaal on neil kõik teada, vaata et teavad rohkem kui me isegi siin.”
„Nojah, eks tal olegi Ene vastu moraalne kohustus,” nentis Greta.
„Ta pakkus isegi raha, Saksa markasid muidugi. Ma ei võtnud vastu, õieti tegin. Meil ei tohi ju valuutat olla, mine veel tema markade pärast kinni ka! No ja siis hakkaski ta pakkide saatmisest rääkima. Ma ajasin alul vastu – viisakuse pärast muidugi –, aga tema ütles: Allake, ära võta mult seda pisikest rõõmu ära! Jäägu siis pealegi talle see rõõm.”
„Aga kõige tähtsamast sa pole veel sõnagi öelnud, kas ta Enet ikka nägi?”
„Nägi, nägi! Oli üleni vapustatud! Ja õnnelik, et tal nii suur ja armas tütar on, ja usu mind, Greta, tal olid pisarad silmas!”
„Ja Ene, mis tema ütles ja kuidas ta oma isa vastu võttis?”
„Oota, ma räägin järjekorras. Ene tuli koju, ma haarasin tal käest kinni ja vedasin Hansi ette ning ütlesin ühe hooga välja: Ene, su tõeline isa tuli Saksamaalt sind vaatama! Ene jäi pärani silmadega Hansit vaatama, kuid Hansi tegutses spontaanselt, ta kallistas Enet ning kordas kogu aeg: meine Tochter, meine liebe Tochter!”
„Ja kuidas Ene käitus?”
„Kenasti. Minu meelest kogus ta end ruttu. Alul oli küll vapustatud, aga mulle paistis, et see teda ei kohutanud. Ma arvan, et igaüks oleks kõrvust tõstetud, kui tal niisugune isa on. Hansi meeldib kõigile. Küsi Meeri käest, kui sa mind ei usu!”
„Usun ikka, miks ei usu. Aga räägi, kuidas Ene temaga üldse hakkama sai, ta ei oska ju saksa keelt?”
„Ei oska jah, minu viga, oleks tulnud talle ikka saksa keelt õpetada, ikkagi tema esivanemate keel. Aga elu läks nii, nagu sa ise tead, ja millal veel aega keelt õppida. Kuid Ene oskab ju veidi inglise keelt ja hakkasidki siis omavahel inglise keeles vestlema. Mulle paistis, et Hansi meeldis talle, aga ega ta kohe end tema tütrena vist küll ei tundnud. Päris loomulik, pole inimest enne oma ihusilmaga näinud ega õieti midagi kuulnudki. Eks ma olin suur tobe, et talle kõike polnud rääkinud. Aga arvasin, et tüdrukul on ehk parem, kui ei tea. Seda ta aimas küll, et Eugen pole tema pärisisa, kuid sellegipoolest said nad Eugeniga hästi läbi. Aga nüüd võis ta oma silmaga näha, et Eugen on Hansi kõrval mats, suure tähega mats kohe! Pärast, siis kui Hansi oli lahkunud, rääkisin ma Enele kõik, mida tüdruk veel ei teadnud. Ta on juba peaaegu täiskasvanud inimene ja saab väga hästi aru armastuse keerdkäikudest. Mulle paistab, et ta on ise ka vist armunud, aga ma pole veel jõudnud seda asja uurida. Mida ma tahtsingi öelda? Ah jaa, Ene ütles mulle pärast, et sest pole lugu, et ta isa on sakslane, aga kui oleks venelane olnud, siis ta poleks mind enam emaks tunnistanud. Vaata kui kange tüdruk!”
„Tähendab, lõpp hea – kõik hea!” tsiteeris Greta vanasõna.
„Lõppu veel ei paista, Gretakene, minu Hansi lubas varsti uuesti tulla! Ja ma tean, ta tuleb! Ütles veel enne lahkumist mulle: Alla, ich liebe Dich! Seda oli imehea kuulda! Kas sa, Greta, mäletad veel, mis tunne on, kui sulle neid sõnu lausutakse?”
Greta noogutas. Mäletas küll. Alles eile õhtul hüüdis pisi-Greta oma võrkudega voodist: „Vanaema, kas sa ikka tead, et ma armastan sind!”
Kui Greta õe juurest lahkus, tundis ta, et kõrvus lausa huugab. Võib-olla, et õde ajas oma põneva jutuga tal koguni vererõhu üles.
V
Aastad on kiired kaduma, mis siis veel kuudest ja päevadest rääkida, mõtles Georg. Aga näe, elujõu on nad mulle tagasi andnud. Või on see ehk tõepoolest Pärnu mereõhk, nagu Meeri talle selgeks püüdis teha? Oli ta ju tänu Meerile sanatooriumisse pääsemise nimel tegutsema hakanud. Ja nüüd olid nad siis siin, see tähendab – Georg sanatooriumis, Meeri aga oma lapsepõlvekodus. Ent raviprotseduuridest vabadel aegadel liikusid nad ikka koos.
