hobuseid, asuma nende etteotsa ja tõttama appi Ajutisele Valitsusele. Seda nõuab teilt isamaa!“
Veel räägib Savinkov, et enamlise ohu likvideerimise järel on vajalik muuta põhjalikult valitsuse koosseis, panna ametisse ülevenemaalise täisvõimuga inimene, kellega soostuksid leplikult kõik jagelevad parteid, – andes targu mõista, et tulevase diktaatori kohale ta loeb sobivamaks isikuks just Aleksejevit, ning tema esimeseks nõuandjaks – iseend.
Aleksejev vastab temale lihtsalt, et see ettevõte on lootusetu, kuna ta alles täna olla rääkinud Petrogradi garnisoni kasakate-nõukoguga, kes kindralile avaldanud kurva tõsiasja: enamline mürk on hukutada jõudnud juba ka kasakadki, kes ei taha osa võtta enam mingist sõjategevusest, vaid ihkavad kiiremini jõuda oma kodupaikadesse.
Juuresolev Aleksejevi adjutant rittmeister Šapron tähendab omalt poolt sapiselt vahele, et katsugu ometi kord kasakaid „üles liigutada“ Savinkov ise, kuna ta ju veebruari-päevil on mässuliste kasakate poolt suure pompöösi saatel valitud nn. „au-kasakaks“ – „revolutsiooniteenete“ tasuks.
Kindral lükkab võimupakkumise peene irooniaga tagasi, mainides, et ta pole kunagi olnud auahne ja lepiks praegusel hetke1 sellegagi, kui antaks ta käsutusse üksainukegi rühm tõesti sõnakuulelikke sõdureid.
Haavununa oma tähtsa missiooni nurjumisest asub Savinkov minekule, lausudes ukselävel dramaatiliselt ümber pöördudes ja iga sõna rõhutades, kuna need ju peavad minema „ajalukku“:
„Kui Vene kindral ei täida oma kohust, siis tahan seda teha mina, eraisik! Jumalaga!“
Samal 25. okt. ööl ta sõidab minema ümberriietatult ja grimeeritult, et enamlased ei tunneks teda ära. Kuid teekond ei vii teda mitte Donimaale kasakaid „üles tõstma“, vaid sinnasamasse, kuhu siirdunud Kerenski ja kõik teisedki lippama pääsenud suurused – Gatšinasse.
Veidra saatuse pilkena on troonilt tõugatud peaminister-diktaator siia varju otsima tulnud kasakatekindralilt Krasnovilt, keda ta Kornilovi päevil oli kuulutanud väljaspool seadust seisvaks, ähvardanud sõjakohtuga ja nimetanud isamaa äraandjaks.
Mängides siingi veel ülemjuhatajat, käseb ta Krasnovil ajaviitmata minna nüüd pealinna päästma, nimetab ta armulikult erilise pealinna kaitsearmee ülemaks ja annab tõotuse, et edaspidise koostöö kestel ei unusta teda tänulik isamaa ega ka temagi, Kerenski.
Pärale on jõudnud Gatšinasse samuti Tšernov, Avksentjev, Stankevitš ja rida teisi tähtsamaid tegelasi, kõige lõpuks kentsakas tolariietuses, valehabemega, parukaga ja oskamatu käega võõbatuna ka Savinkov. Mees, kes äsja kaubelnud „ülevenemaalist võimu” hea vahetasu – peaministri koha eest Aleksejevile, paar kuud tagasi mänginud kanget Kornilovi pooldajat, siis aga jällegi üle jooksnud tagasi Kerenski leeri, sisistab nüüd kindral Krasnovile kõrva, tõugaku ta teelt Kerenski, asugu ise ta asemele ja viigu kiirmarsil oma kasakad Petrogradi peale.
Krasnov ei hooli küll Savinkovi pakutavast diktaatori-kohast, kuid Petrogradi päästmiseks on ta viibimata valmis. See pole aga kerge ülesanne, sest kasakadki on rikutud enamlisest kihutustööst ning pealegi asub avalikult enamlaste leeri Krasnovi Pihkvas asuv otsekohene ülemus – Põhjarinde juhataja kindr. Tšeremissov, kelle Kerenski omal ajal määranud tagandatud kindr. Russki asemele.
Nüüd see kindral reedab silmagi pilgutamata oma senise sõbra Kerenski ja Ajutise Valitsuse, andes juba 25. okt. käsu kinni pidada kõik Petrogradi poole liikuvad sõjaväerongid, millistega Krasnov oli lootnud kiiresti likvideerida enamlaste mässu.
Mingit abi ei saa anda ka Stavka, sest Mogilevi garnison ei kuula ammugi enam ülemjuhataja staabiülema Duhhonini sõna ja igasugused rinde- ning tagalakomiteed takistavad avalikult iga ta korralduse täideviimist.
Nii ei jää Krasnovi käsutusse tegelikult rohkem kui üksainuke Gatšinas kohalolev kasakapolk ja 12 kahurit, kuid needki ta suunab lahingukäigule enamlaste vastu.
Petrogradi väravate all toimubki siis oktoobri viimaseil päevil esimene ja ainuke kokkupõrge Krasnovi vägede ning „relvastatud rahva“ – tööliste, soldatite ja madruste vahel, mis lõpeb samasuguse jandiga nagu paar kuud varem kindral Krõmovi ja Ajutise Valitsuse sõjajõudude „lahing“.
