>
1. PEATÜKK EESTI JULGEOLEKU PARIM GARANTII ON MEIE KODANIKE ÜHTSUS
EESTI: RAUA JA VEREGA SÜNDINUD RIIK (eesti päevaleht 21.02.2008)
Esimesse maailmasõtta mobiliseeriti 109 000 eesti meest, kellest umbes 15 000 langes.
See oli suurim vägi, mida eesti rahvas on ühel poolel sõdimiseks eales välja pannud. Tsaariarmees teenis mitu tuhat eesti ohvitseri. Sõja lõpupoole loodi ka Eesti rahvuslikud väeosad ning erinevalt Läti üksustest ei langenud need bolševistliku ideoloogia mõju alla.
Vabadussõja alguseks olid meil head eeldused, et luua võitlusvõimeline sõjavägi. Me ei olnud armeetu maarahvas, küll aga maata. Vabadussõja võidule aitas kaasa see, et toonase noore riigi poliitiline juhtkond suutis leida ja välja pakkuda enamikule Vabadussõja võitlejatele ühe selge, arusaadava ja innustava motiivi – võidame sõja, saate maad.
Vabadussõja lõpuks oli Eesti sõjaväkke mobiliseeritud umbes 86 500 inimest. Eesti sõjahaudade liidu andmetel langes, suri haavadesse ning haigustesse kuni 1. märtsini 1920. aastal 6127 Eesti sõjaväelast. 689 inimest langes punase terrori ohvriks. See oli Eesti iseseisvuse ja vabaduse hind, mis meie eelkäijatel tuli maksta.
Teatud Vabadussõja aspekte on vähe kajastatud. Umbes 15 000 eestlast astus punaarmeesse ning osa neist võitles ka Eesti Vabariigi vastu. Eesti poolel hukati mitusada inimest kui väeteenistusest keeldujat, desertööri ning mässajat. 1921. aastal oli vaja välja kuulutada spetsiaalne amnestia neile, nn rohelisele pataljonile (kelle hulgas oli palju jõukate taluperede poegi), kes olid Vabadussõjast kõrvale hoidunud ning metsadesse varjunud.
Need seigad näitavad, et täielikku rahvuslikku ühtsust pole paraku mitte kunagi võimalik saavutada. Samas ei suuda need pisendada fakti, et enamik võitlusvõimelistest eesti meestest, nagu ka paljud venelased, baltisakslased ja teiste Eestis elavate rahvuste esindajad, olid valmis Eesti iseseisvuse eest võitlema, tegid seda ning võitsid.
Saksa poliitik ja riigimees Otto von Bismarck on öelnud, et suuri ajaloolisi otsuseid ei tehta kõnede ja parlamendihääletustega, vaid raua ja verega. Seda ütlust parafraseerides võib öelda, et ka Eesti Vabariik on raua ja verega sündinud riik ning riiklik iseseisvus saavutati tänu Vabadussõja võidule.
Vabadussõda oli oma olemuselt nüüdisaegseid termineid kasutades koalitsiooni sõda ühise vaenlase, bolševismi vastu. Inglise laevastik ja sõjaline abi, Soome ja teised välismaa vabatahtlikud, Vene valgete Loodearmee – kõik see oli osa veelgi suuremast koalitsioonist, mille peaeesmärk oli hävitada bolševism. Kuid sõdimise põhiraskust Eestis ja lähiümbruses kandis ikkagi Eesti sõjavägi, mitte keegi teine.
Meie eelkäijad saavutasid oma eesmärgi – Eesti iseseisvuse, kuid koalitsioon tervikuna ei suutnud bolševismi hävitada. Koalitsioonipartnerite huvid, nagu sõjaliste koalitsioonide puhul tihti juhtub, olid liiga erinevad. Meie eelkäijad kartsid, et Vene valged võivad võidu korral pöörduda Eesti vastu. 1919. aastal oli Eesti sõjaväel kaks korda võimalus anda Petrogradile otsustav löök, mis võinuks parimal juhul viia punarežiimi kokkuvarisemiseni. Need võimalused jäeti kasutamata.
Meie idanaaber ei jätnud Vabadussõja kaotuse eest kätte maks mata – kõigepealt 1924. aasta detsembrimäss, mida bolševist lik režiim mahitas ja toetas, ning loomulikult 1939.–1940. aasta sündmused, mil Nõukogude Liit kasutas halastamatult ära talle soodsat poliitilist olukorda.
Küllap on iga Eesti patrioot endalt palju kordi küsinud, kuidas võis nii juhtuda, et meie eelkäijate tahte, raua ja verega sündinud riik anti ilma võitluseta käest.
1939. aastal kehtinud Eesti relvajõudude sõjaaja koosseis oli 104 364 meest, muu hulgas kolm jalaväediviisi ja kuus brigaadi. Kehtiv mobilisatsiooniplaan nägi ette mobilisatsiooni teostamise 72 tunni ehk kolme ööpäeva jooksul. Eestil olid olemas sõjalised eeldused, et kaitsta iseseisvust ja vabadust.
