jõudis Selifan viimaks kõige kaugematesse abstraktsustesse. Kui Tšitšikov oleks kuulatanud, oleks ta teada saanud palju üksikasju, mis käisid isiklikult tema kohta; kuid tema mõtted olid niivõrd ametis oma asjaga, et üksnes tugev kõuekärgatus sundis teda ärkama ning enese ümber vaatama: kogu taevas oli üleni pilves ja tolmune postmaantee kirendas vihmapiiskadest. Seejärel kärgatas pikne teist korda, kõvemini ja lähemal, ning vihma hakkas äkki valama nagu oavarrest. Kaldsuunda võttes peksis vihm esmalt vastu üht, siis vastu teist tõllakummi külge, siis, muutes rünnakuviisi ja hakates otsejoones alla kallama, trummeldas otse tõllakummi katusele, piisad hakkasid viimaks Tšitšikovile vastu nägu lendama. See sundis teda ette tõmbama nahkkatted kahe ümmarguse aknakesega, mis olid määratud teel ettejuhtuvate nägemisväärsuste vaatamiseks, ja käskima Selifanil kiiremini sõita. Selifan, keda samuti katkestati keset kõnevoolu, taipas, et nüüd ei tohi tõesti enam aega viita, tiris sedamaid mingi halli villase riideräbala puki alt välja, tõmbas selle õlgadele, haaras ohjad kätte ja käratas oma kolmele hobusele, kes vaevalt jalgu liigutasid, sest kõigi nende õpetlikkude juttude järel tundsid nad mõnusat lõdvestust. Kuid Selifan ei suutnud kuidagi meelde tuletada, kas ta oli kahest või kolmest teeharust mööda sõitnud. Endamisi arutades ja teed natuke meelde tuletades taipas ta, et oli palju teeharusid olnud, mis ta kõik mööda oli lasknud. Kuna aga vene inimene otsustavatel silmapilkudel ilma pikematesse kaalutlustesse laskumata ikka väljapääsu leiab, siis, pööranud paremat kätt esimesele ristteele, hõikas ta: «Hei, auväärt sõbrad!» ja laskis nelja, ilma et oleks muret tundnud, kuhu see tee viib.
Ilm aga näis pikemaks ajaks sajule seadvat. Teed kattev tolm muutus kiiresti poriks ja hobustel läks iga minutiga raskemaks kalessi vedada. Tšitšikov hakkas juba väga kärsituks minema, kui ta nii kaua ikka veel Sobakevitši mõisat ei näinud. Tema arvestuse järgi oleks pidanud ammugi aeg olema pärale jõuda. Ta vaatas mõlemale poole välja, aga oli nii pime, et ei näinud sõrmegi suhu pista.
«Selifan!» hüüdis ta viimaks pead kalessist välja pistes.
«Mis on, härra?» vastas Selifan.
«Vaata, kas küla näha ei ole!»
«Ei, härra, mitte kuskil ei ole näha!» Seejärel hakkas Selifan piitsa viibutades jorutama midagi seesugust, mis oli nagu laul, aga ei olnud ka, midagi nii pikka, et sellele lõppu ei tulnudki. See sisaldas endas kõike: igasuguseid virgutavaid ja tagantsundivaid hüüdeid, millega hobuseid üle terve Venemaa ühest otsast teise kostitatakse; iga liiki omadussõnu ilma pikema valikuta, mis aga esimesena keelele sattus. Sel kombel läks asi niikaugele, et ta hakkas neid viimaks sekretärideks kutsuma.
Vahepeal hakkas Tšitšikov märkama, et kaless kõigub igasse külge ja jagab talle õige tugevaid mükse; see andis talle mõista, et nad on teelt kõrvale pööranud ja kolistavad vist mööda äestatud põldu. Selifan taipas seda nähtavasti isegi, kuid ei lausunud sõnagi.
«Mis teed sa, kaabakas, sõidad?» hüüdis Tšitšikov.
«Mis parata, härra, ilm on sihuke; ei näe piitsagi, nii pime on!» Nende sõnade järel ajas ta kalessi niivõrd kallakile, et Tšitšikov oli sunnitud mõlema käega kinni hoidma. Alles nüüd märkas ta, et Selifan on vintis.
«Pea, pea, ümber ajad!» karjus ta temale.
«Ei, härra, kuidas ma’s nüüd ümber ajan,» sõnas Selifan. «Ei ole hea, kui ümber aetakse, tean seda isegi; ega ma ikka ümber ei aja.» Seejärel hakkas ta kalessi kergelt pöörama, pööras, pööras – ja keeras selle viimaks hoopis külili. Tšitšikov patsatas käte ja jalgadega porisse. Selifan peatas siiski hobused, muide, need oleksid isegi seisma jäänud, sest nad olid kõvasti väsinud. See ettenähtamatu juhtum hämmastas Selifani täielikult. Ta ronis pukist maha, jäi kalessi ette seisma, pani mõlemad käed puusa, sel ajal kui härra poris püherdas, püüdes sealt välja saada, ja lausus vähese mõtlemise järel: «Kas sa näed, läkski ümber!»
«Sa oled täis kui kingsepp!» ütles Tšitšikov.
