Teel tulevad vastu uued veevõtjate salgad. Ma tean, esimesed neist saavad kohe oma panged täis, teised peavad ootama ja palvetama, kuni pühak kaevu uuesti täidab.
Kui linna tagasi jõuan, on meie õpireisijad juba jalul ja seaduvad grupiks, et minna kloostrit külastama. Kloostri värava ees on vastas säärsaabastes ja habemesse kasvanud noor munk, kes on valmis meile kloostrit näitama ja juhiks olema.
Külastajad on kloostrile väikeseks tuluallikaks, seepärast nähakse neid meeleldi. Suured annetised, mida ennemalt rikkad kaupmehed ja patused elumehed oma hinge päästmiseks kloostrile tegid, on ära jäänud täiesti. Praegu saab klooster tulusid ristikäikudest, raamatukauplusest, mesilast, pühaleivakeste-, küünla- ning kirikuveinitehastest ja külastajailt, kes vabatahtlikult annetavad kloostrile viiskümmend senti või rohkem.
Noor munk kõneleb päris head eesti keelt ja ta täidab oma juhiülesannet nagu kõik sellised juhid mujal maailmas: loeb iga eseme või värava juures vurinal päheõpitud seletuse ette. Tal on sageli tüdinud ilme näol ja ma olen kindel, et ta ei mõtlegi sellele, mida parajasti kõneleb.
Kõigepealt ütleb munk, et kloostrimüüri üldpikkus on 810 m, kõrgus 10 m ja paksus üle kahe meetri. Müüril on kaheksa torni, mille nimed meile ette loetakse nagu laulusalm. Väravaid on kloostril kaks: ülemine Püha värav ja alumine Spasski värav.
Petseri klooster, (Rahvusraamatukogu, b25178489_1)
Meid viiakse sisse Püha värava kaudu, kust ainult jalakäimine lubatud. Kohe paistavad silma kaks kirikut, Püha Nikolause ja Püha Mihhaili. Tee viib Nikolause kiriku võlvi alt läbi alla nn. Verisele teele, mille kohta munk seletab, et siin tapnud Vene tsaar Joann Julm kloostriülem Korneliuse. Vene-Liivi sõja ajal külastanud tsaar kloostril, kloostriülem läinud talle seda teed mööda vastu. Tsaarile olevat kloostriülema peale mingisugune valekaebus esitatud, ja nüüd vastutulevat kloostriülemat nähes vallanud julma tsaari äge vihahoog, ta haaranud mõõga ja tapnud vastutuleva kloostriülema, enne kui see teretuseks jõudis sõnagi lausuda. Sealsamas aga kahetsenud tsaar oma tegu, võtnud peata keha kätele ja kandnud kirikusse, kus kaua palvetanud ja pattu kahetsenud. Kloostriülema veri värvinud teed tapakohast kuni kirikuni, ja sellest ajast peale kutsutavatki seda teed Veriseks teeks.
Seda teed mööda viib munk meid kloostri õuele, näitab tee ääres klaaskatte all asetsevat Anna Joannovna kingitud õuevankrit ja annab seletusi kloostri ehitiste ja asutiste kohta. Kloostris on üldse seitse kirikut. Teenistusi peetakse iga päev ainult Uspenski peakirikus, teistes ainult teatavail kuudel või tähtpäevadel, ühes ei peeta üldse teenistust.
Keisrinna kingitud tõld, (Rahvusraamatukogu, b25186577_1)
Edasi näidatakse meile kloostriülema elumaja, munkade eluruume, majapidamishooneid ja kloostritehaseid. Igaühel on oma ajalugu ning pikk minevik. Ta on olnud suur asutis, laialdase majapidamisega ja erilise, kindlakskujunenud elukorraldusega. Töö algab kloostris iga päev kell viis hommikul ja käib läbi päeva kindla kava järgi töökodades, aias, karjatalitusel, põldudel ja mujal välistöödel. Hommikuti ja õhtuti on palveteenistused.
Nüüd viib munk meid õuenurka ja näitab püha kaevu, mille vett iga aasta mitu korda pühitsetakse. Usklikud arstivad selle veega haigusi. Ja munk teab nimetada paljusid, keda see vesi terveks teinud. Kaevu juurest siirdume Pühale mäele, kus kasvab püha tamm, piiratud väikese taraga. Tamme koor on käeulatuse kõrguselt ära kraabitud, usklikud on siitki koort ravimiseks viinud.
On alles varajane aeg, peakirikus käimas hommikune jumalateenistus. Munk palub meid mäel veidi istuda ja oodata, siis viib kirikusse.