1939. aasta sündmustes on tegelikult kaks kuupäeva, mille tähendust pole piisavalt mõistetud. Kõigepealt 2. september: päev pärast Teise maailmasõja algust oli kriitiline hetk, mil riigi juhtkond pidi mõistma, et senine maailm on jäädavalt põrmu varisenud, ning alustama varjatud mobilisatsiooni reservväelaste kutsumisega õppustele. Ning teine, viimane võimalus 18. septembril, päev pärast Nõukogude vägede sissetungi Poolasse. Pärast seda ei saanud ju ühelgi mõtleval inimesel jääda kahtlust, mis on ees ootamas. Et sel päeval mobilisatsiooni välja ei kuulutatud ning sõjaks ettevalmistusi ei alustatud – see otsus määras toonase Eesti Vabariigi saatuse.
Hääletu alistumise põhjustas Eesti poliitiline, mitte sõjaline nõrkus. Selle põhjustas demokraatia puudumine ning sellest tulenevalt rahva otsustusõiguse puudumine. Eesti kodanikkond või nende valitud esindajad seda otsust ei teinud. Otsuse tegijaid polnud rahvas valinud ning rahva arvamust selle otsuse kohta ei küsitud.
Hääletu alistumise üks olulisemaid tagajärgi oli – selle on hästi välja toonud Enn Soosaar oma raamatus “Isa ja aeg” –, et iga Eesti kodanik pandi proovile, igaüks pidi ise, eraldi, üksi vas tu seisma totaalsele režiimile. Kümned tuhanded murdusid ning läksid koostööle okupantidega. Sellist tuleproovi poleks meie rahvale vaja olnud. Okupatsiooni tagajärgede lappimiseks ning rahvusliku ühtsuse ülesehitamiseks võib minna terve 21. sajand.
Armeetu rahvas olime 1991. aastal. Meil polnud rahvusväeosi Nõukogude armees ning eesti soost kaadriohvitserkond oli väikesearvuline. Siiski olime jõudnud rahva algatusel taasasutada kaitseliidu.Kõigest hoolimata saavutasime Vana-Hiina sõjandusteoreetikut Sun Zid parafraseerides absoluutse võidu – Eesti iseseisvus õnnestus taastada ilma sõja ja ühegi ohvrita. Saime lihtsalt kaotatu tagasi ning meie idanaaber ei kaotanud midagi, millele tal olnuks õigus.
Absoluutse võiduga on vaid üks probleem – selle suurus pole inimteadvusele täielikult hoomatav ning seepärast ei pruugita seda vääriliselt hinnata. Samuti võib tekkida illusioon, et säärased haruldased võidud on tavapärased ning enesestmõistetavad.
Tulevik, nagu meie ajalooline kogemus näitab, on ettearvamatu. Tahe, raud ja veri jäävad alati viimaseks argumendiks, kui kõik muud argumendid on ammendunud. Meie iseseisvus ja vabadus on koorem, mida ei saa maha visata, nagu tehti 1939.– 1940. aastal, ega panna kellegi teise õlgadele. Meil tuleb seda en-dal kanda.
LÕIV ÕHUKESELE RIIGILE (EESTI PÄEVALEHT 29.01.2008)
21. sajandil jääb Eesti ühiskonna suurimaks väljakutseks stabiilse mitmerahvuselise kodanikkonnaga riigi kujundamine. Kuid praeguse õhukese riigi poliitikaga ei suudeta sellele väljakutsele vastata.
Miks siis tugeva sisepoliitika, tugeva välispoliitika ja õhukese riigi kooslusel puuduvad pikemas perspektiivis edu eeldused? Miks on õhukese riigi isevooluteed kulgevad protsessid riigi julgeolekule ohtlikud?
Kõigepealt – kuidas meil üldse teadvustatakse ja käsitletakse ühiskonna võtmeprobleeme? Iga probleemi lahendamiseks on kaks teed: kas ennetada või reageerida. Ennetamine on alati lihtsam, valutum ja odavam. Kahjuks pole ametlik Eesti pärast iseseisvuse taastamist ühiskonna võtmeprobleemide ennetamisega just hiilanud. Rahvastikuteadlased hoiatasid meie suurima probleemi – rahvastiku vähenemise ja selle tagajärgede eest kohe 1990-ndate algul, kui ilmusid esimesed sellele viitavad statistilised andmed. Arstid ja sotsiaaltöötajad hoiatasid õigel ajal aidsi ja narkomaania eest. Ebaühtlane regionaalareng ja maapiirkondade vaesumine ei tulnud samuti välguna selgest taevast.
Kui asjatundjad on mingi valupunkti esile toonud, on ametliku Eesti esimene reaktsioon pahatihti olnud ignorantne. Probleemi kas pole või arvatakse olevat tegu vähetähtsa küsimusega. Kui probleem hakkab üle pea kasvama, siis väidetakse: mis me teha saame – see ei ole riigi asi või on väljaspool riigi suutlikkust või haardeulatust. Lõpuks, kui kõik on juba üle pea kasvanud ning muud võimalust enam pole, reageeritakse, aga sageli on siis juba hilja.
Sotsioloogid hoiatavad, et Eesti ühiskonnas suureneb sotsiaalne ja majanduslik ebavõrdsus. Selle eest tembeldatakse nad punasotsioloogideks. Kuid nii nagu loots aitab laeval karisid vältida, on sotsiaalsete probleemide esiletoomine sotsioloogide töö. Mõistlikule laevameeskonnale ei tuleks eales pähe lootsi karide ettenäitamise eest peksta või punalootsiks sõimata.
Selline suhtumine näitab, et probleemi käsitlemisel ollakse alles ignoreerimisfaasis,