Väikelinna šerif. Peeter Urm

juurde. Koer haukus nüüd mind, aga jättis siis järele ja sörkis eemale. Mehedki olid teibast lahti lasknud ja see lebas nüüd nende vahel. Esimees kummardus vanema mehe kohale ja rääkis temaga tungivalt, aga summutatud toonil.

      „Mis siis siin lahti on?” küsisin. Noorem mees vaatas minu poole ja sülitas.

      „Mis lahti?” osatas ta. „See raisk tahtis meid mõlemat ära koksata.”

      „Mis sul sisse läks, Joonas?” nõudis esimees. „Tahad vangi minna või?”

      Aga aia ääres istuv vana mees ainult hingeldas ja vaikis süngelt. Tema laubal oli sügav haav, mis vajas õmblust. Veri voolas ikka veel mööda tema nägu alla, segunes tolmuga ning määris halliseguse habeme lõual. Noorema mehe näol oli siniseid verevalumeid, kuid veri nendel oli juba hüübinud.

      „Haav on üsna sügav, viime teie isa haiglasse,” ütlesin esimehele, kui olin mehe üle vaadanud. „Teistel ei paista suuremat viga olevat.” Tunnistasin mehi järgemööda. „Mis me siis teeme?” küsisin. „Kes see alustaja oli?”

      „Kes?” Kõige noorem mees sülitas uuesti ja vahtis vimmakalt esimehe poole. „Kurat, igaüks teab, kes!”

      „Ta on hull piast,” kinnitas küürakas naine, kummardudes kidura vana mehe kohale. „Tule, Anti, pesen su näo saunas puhtaks,” kutsus ta kidurat meest. „Näh, hullu viavad haiglasse, sinust ei hooli keski.”