Praegugi istusid nad kahekesi soojal rannaliival suure päevavarju all – arst oli keelanud Georgil päikesevannide võtmise. Supelda aga tohtis ta nii palju kui soovis.
Georg armastas merd sama palju kui Meerigi, kelle lapsepõlve suvedes ei puudunud päevagi, mil päike ja merevesi poleks oma soojust ja mõnusat jahedust temaga jaganud. Nüüd hoidus Meeri päikesest ning pidas sõprust ainult mereveega. Selle jaapanlastelt õpitud elutarkuse oli ta vanemaks saades omaks võtnud.
Georg aga oli optimistlik: „Veidike päikest ei teeks sulle paha. Muudab sind veel kaunimaks, süda on sul ju terve!”
„Rumalus,” pomises Meeri, hoidudes ütlemast, et päike toob kortsud välja. Kuid päikest täielikult vältida oli võimatu, tänavalgi liikudes tuli sellest kiirtekullast paratamatult osa saada. Ta tõusis.
„Ma lähen kastan ennast. Või tahad sa enne minna?”
„Mine pealegi.”
Georg silmitses naist, kelle kaelakumerus sulas ühte heleda trikooga, ning pidi teda ikka ja jälle imetlema.
Naine astus kiirete sammudega veele lähemale, tõstis peopesadega jahedat merevett näole ja käsivartele ning liikus pikkamööda sinetavas vees edasi. Meri vedas ta kaasa ning Georg, tõusnud isegi püsti, pani käe kaitseks silmade ette, et mitte kaotada endaarust kaunist vaatepilti. Ta nägi, kuidas vesi silus Meeri keha ja juukseid, ning tundis sellest vaatepildist ilmselt sama suurt rõõmu kui merevoogudes pikkamööda ikka kaugemale ja kaugemale ujuv nainegi.
Korraga hakkas Georg muretsema – kuhu see Meeri nüüd ometigi ujuda mõtleb? Ja kohe valgus kergendusilme ta näole – naine tegi pöörde ja laskis end lainetel kalda poole tagasi kanda.
Kui Meeri veest välja tuli, viipas Georg talle.
„Kuidas oli?” hõikas ta juba eemalt ning astus naisele vastu. „Ei tohi nii kaugele minna, ega sa enam plikake ole!”
Meeri naeris, plikatunne oli tal tõepoolest sees. Ta võttis ujumismütsi peast ning piserdas sellest merevett Georgi poole. Siis surus ta kätega trikookülgedelt allavalguvat merevett liivale ja lubas lahkelt: „Ma jään riideid valvama. Sinu kord.”
Ise aga mõtles, et rumal komme see kordamööda vees käimine. Enamik paare käivad koos, keegi ei pelga midagi ja keegi ei hooligi teiste varanatukest võtma. Kas tuleb aastatega ka selle ettevaatusepisikuga Georgi juures leppida? Küllap vist.
Georg suples kaua ja mõnuga. Pärnu mere vastu ei saa miski, mõtles ta. Meelde tulid ammumöödunud noorusajad, mil ta veel noore ohvitserina koos Meeriga tema vanemate pool suvitades pikki päevi mere ääres oli veetnud, õhtuti aga ohvitseride kasiinos tantsimas oli käinud. Meeri oli siis veel noor, oo kui noor ja kui kaunis! Ning Georg tundis, kuidas Meerile mõtlemine temas vanu mälestusi esile kutsus. Miks tuli talle just nüüd meelde Paul, tema õnnetu vend? Ja Georgi silme ees vilksatas Pauli hulljulge sukeldumine, kui ta kord kaugemale ujus – rannavetes päästeoperatsioonil ringisõitva mootorpaadi tulekut märkamata.
„Ettevaatust! Keerised võivad sind kaasa viia!” oli Georg läbi lainetemühina vennale karjunud. Paul ei kuulnud. Siis oli Georg kogu jõudu kokku võttes lähemale kroolinud, vennal turjast kinni haaranud ning ohtlikust piirkonnast eemale tirinud. Miks ei osanud ta hiljem venda kõigist ohtudest kõrvale hoida? Ehk oleks siis Paul veel elanud? Tookord aga järgnes Paulilt tänu asemel ainult pahameelepurse. Tal lihtsalt puudus ohutunnetus.
Ja veel meenus Georgile, kuidas Paul, tollal alles viieteistkümneaastane poisike, veel samal õhtul ära kadus. Hommikul aga oli ta ise jutustanud, kuidas ta kasiino juures kõndides sealt väljunud kahte meest võidetud rahasummat lugemas oli näinud. Ka tema tahtis seejärel kaardimängus oma õnne proovida, teda aga ei lastud sisse. Siitpeale muutuski mängukirg Pauli haiguseks ning aastate möödudes sai temast