ikka, see parandas inimest jäädavalt.»
«Aga kui ülem alama vastu häbematuks läks, mis siis?» küsis Jostson.
«Siis sai jällegi alam naha peale,» naljatas Benno.
Parun läkitas pojale kõlbmata nalja pärast noomiva pilgu ja pööras enese jälle ameeriklase poole: «Teie, mr. Jostson, räägite ikka oma Ameerika seisupaigast, kus germaanlasel germaanlasega tegemist on. Ma usun küll, et germaanlane ennast ihunuhtluse läbi parandada ei lase, kuid aastasajad õpetavad, et meie maarahvale vits kõige parem kasvatamise abinõu on.»
«Vähemasti kõige lihtsam,» ütles Jostson külmalt. «Teie meelest on germaanlaste kõrval kõik muud rahvad kui lapsed, aga ükskord kasvab ometi iga laps vitsahirmu alt välja. Satub ta siis kohe kurjale teele, nagu teie selle maa pärisrahvast tõendate, siis näitab see ometi, et kasvatuse viisil viga sees oli. See rahvas ei ole ju veel palju omal jalal seisnud ega oma vaimuomadusi iseseisvalt avaldada jõudnud. Andke talle vähegi aega ise ennast kasvatada, vahest näete siis aegamööda ka paremat vilja.»
«Ei iialgi!» kinnitas parun häält tõstes. «Kui meie neid õnnetuid enam kasvatada ega karistada ei või, siis langevad nad paarikümne aastaga oma aasia toorusesse5 tagasi.»
«See on täiesti kindel,» lisas dr. Milde juurde. «Mina võin kui asjatundja tõendada, et neis madalates põikpeades jumalik säde iialgi ei või süttida. Kui niisugune mongolinägu oma töntsnina püsti ajab, ütelda tahtes: mispoolest sina minust parem oled? – siis keeb minu sees päris kehalik vastumeel üles, ja kuidas see tegelikult ilmub, sellest teavad minu räägitud kepid jutustada.»
Jostsoni silm välkus. Ta silmitses teravasti tohtri jumekat nägu ja ütles iseäralise rõhuga: «Teie räägite keppidest ja selle maa pärisrahvast, kui oleksid need lahutamata kokku kasvanud asjad. Ka mina tunnen natukese rahvaste-näoteadust ja ei karda mitte eksida, kui ütlen, et teie soontes vähemasti suur osa eesti verd tuksub. Ega te selle pärast ometi ennast – lööma ei hakka?.. Jääge rahule, mul on veel sõna ütelda. Vaadake, minu pealuu ei ole ka mitte ümmargune, mu nina seisab loomu poolest natuke püsti, ma küsin teilt praegu meelega: mispoolest olete teie minust parem? – ja kõigepealt. … ma olen sündinud eestlane. Teie kolmas kepp on veel terve – kuidas arvate?»
Tohter ei lausunud sõna. Tema näo peal vahetles puna valgega. Teiste kuulajate peale oli ootamata kokkupõrkamisel see mõju, et kõikide silmis midagi kustus, praegu veel elustatud jooned tardusid ja näod pikaks venisid. Pastori tütred ei leidnud ameeriklase küljest enam mingit ilu, paruninna oli minestuse lävel. Nii armutult ei olnud seltskondlikku kokkukõla tema majas veel keegi rikkunud.
Jostson märkas imeselgelt, et temal selle katuse all enam midagi otsida ei olnud – ta oli ise enese «võimatuks» teinud. Keset hauavaikust tõusis ta istmelt, kummardas üleüldiselt ja läks. Benno üksipäini saatis teda eeskotta, ei aidanud aga seekord ise tema palitut selga tõmmata, vaid kutsus toapoisi. Jumalagajätmiseks raputas ta külalise kätt ja lubas teda teisel päeval võõrastemajasse vaatama tulla.
Jostson raputas pead: «Mis tarbeks? Sestsaadik, kui teie kuulnud olete, et mina eesti vanematest sündinud olen ja seda ei salga, sestsaadik ei ole mul teie seltskonnas aset. Teie olete väga hea ja mõistlik noormees, aga ma tunnen siiski, et teie pilk mitte enam nii otsekohene, teie käesurumine mitte nii soe ei ole kui pool tundi varem. … Ärge vabandage ennast! See pole ju teie süü. Meie kahekesi ei ole ju selle maa seltsielu tingimusi loonud ega või neid ka oma tahtmist mööda igal silmapilgul muuta. See on aja asi. Ma kahetsen väga, et seda hella küsimust puudutama pidin, aga see tohter ärritas mind oma vemmaldega. Elage hästi!»
2
Uulitsale astudes pühkis Jostson käega üle laia otsaesise, nagu tahaks ta sealt kiuslikku kärbest ära peletada. Alamat tõugu inimene! – see oli esimene tervitus, mis temale kauaigatsetud kodumaa «paremate» asemikkude suust kui piitsahoop vastu silmi laksus. Ja seda ütlesid, seda uskusid kindlasti inimesed, kes oma kaasrahva kehalist ja vaimlist jõudu iga päev oma silmaga näha ja võrrelda võisid, inimesed, kelle seniaegsed teod vististi mitte ei tunnistanud, et jumalik säde nende eneste peades iseseisvalt süttis.