«Ei, härra, ei või olla, et oleksin täis. Ma ju tean, et ei ole hea, kui täis ollakse. Ajasin sõbraga natuke juttu, sellepärast et hea inimesega võib natuke juttu ikka ajada, selles ei ole midagi halba; võtsime koos ka sakuskat. Sakuska ei ole halb asi, hea inimesega võib sakuskat võtta.»
«Aga mis ma sulle ütlesin viimasel korral, kui sa purjus olid? Ah? Kas oled unustanud?» tõreles Tšitšikov.
«Ei, teie kõrgeausus, ei või olla, et oleksin unustanud. Mina juba tunnen oma asja. Mina tean, et ei ole hea, kui purjus ollakse. Hea inimesega ajasin natuke juttu, sellepärast et …»
«Kui annan sulle tubli keretäie, küll sa mul siis tead, kuidas hea inimesega juttu ajada.»
«Nagu teie heldus heaks arvab,» vastas kõigega nõus olev Selifan. «Kui keretäis, siis keretäis; mina ei ole sugugi selle vastu. Miks siis mitte naha peale anda, kui see on asja pärast? Selleks on härrastel voli. Ongi tarvis naha peale anda, sellepärast et talumees läheb muidu käest ära; korda peab pidama. Kui on asja pärast, siis anna naha peale. Miks siis mitte naha peale anda?»
Niisuguse arutluse peale ei osanud härra midagi vastata. Kuid samal ajal näis, nagu oleks saatus ise otsustanud tema peale halastada. Eemalt kostis koerte haukumist. Selle üle rõõmustades käskis Tšitšikov hobustele säru anda. Vene hobusemehel on silmade asemel hea haistmine, sellest tulebki, et ta kas või kinnisilmi kõigest jõust kihutades alati kuhugi ikka välja jõuab. Selifan juhtis kottpimedas hobused nii otsejoones külla, et peatus alles siis, kui kaless aisaotsaga vastu aeda põrkas ja polnud enam kuhugi sõita. Tšitšikov seletas läbi allavoolava vihma tiheda loori ainult midagi katusetaolist. Ta saatis Selifani väravat otsima, mis kahtlemata oleks kestnud kaua, kui Venemaal ei oleks šveitserite asemel kurje koeri, kes teatasid temast nii valju häälega, et ta sõrmed kõrvadesse toppis. Ühes aknas lõi vilkuma tuluke ja saatis ähmase valgusjoa aiani, näidates meie teelistele värava kätte. Selifan asus kloppima, ning peagi avanes jalgvärav ja ilmus nähtavale mingi vammusesse mähitud kogu, ja härra ühes teenriga kuulsid vana naise kähisevat häält:
«Kes klopib? Mis te siin kolistate?»
«Teekäijad, emake, luba öömajale,» lausus Tšitšikov.
«Ena mul välejalga,» ütles vanaeit, «tuleb niisugusel kellaajal! Siin ei ole sissesõiduhoov: siin elab mõisaproua.»
«Mis teha, emake: näe, oleme teelt ära eksinud. Ei saa ometi säärase ilmaga lageda taeva all ööbida.»
«Jah, ilm on pime, ilm on halb,» lisas Selifan.
«Sina, tola, ole vait,» ütles Tšitšikov.
«Kes te siis olete?» küsis vanaeit.
«Aadlik, emake.»
Sõna «aadlik» pani vanaeide nagu pisut mõtlema. «Oodake, ma ütlen prouale,» lausus ta ja tuli juba paari minuti pärast tagasi, latern käes.
Värav avati. Ka teises aknas lõi vilkuma tuluke. Kaless sõitis õue ja peatus väikese maja ees, mida pimeduse tõttu oli raske õieti näha. Ainult üks selle pool oli valgustatud kumast, mis akendest tuli; näha oli ka veel veelomp maja ees, millele valgus otsejoones langes. Vihm peksis valjusti vastu sindelkatust ja voolas sulisevate ojadena räästa alla pandud tünni. Samal ajal kilasid koerad kõikvõimalike häältega: üks, ajanud koonu püsti, haukus nii pikalt ja püüdlikult, nagu saaks ta selle eest jumal teab kui suurt palka; teine vihtus kiiresti nagu salmilaulja; nende sekka aga helises nagu posthobuste kell väsimatu tiiskant, vist noore kutsika oma, ja kõige selle järel tuli lõpuks bass, võib-olla mõni rauk, kellele on antud tüse koeraloomus, sest ta kõmises, nagu kõmiseb laulukoori kontrabass, kui kontsert on täies hoos: kangest tahtmisest kõrget nooti võtta tõusevad tenorid kikivarvule ja kõik viimse kui üheni kipuvad pead selga ajades ülespoole, ainult tema üksi, karvane lõug vastu kaelasidet surutud ja ise peaaegu maani kükakile laskunud, toob sealt kuuldavale oma noodi, mis paneb aknaklaasid värisema ja klirisema. Juba üksnes säärastest moosekantidest koerte haukumise järgi võis oletada, et mõis on üsna suur; kuid meie läbiligunenud ja külmetav kangelane ei mõtelnud millelegi muule kui ainult voodile. Kaless ei jõudnud veel täiesti