Ragistatakse ägedasti püsse ja kuulipildujaid, enamikult küll mitte vastaste pihta, vaid taeva alla, joostakse vahel laiali relvi maha pillates, kuid kogunetakse uuesti ning hakatakse pidama miitingut, millest ühesuguse õhinaga osa võtavad mõlemad pooled. Eilsed vaenlased, täna aga juba sõbrad-seltsimehed – vaidlevad nii Krasnovi kui ka enamlaste soldatid otse hullumuseni raskeltseeditavate sügavpoliitiliste küsimuste üle, plahvatavad vahel vaimustushoos põlema mõne juhusliku kõnemehe sõnadest ning lähevad lõppeks laiali veelgi udusema arusaamisega kõigest toimuvast, viies oma lihtinimese südames kaasa leegitseva vaenu kõigi vastu: Ajutise Valitsuse ja Kerenski, Lenini ja nõukogude vastu.
Ainuke, millest soldat veel saab aru ja hingepõhjani vihastub selle üle, on see, et teda uuesti tahetakse panna sõdima, kuigi talle on lubatud juba kaheksa kuu vältel rahu.
Kurbkoomiline jant Petrogradi all lõpeb 1. novembril Kerenski põgenemisega, mille järel kindral Krasnovi ja enamlise madruse Dõbenko vahel sõlmitakse vaherahu, mis sisaldab muu seas ka punkti, et Krasnov võib oma truuksjäänud kasakatega takistamatult sõita Donimaale.
Juutidest juhitud Rahvakomissaride Nõukogu on nüüd Venemaa ainuke valitseja ja hakkab viibimata nuhtlema rahva ja revolutsiooni „äraandjaid“, sulgedes trellide taha kättesaadud valitsusliikmete järel tuhandete viisi kõiki, kes ei suuda tõestada teenetega või kintsukaapimisega oma lojaliteeti värskeile peremeestele.
STAVKA VIIMASED PÄEVAD
Saamata enamlise riigipöörde päevil Kerenskilt kui ülemjuhatajalt ei mingeid näpunäiteid teotsemiseks, võtab Stavka staabiülem kindral Duhhonin peale Kerenski põgenemist 1. nov. vägede ülemjuhatuse enese kätte, teatades sellest ka Petrogradi uutele võimumeestele.
Rahvakomissaride Nõukogu lepibki sellega esialgu, ja Duhhonin esimese sammuna kutsub rindel seisvaid väeosi üles säilitama täit rahu, mitte kellelgi lahkuda omavoliliselt kaevikuist, vaid mõistlikult ootama jääda, kuni mitmesugused poliitilised voolud, kes omavahel „pisut vastuollu sattunud“, kord lõpetavad tüliküsimused ning loovad uue ja võimsa ülevenemaalise keskvõimu.
Selle poliitilise erapooletusega võidab Duhhonin usalduse algul enamlastegi juures. Trotski ja Lenin on temaga täiesti rahul, rõõmsad, et leidnud kord kindrali, kes ei tee poliitikat, vaid lepib kõrgema spetsialisti ülesannetega vägede eesotsas.
Kuid teadagi ei saa selline seisukord kesta kaua ja kui 7. nov. Rahvakomissaride Nõukogu käseb ülemjuhatajal otsekohe pöörduda vaenlase väejuhatuse poole sõjategevuse viibimatuks lõpetamiseks rahuläbirääkimiste algatamise eesmärgil, tekib esimene konflikt.
Duhhonin vastab sõjakomissar Krõlenko nimel telegrammiga, et Venemaa huvides on ju tõesti sõlmida nüüd kiiresti rahu, kuid et vaenlase poole sellise ettepanekuga pöörduda võib ainult valitsus ise. Petrogradi nõukogule aga see vastus näib kuulmatu haavamisena ning uue võimu mittetunnustamisena, ja erakorralisel koosolekul otsustavad rahvakomissarid Duhhonini tagandada kohalt – sõnakuulmatuse ja vastuhakkamise pärast. Duhhonin saab järgneval päeval lakoonilise telegrammi, milles teda kästakse jätkata oma kohuseid seni, kui jõuab pärale uus kõrgem ülemjuhataja – enamline lipnik sõjakomissar Krõlenko.
Ülemjuhatajal on seesuguse mõnitava ettekirjutuse järel tuhat võimalust panna silmapilk maha oma amet ning jättes kõik sinnapaika vaikselt kaduda põranda alla, kuid see ohvrimeelne inimene ei taha lahkuda oma postilt, loodab suure optimistina, et äikesepilved lähevad kord üle ja Vene armee tõuseb jälle kord tuhast enamlastegi juhtimise all.
Pealegi käivad teda palumas Mogilevis koosistuva Ülevenemaalise Armeekomitee liikmed, et ta jääks vähemalt seni, kui on selgunud Saksa väejuhatuse vastus rahuläbirääkimiste algatamise asjus, millise ettepaneku Rahvakomissaride Nõukogu läkitanud siiski Berliini, küsimata selleks Duhhonini nõusolekut.
Mogilevi