«Aga mis mul nende narrikeste arvamisega tegemist?» pahandas Jostson iseenese üle. «Mina, vaba Ameerika kodanik, kus vähemasti valgete rahvuste vahesid ei tunta6, lasen ennast selle maalapikese rahvuslikust tülist, sellest tormikesest veeklaasis ärritada! Mis on mul sellega tegemist? Mõtelgu siinsed sakslased, mis tahavad, püüdku siinsed eestlased oma au tõsta, kuidas võivad – minul on see ükspuhas. Ma olen siit kõige juurtega välja kistud, minu pärispaik on teine. Isegi see vanamoodi linn, mu sündimise ja kasvamise paik, on mulle täiesti võõraks saanud.»
Jostson eksis, nagu nii mitmed eksivad, keda saatus kodust kaugele, pealtnäha paremasse paika pillutanud. Mida kaugemale ta Tallinna uulitsatel kõndis, mida rohkem vanast tuntud paiku temale silma puutus, seda enam märkas ta, et see linn temale mitte võõras ei olnud. Sel ajal, aastal 188, oli linn veel veidi vanemat, algupärasemat nägu kui praegu, paljusid uusi ehitusi ja ümberehitusi ei olnud veel olemas, uulitsaelu oli vagasem ja ühetasasem. Kõik kandis veel vanast päritud saksa hariduse ja ladusa, mureta kodanikuelu pitserit, kuigi Toompea ähvardaval kaljukingul juba mees talitas, kelle mõtte- ja teguviis vana asjaseisu sõpradele alaliseks kolliks oli7.
Mõttes kõndis Jostson uulitsast uulitsasse. Ta silmitses vanu koolimajasid, kus ta oma esimese hariduse tublidelt saksa kooliõpetajatelt oli saanud, käis Harjuvärava mäel, kust ta linna ümbruse luulelist pilti nii sagedasti oli imetlenud, sammus sealt alla alevisse ja vaatles kaua, ilma sisse astumata, seda väikest, känguvajunud majakest, kus tema häll oli seisnud. Ja ikka selgemalt tundis ta, kuidas tema hing tuhandete juurtega nende paikade külge kasvanud oli, ja ikka selgemalt märkas ta ka, et selle «maalapikese» ajaloo vägivaldsetes pööretes, tema rahvaste saatuses ja leppimata vastuolus midagi põrutavat, kurbmängusarnast oli, mis ka teda, kaugemalseisjat, mitte puutumata ei jätnud …
Jostson hüüdis voorimehe ja sõitis linna sisse tagasi. V. uulitsal peatus ta vanamoodi maja ees, milles, nagu sildist näha, Johann Langbergi rauapood pesitses. Põigiti üle uulitsa paistis Karl Rettigi nahapood, mida Jostson kolmeteistkümne aasta eest veel ei mäletanud näinud olevat. Linnas olid mõlemate kaupluste pidajad oma iseäralduste poolest laialt tuntud – Langberg oli vana rauk, elas üksikult ega pidanud ühegi inimesega ei sõprust, ei läbikäimist. Rettig oli noor õitsev mees, kõikide sõber ja kõigi lõbuseltside liige. Langberg oli oma kaupluse kolmekümne aasta eest peaaegu ilma kopikata asutanud ja ühtepuhku suurendanud, nõnda et teda nüüd päratu rikkaks, tingimatu usalduse vääriliseks ärimeheks peeti, ehk ta küll iseennast saatuse võõraslapseks tegi ja oma eluviisis enam kõike muud kui rikka mehe ladusust ilmutas. Rettig oli alles paari aasta eest isalt saadud rahaga kauplema hakanud, aga juba tõrkusid «kõige paremad sõbrad» temale laenu andmast, juba heljusid tundjate silmas pankroti varjud kena nahakaupluse üle.
Et Langbergi pood pühapäeva pärast kinni oli, astus Jostson majaõue madalast jalgväravast sisse, kõndis teadja inimese kindlal sammul räpakast, haisevast õuest läbi ja seisatas ainsa ukse ees, mis õue poolt maja sisse viis. Ta katsus linki – uks oli lukus.
«Vanamees ei ole oma umbusaldusest midagi kaotanud,» mõtles Jostson.
Ta koputas jämeda kepipeaga ukse pihta, aga mitu korda pidi ta veel õige tublisti põmmutama, enne kui ukse tagant venivate, lohisevate sammude kahin kuuldavale tuli.
«Kes seal põristab?» küsis väikese vaheaja järel kaunis jäme naisterahva hääl.
«Tehke lahti!» hüüdis Jostson.
«Mis?»
Jostson kordas käsku valjemalt.
«Mis sa mässad?» tuli nurisevalt vastuseks.
«Vana Leena on veel kurdimaks jäänud kui ta enne oli,» pomises Jostson, ja peaaegu karjudes lisas ta juurde: «Tehke uks lahti, ma tahan kaupmees Langbergiga kokku saada.»
Aga