Püha tamm, (Rahvusraamatukogu, b25186152_1)
Istume püha tamme alla ja hakkame küsitlema munka kloostrivendade elu ja tegevuse kohta. Ma mõtlen, et seda omapärast elu peaks mõne aja kaasa elama, siis mõistaks seda. Praegu ei saa aga kuidagi muljest lahti, et siin on tegemist rohkem muuseumiga kui eluga – täis üksindushardust ja Jumalast osasaamist. Kas suudaksin üldse seda mõista? Kas suudaksin uskuda, et püha kaevu vesi, mida munk äsja näitas kloostriõuel, haigusi parandab ja püha tamme koor hambavalu ära võtab, kui seda närida? Mäletan, et maailmasõja ajal minuga teenis ühes roodus vene ohvitser, kes kandis endaga alati kaasas pudelikest mingisuguse ravimiga, mis oli hoitud Kiievi kloostri pühaku jäänuseil ja õnnistatud püha munga poolt. Sellega ta arstis hambavalu ja muidki haigusi – ja sai alati abi. Kord küsisin ka mina oma haigele hambale seda rohtu. Ta andis küll, kuid arvas, et see mulle ei aita, ma ei suutvat uskuda. Ja ei aidanud ka, ma ei suutnud uskuda. Usk kõigutab mägesid – kui sellist usku oleks! Vähemalt praegu on see mulle küll võõras maailm. Ma hindan seda, kuid ei mõista. Ei saa ise kaasa minna, tervitan teiselt kaldalt.
Kas on olnud kõik kloostrielanikud ja mungad vagad jumalamehed või on nende hulgas olnud patuseid, kellest range kloostrikord jagu pole saanud? Mis ajas sellegi noormehe kloostrisse, kes istub meie keskel ja rahuliku, veidi tüdinud ilmega annab küsimusile vastuseid?
Petseri klooster, (Rahvusraamatukogu, b2518359x_1)
Aga kloostri algus ulatub tagasi kaugesse minevikku, XIV sajandisse. Millal seda mäge, kus praegu istume, Pühaks mäeks hakati kutsuma, seda ei teatagi. Irboska kütid olevat esimestena kuulnud siit mäe ümbrusest metsadest salapärast laulu. Hiljemini avastatud mäejalal koobas, milles asus munk Markus. Kuuldus erakmungast levis, tema juurde hakkas rahvast käima, otsides abi ihuhädadele ja lohutust patusele hingele. Teised tulid uudishimust aetuna erakut ja püha paika vaatama, levitades kuulduse pühast paigast kaugele Venemaale. Kloostri rajajaks ja esimeseks kloostriülemaks sai preester Šosnik, kes mungaseisusse astudes võttis nimeks Joona. Tema hakkas mäe sisse esimest kirikut ehitama, mis sai valmis Jumalaema uinumisepäevaks ja kannab selle järgi ka Uspenski kiriku nime.
Omapäraseks kujuks kloostri ajaloos oli energiline kloostriülem Kornelius, kes laskis kloostri ehitisi laiendada, kiskus ühe puukiriku maha ja ehitas selle asemele uue kivist, kuna Pihkvasse rajati tema ajal abiklooster. Oli käimas parajasti Vene-Liivi sõda. Kornelius laskis ordu alt vabanenud maadele eestlaste ja lätlaste tarvis ehitada uusi külasid, ehitada sinna kirikuid ja koole, kasutades kõiki võimalusi õigeusu levitamiseks.
Et kloostrit ordu vägede pealetungi vastu kaitseda, laskis ta ehitada kloostri ümber tugeva müüri, mis asjaolu saigi talle saatuslikuks. Kadedad pealekaebajad süüdistasid teda tsaari ees separatistlikes püüdeis ja kloostrit külastades tappis julm tsaar ta esimeses vihahoos.
Suure Venemaa läänepiiri valvepostina on klooster edaspidigi sageli sõdade keerises ja kannatab piiramiste ning röövretkede all. Kord piiravad teda poolakad, kord rootslased. Ka tulikahjud tegid sageli laastamistööd. Viimast korda rüüstasid kloostrit enamlaste salgad, viisid ära karja, hobused ja muud inventari, kuna ajaloolise tähtsusega esemed olid peidetud ja jäid enamlasist puutumata.
Nii kloostri ajalugu peajoontes. Noor munk arvab, et Jumal on lasknud oma sulaste usu katsumiseks ning kinnitamiseks kloostril läbi elada palju häid ja kurje päevi. Kes kiusatusist ja katsumisist kindlalt välja tulid, nende palk on taevas suur.
Nüüd tuleb teade, et võime minna kirikut külastama. Meie vaatame ainult Uspenski peakirikut. See on mäe sisse kaevatud, seinad ja sambad on liivakivist, mis tugevuse saavutamiseks telliskividega vooderdatud. Kirik on poolpime ja oma hiilguses küllalt salapärane, täis hiilgavaid pühakujusid, mille hulgas mõnigi imettegev. Neist võetakse mõned ristikäikudele kaasa. Jumalateenistus ei ole nähtavasti veel lõppenud, siin ja seal pomisetakse palveid ja loetakse evangeeliumi. Põlvitajad teevad maani kummardusi ja heidavad vahetpidamata risti ette. Tasase häälega annab meie juht seletusi ja näitab haruldasi esemeid. On piinlik ja halb siin liikuda turisti silmaga ja huviga nende palvetajate keskel. Kuid sellega ollakse nähtavasti harjunud, meist ei tehta väljagi.
Kirikust siirdume koobastesse, mille sissekäik asetseb peakiriku ja kellatorni vahel. Igaüks saab vahaküünla,